Kord me teeme oma reisid Iisraeli nagunii ära

Nendel aastatel, kui see veel võimalik oli. Loo autor Jeesuse sünnilinnas Petlemmas. Erakogu

Raha tuli piletite eest, millega pidanuksime väikese sõpruskonnaga neil päevil lendama nädalaks Tel Avivi.

„Otsige parem mõni muu sihtkoht,“ soovitas Iisraelis elav tuttav juba ennegi. Me oleks siiski lennanud, isegi kui pidanuks kogu nädala veetma tuttavatega nende koduvarjendites.

Mis häda mul seda õieti teha oleks?

Iisrael on muidugi Jeruusalemm, Naatsaret, Galilea järv ja kõik need muud kohad, mida nii hästi teame Vanast ja Uuest Testamendist, ent mitte ainult. Kes siis vaid kena turismisihtkoha pärast löökski sellist lärmi ja alustaks inimohvritega sõda?

„Ma ei ole infobüroo!“

Iisraeli teevad päriselt omanäoliseks sealsed inimesed, kes on tulnud kokku maailma eri nurkadest ning kõigis tuultes ja tormides omandanud erilise, keeruliselt kirjeldatava hoiaku, mis on lasknud jääda kindlameelselt paigale ka keset kõige keerulisemaid aegu.

Oma saatuse ja käitumise üle teevad nad isegi palju nalja, eks seegi on üks viis, kuidas raskustest üle saada.

Üks nendest eripäradest on omapärast laadi enesekehtestamine, millega algab suurem osa suhtlusest. Kui ei lase sellest end ära ehmatada, võidad palju. Näiteks võib kergesti ette tulla, et pargipingi juurde, kuhu oled oma seljakotiga maandunud, saabub vanem proua, kes resoluutselt teeb selgeks, et tegelikult on just temal õigus seal istuda. Kui siis ennast koomale tõmbad ja sõbralikuks jääd, võid peagi leida end temaga jutuhoos ning tekib kahtlus, et ta tegelikult tuligi lärmi lööma uudishimust ja soovist teada, kust need seljakotid ka pärit on.

Iisraellased on hirmus uudishimulikud ja jutuhimulised, aga esmalt on neil kindlasti vaja selgeks teha, kes on siin kes.

„Ma ei ole infobüroo,“ põrutas bussijuht, kellelt üritasime teada saada, kus me peaks maha minema, et matkarajale kõige lähemale saada. „Noh, andke oma kaart siia!“ Kuna ka ülejäänud inimesed bussis nõustusid esmalt sellega, et nemadki ei ole infobüroo, küll aga tahtsid kohutavalt vestluses kaasa lüüa, oli varsti kambas mitu nõuandjat, kes küll midagi ei teadnud, aga ütlesid resoluutselt sõna sekka.

Matkaraja me tookord abist hoolimata igatahes üles leidsime ja see viis edasi paljude samalaadsete kohtumisteni.

Miks te just siia tulite?

Kõige enam on Iisraelis minult küsitud kahte küsimust: mis riigist olete ja miks te just siia tulite?

Esimesele on vastata kerge, teisele mitte nii väga, sest iisraellaste jaoks on see nii oluline. Nad teavad, et välismaalaste jaoks on nende riik pigem ohtlik ja kui keegi leitakse tavapärasest palverännusihist eemal nagu meid tookord Arbeli mäelt, siis tekitab see neis nii uudishimu kui pisikese kahtluse. Enamasti murrab uhkus oma maa üle kõik tõkked maha ning nad asuvad raevukalt arvustama poliitilist ja majanduslikku olukorda, mis on harva selline, nagu kõnelejale meeldiks.

Olen veetnud meeldejäävaid ja meeleolukaid hetki sellel maal, kus kõik on nii lähedal, aga mõnedki lahendused kättesaamatult kaugel. Mõtlen igatsusega teejoomistele, vanadele õlipuudele ning vaikusele, mis langeb Tabori mäele, kui päike loojub, lahkunud on alatasa laulvad poolakad ning kadunud valjuhäälselt palvetavad nigeerlased.

Iisraeli, nagu ta oli enne praegust sõda, me enam ei näe.

Muidugi ei juhtu midagi merede ja mägedega, aga sõda muudab alati rahvast ning sellega koos riiki. Tahame alati tagasi aega, mis oli enne suurt muutust, aga endised päevad on lootusetult läinud. Võid vaid rõõmustada kõigi nende võimaluste üle, mis õnnestus kasutada ära soodsatel päevadel, vähemalt on, mida meenutada.

Muidugi mõtlen salamisi, et ehk tuleb siiski aeg, mil õnnestub teha ära asjad, mis sõda nüüd läbi lõikas: ronida Eduard Bornhöhe kunagise reisi jälgedes Kuldvärava otsa ja ööbida ühes neist majadest Jeruusalemma müüri ääres, kus võis kunagi elada Batseba.

Ent need soovid on tühised selle kõrval, mis kõlab praegu nii paljudest suudest: rahu Jeruusalemmale!

Bianca Milkovits

ajakirjanik