Kohustusliku usundiõpetuse idee ei konkureeri parimate ideede konkursil

Urmas Viilma. FOTO: Urmas Roots

Kirikuvalitsus on algatanud allkirjade kogumise petitsioonile, millega soovime, et Eesti koolidesse viiakse sisse iga kooliastme kohta vähemalt üks kohustuslik usundiõpetuse kursus. Vastusena kirikuvalitsuse nimetatud üleskutsele on erinevates meediaväljaannetes ilmunud juba mitu artiklit. On olnud mõned arvamusavaldused, millega ideele avaldatakse toetust. Senisest paremaid teadmisi erinevate kultuuride ja usundite kohta peetakse vajalikuks. Meie ees avatud maailm on paik, kus kohtutakse sageli teiste kultuuride ja religioonide esindajatega. Sellesse maailma kuulume eestlastena ka ise. Et üksteist paremini mõista, on oluline üksteist paremini tunda.

Ilmunud on ka kriitilisi artikleid, milles seatakse kahtluse alla luteri kiriku motiivid kohustusliku usundiõpetuse toetamisel. Kahtlustavalt on küsitud, kas soovime usundiõpetuse õpetamist koolides laiendada eelkõige luteri kirikule liikmete värbamiseks. Arvatakse, et meie ideaaliks on õppeaine, mis peab olema kitsalt kristlik-luterlik ning teiste kirikute ja usundite jaoks me kohta selles õppeaines justkui ei näeks. Sellistest seisukohavõttudest jäetakse mulje, nagu kontrolliks luteri kiriku juhtkond riiklikult kehtestatud usundiõpetuse õppekava sisu või lausa usundiõpetuse korraldamist koolides. Sellise nurga alt on küsimusi esitatud isegi arvajate poolt, kes teavad hästi, et nendeks kartusteks alust ei ole.

Eesti ajaloost teame, et reformatsiooni järel hakkasid just luteri kiriku vaimulikud maarahva hariduse ja harituse pärast muretsedes koole looma. Haritud rahvaks saamine mängis pikas perspektiivis olulist rolli selleski, et oleme täna iseseisva riigiga vaba rahvas. Kurb on tõdeda, et luteri kiriku soove pealekasvavale põlvkonnale parema hariduse taotlemisel ei peeta täna enam sama altruistlikeks kui mõnisada aastat tagasi. Vastupidi, kohustusliku ja laiapõhjalise usundiõpetuse eest kõnelevate kirikuvalitsuse liikmete pädevus ja erapooletus on seatud mõnel juhul kahtluse alla ning petitsiooni algatajatest on puhuti jäetud mulje kui usuäärmuslastest.

Kui lugeda rahvaalgatus.ee lehel olevat teksti, mis on allkirjade kogumise taustaks, peaks need kahtlused olema hajutatud. Seal on muu hulgas kirjutatud: „Usundiõpetus on oma olemuselt mittekonfessionaalne, st lähtub õpilase usuvabadusest ega sea eesmärgiks õpilase mõjutamist ühe või teise usundi tõekspidamisi või rituaale omaks võtma.“ Samuti on petitsiooni tekstis kirjas, kuidas näeme aine õpetamist: „Teadmispõhise ühiskonna poole pürgimisel on loomulik, et esmased religioonialased teadmised ja kogemused omandatakse mitte juhuslikult või oma religioosse turunduse tarbijatena, vaid koolis erialase ettevalmistuse saanud ning oma ainet tundvate ja oskuslikult edasi andvate pedagoogide juhendamisel.“

Olen lugenud arvamust, kus ideed muuta usundiõpetus kohustuslikuks on kiidetud, kuid probleemina nähakse just seda, et ettepaneku on teinud luteri kiriku juhtkond. Pluralistlikus ja demokraatlikus ühiskonnas, kus igal kodanikul, nagu ka kodanikke koondaval ühendusel, on vabadus ja õigus oma arvamusele ning ettepanekutele, ei tohiks pidada kellegi arvamust, ideed või ettepanekut halvaks ainuüksi selle tõttu, kes selle ettepaneku esitas. Hea idee ei tohiks langeda kahtluse alla selle esitajast tulenevalt.
Riigikogus näeme sageli poliitikat, kus mõni eelnõu ei saa toetust lihtsalt selle pärast, et esitajaks on vale erakond või fraktsioon. Kui räägime iga järgneva põlvkonna heast laiapõhjalisest ja teadmistel põhinevast haridusest, et tohiks probleemiks olla see, kuidas head ettepanekud sellise hariduse omandamiseks tingimuste loomiseks tekivad. 

Nii ei tohi olla vahet, kas ettepaneku usundiõpetuse paremaks korraldamiseks esitasid luteri kiriku esindajad üksi, koos teiste kirikute või koos teiste usundite esindajatega ühiselt. Ka ei tohiks takistuseks olla see, et idee autorite hulgas polnud religioonipedagoogika erialaspetsialiste ülikoolist või ministeeriumist. Kõik asjasse puutuvad erinevate osapoolte esindajad kaasatakse eelduslikult siis, kui allkirjad täidavad oma eesmärgi ja idee viia usundiõpetus kohustusliku ainena kõikidesse kooliastmetesse leiab toetuse. Oleks mõeldamatu, et selles faasis jääb kaasamine ära. Kaasajaks ei ole siis aga enam luteri kirik, vaid need, kes ettepanekut menetlema hakkavad.

Konsistoorium ei ole oma ettepanekule allkirju koguma hakates soovinud saada konkureerivate ideede konkursil parimat kohta. Soovime, et usundiõpetus oleks Eestis korraldatud viisil, et seda ainet saavad teatud mahus õppida kõik õpilased. Kui sama eesmärgi eest seisavad erinevad isikud ja osapooled ühiselt või kui pakutakse välja mõni alternatiivne viis sama eesmärgi saavutamiseks, siis võime loota, et juba tänased koolinoored võiksid olla oma õpinguid lõpetades usuküsimustes paremini eluks ette valmistatud ja laiema silmaringiga kui nende vanemad.

Urmas Viilma
peapiiskop