Kirikupaadid Soomest randuvad Vabaõhumuuseumi randa

Espoo toomkogudus on ette võtnud merereisi kirikupaatidega üle Soome lahe. See on reis külla eesti sõpradele. Paadid randuvad Eesti rannikul 3. augusti öösel.

Reis algab 2. augustil kell 18 Porkkala Marini sadamast. Kirkkonummist sõidetakse välja kahe kirikupaadiga, kaasas on 15 vahetusmeest ja –naist. Kokku on sõudjaid 45, ühes paadis on 14 sõudjat ja tüürimees.

Sõudjaid tuleb teele saatma Espoo piiskop Tapio Luoma. Turvapaadiks tuleb kaasa Soome merepääste lipulaev Jenny Wihuri. Sõudjate vahetamine käib abilaeva Antti abil.

Käesoleva sõudmisretke eripäraks on see, et keegi osavõtjatest ei olnud suure tõenäosusega varem sõudnud. «Juulikuu igal teisipäeval ja neljapäeval toimusid treeningud ühise rütmi leidmiseks. See on omamoodi väljakutse, enese proovilepanek, koostegutsemine,» ütleb toomkoguduse pastor Raigo Liiman, ettevõtmise üks juhte.

Kirikupaatide teekonda on võimalik jälgida otse läbi kodulehe, mille aadress on
http://www.espoonseurakunnat.fi/kirkkovenesoutu
3. augusti hommikul pärale jõudes peetakse vana kommet jälgides kell 10.30 tänujumalateenistus Eesti Vabaõhumuuseumi Sutlepa kabelis. Peale seda annab paadimeister Esrkki Oikaris sõudepaadi üle Kose kogudusele.
Kirikupaadiga sai Soomes vanasti veeteedel liikuda tunduvalt kiiremini kui maismaateedel. Lisaks sai paadiga vedada ka vajalikke esemeid ja kaupu.

Raigo Liiman selgitab: «Omal ajal oli paadiga kirikussesõit mõne küla jaoks ainukeseks võimaluseks teiste külade inimestega kohtuda. Seetõttu olid sellised reisid igapäevase töö ja toimetamise kõrval meeldivaks vahelduseks. Eriti noortel oli kirikupaadis võimalust rohkem suhelda kui muidu. Nähti teiste külade või saarte elanikke ning vahetati uudiseid. Tihtipeale leiti just sellistelt reisidelt endale abikaasagi.

Kirikuskäimiseks andsid põhjust laulatused, ristimised, matused ja leerikool. Olenevalt sõidu pikkusest tehti reis kas igal teisel pühapäeval või mõned korrad suve jooksul. Kui reis oli pikk, hakati sõudma juba laupäeva hommikul. Kaasatulijad otsustati kas eelmisel õhtul või rannas enne väljasõitu. Võimalikult hea kiiruse saavutamiseks istuti paadis nii, et paadi esimene ja tagumine pool oleks ühtlaselt koormatud. Paatkonna liikmed said kohta valida, tavaliselt oli kõige hinnatum ahtri osa.

Kui paadiga veeti surnukirstu, siis jäeti ka sellele aupaklikult ahtrikoht. Tüürimees ja esimene sõudjapaar pidid olema oskajad, sest nemad andsid rütmi kogu paadile. Liikumisjuhiseid jagas tüürimees ja keegi vanematest peremeestest, kes tundsid veeteid ja tuuli. Tagasiteel kirikust kippusid peremehed korraldama võidusõitmisi külade või paatkondade vahel.»

Eesti Kirik