KLPRist ja koraalimaratonist

23. – 25. VIII toimus Haapsalu toomkirikus koraalimaraton. Selle sisuks oli Eesti  Evangeelses Luterlikus Kirikus (EELK ) käibiva lauluraamatu "Kiriku laulu- ja palveraamatu" (KLPR ) terviklik läbilaulmine. Koraalimaraton oli üks paljudest EELK s 2011. aastaks välja kuulutatud lauluraamatuaastale pühendatud üritustest. Lauluraamatuaasta osutab KLPR i ilmumise 20. aastapäevale: see raamat õnnistati Tallinna toomkirikus kasutusse 1991. aasta 30. novembril. 

Kõigepealt, mida üldse kujutab endast koraal? See sõna on lühend keskaja ladinakeelsest terminist cantus choralis, mis tähendab "koorilaulu", siiski mitte lihtsalt tänapäeva tähenduses. Keskaja roomakatoliku kirikus tähendas see ühehäälset koorilaulu (gregooriuse laulu) vastandina mitmehäälsele ehk figuraallaulule  (cantus figuralis). Pärast usupuhastust XVI sajandil hakkas koraal aga tasapisi tähistama ka luterlikku, laiemalt protestantlikku kirikulaulu, mis ei pruukinud enam sugugi olla ühehäälne. Seega pole sõna "koraal" enamasti neljahäälsena esitatava, ka eesti rahva ajaloos hästi tuntud kirikulaulu jaoks kuigi õnnestunud. Segadust lisab asjaolu, et hümnoloogias kasutatakse sõna "koraal" hoopis kirikulauluviisi oreliseade kohta: nt koraaliraamat tähendab  organistile mõeldud kirikulauluseadete kogumikku. "Lauluraamat" aga osutab kogudusele mõeldud kirikulaulu tekstide kogumikule, millele vahel on lisatud ka viisid.       

See "vahel" on väga oluline. On ju nii, et kui öeldakse "kirikulaul", siis mõistetakse selle all  enamasti just lauluteksti. Ja luterlikus lauluvaras on alati olnud tekste rohkem kui viise, paljusid tekste lauldakse ühe ja sama viisiga. KLPR on alates esimesest eestikeelsest lauluraamatust, Heinrich Stahli "Käsi- ja koduraamatu" II osast (1637) esimene eestlaste lauluraamat, kus on lisaks kirikulaulutekstidele trükitud ka viisid. Ja kui mõtleme vist ainsale tänapäeva eestlaste kollektiivmällu süüvinud kirikulaulule, Paul Gerhardti laulule "Mis vaevab sinu  südant, mis iial nõuad ka …" ("Befiehl du deine Wege …"), siis vaevalt teab keegi selle viisi. Kuid lehekülge või filmistseene Lutsu "Kevadest", kus usin Arno loeb peast selle laulu esimest salmi, teab vist igaüks.   

Tahan öelda seda, et meie maal on lauluraamat olnud alati eelkõige armastatud lugemisraamat. Ja asjaolu, et lauluraamatut sai ka kirikus laulmisel kasutada, on selle teinud eesti rahva eelmiste põlvkondade jaoks eriti armsaks. Meenutagem kas või rahvakoraale, mis on arvatavasti sündinud just nii, et lauluraamatust loetud tekstile on kirikust kuuldud viisi teemal üksindusehetkil improviseeritud. Nõnda võis enne KLPRi põlvkonda tihti juhtuda, et taskuformaadis  lauluraamat pandi selle kasutajale iseenesestmõistetavalt ka kirstu kaasa.

Edasi loe ajalehest Sirp.