Kirikute taastamine on meie kõigi ühine huvi

Kiriku vara on inimesed ja on neid mõnes koguduses vähe või palju, olulisim mõõdupuu on inimeste elud ja lood, mis seovad neid põlvkonniti oma kiriku ja kodu külge. Ka kirikuhooned on sümbolid, et on aegu enne meie aega, mida suudame tajuda oma perekonnas paari põlvkonna pikkuse tagasivaatena. Kahjuks on Eesti ajalugu täis lõhkumisi – meie kaugemad ja lähemad naabrid on tahtnud oma probleeme ja unistusi just meie pinnal lahendada ja teostada.

Väljaspool linnu, peale mõne üksiku säilinud kindluse, kindlustuse ning mõisa, on kõige paremini nähtavad just kirikud. Mõned neist kirikutest on väga mastaapsed ja suure ajaloolise pärandiga, kuid inimesi nendes kohtades enam ei ole. Üksnes kogukond ning tahe riigi ja omavalitsuse tasandil võimaldab säilida sellisel ajaloolisel materiaalsel pärandil.
Kas see kõik, mida tahame, on mõistlik ja üldse võimalik? Nende küsimustega maadleb kiriku kõrval iga muuseum ja kultuurimaja. Ometi ei nõua kaine mõistus, et muuseumid peaksid kandma kõiki restaureerimis- ja taastamiskohustusi piletituludest, kuna see pole ju üksnes piletiostjate, vaid kõigi meie huvi.

Kirikud on ehitatud ja hoitud vaatamata aegadele ja võimudele, kuulugu need siis riigile, kogudusele või kellelegi teisele.

Edasi Eesti Päevalehest.