Kirikumuusikaga konkureeris Islandi imeliselt eriline loodus
01.11.2023 | Sigrid Põld | Rubriik: KirikueluSigrid Põld, kes valiti Euroopa kirikumuusikute konverentsi juhatusse, annab Eesti Kiriku veergudel ülevaate sügisel Islandil toimunud konverentsist. Eestist viibis ta seal koos EELK Usuteaduse Instituudi kirikumuusika osakonna juhataja Kersti Petermanniga.
Skálholti kirik sobitub hästi Islandi omapärase looduse juurde. Sigrid Põld
Kui mõned aastad tagasi öeldi Euroopa kirikumuusikute konverentsil välja, et 2023 toimub konverents Islandil, tundus see ulmeline. Minu peas oli saareriik Island kusagil päris ja mitte nii päris olemasolevate riikide nimekirjas. Mul on väga palju tuttavaid, kes unistavad reisimisest Islandile, ja neid, kes käivad pea igal aastal Islandil.
Millised olid minu eelnevad teadmised? Mingeid suuri teadmisi polnudki. See, et Island asub geograafiliselt kaugel ja kusagil „keset vett“, tekitas minus pigem hirmu kui soovi minna seda saart avasama. Ka olin kuulnud, et rahakott peab olema sama suur kui seljakott, kui seal riigis soovid endale midagi soetada – olgu see kasvõi lõunasöök.
Reisi planeerides tutvud kohalike oludega
Lisaks olin muidugi lugenud Islandi kirjanike raamatuid. Need omakorda süvendasid tunnet, et tegemist on kummalise riigiga. Fluidum ja müsteerium, looduse ilu ja kummalisus, inimeste omapärasus ja kinnisus … ja mis kõik veel. Muide – kes soovib rohkem teada saada islandlastest ja sellest saarest, siis meie konverentsi peakorraldaja soovitas lugeda raamatut „Islandi kell“. Pidavat olema selline metatekst, nagu meil on „Tõde ja õigus“. Kui reisilt tagasi tulin, siis hakkasin juba järgmine päev seda lugema ja peab ütlema, et hea soovitus.
Niisiis konverents Islandil! Lennupiletid ostsime ära kevadel ja saime need üsna hea hinnaga. Sellele järgnes aga paarinädalane agoonia. Selgus, et isegi kui on 21. sajand ja Island on ka Euroopas, siis see, et sa sulle sobival ajal saad ühest kohast teise seal saarel – unusta ära! Kaugelt reisi planeerides olusid mitte tundes näis see olukord pentsik. Mis mõttes ei saa konverentsilt 180 km kaugusele lennujaama siis, kui meil see vajalik on? Jäigi tunne, et ainus variant on juba minnes rentida lennujaamast auto, aga noh … nii nagu juba varem kirjutasin, siis Islandi hinnad on omaette teema. Ei jäänudki muud üle, kui kirjutasin korraldajale, et meil on jama ja kas ta saaks aidata. Lubas siis, et leiab kellegi, kes meid oma autoga konverentsilt lennujaama viib.
Saades osa kuulsast Islandi tuulest
Eestist osalesime konverentsil koos UI kirikumuusika osakonna juhataja Kersti Petermanniga. Kui Islandil maandusime, hakkas iga sekundiga ikka rohkem ja rohkem kohale jõudma, et on maa, on Euroopa, aga kõik käib kuidagi omasoodu ehk omal viisil. Üsna kohe sai ka selgeks, miks me ei pääse suvalisel ajal konverentsikeskusest, mis asus Skálholtis Lõuna-Islandil, tagasi Reykjavíki – neil puudub selline ühistranspordi süsteem, nagu mujal maailmas on üsna tavaline. Bussid mingil määral sõidavad, aga mitte regulaarselt ja igale poole. Kaugemates nurkades käiakse kohalike lennukitega. Inimesed liiguvad kõik oma isiklike autodega. Rongiliiklust või metrood neil ei tunta.
Esimesel päeval käisime Reykjavíkis ringi ja õhtul toimus kuulsas Hallgrimskirkjas orelikontsert. Hallgrimskirkja on Islandi suurim ja ilmselt kuulsaim kirik, sest on samaaegselt ka Reykjavíki sümbol. Hetkel olid lõppemas kiriku siseruumi remonditööd, nii et pisut värvilõhna oli veel tunda. Samuti oli hea meel kohe esimesel päeval osa saada kuulsast Islandi tuulest – kiriku ees oli pea võimatu seista! Õnneks sellist tuult tundsime veel vaid ühel päeval. Muidu oli ilm sügiseselt imeilus.
Islandi koorid kõlavad mahedalt
Oli märkimisväärne, et konverents leidis aset just Skálholtis – vanas piiskopi piirkonnas. Seal kuulasime loenguid Islandi kristianiseerimisest, vaimuliku laulu tekkest jne. Käisime ka Skálholtis ringi. Kui meil on väike koht või väike küla selline, kus elab mõnikümmend inimest kilomeetri-paari raadiuses, siis seal saavad vahemaad hoopis teise tähenduse. Skálholtis, mis on ajalooliselt väga oluline piirkond, on põhimõtteliselt vaid suur ja uhke renoveeritud kirik. Selle kõrval ajalooline väike kirik ning hotell ja vaimuliku elamu. Lisaks välja kaevatud ajaloolise küla varemed.
Kui jalutada paar kilomeetrit, siis näeb ka paari järgmist maja, kuid see asukoha kummalisus ja väiksus – ometi on tegemist ajalooliselt nii olulise paigaga – oli hämmastav. Seda enam üllatas meid õhtune vesper kirikus, kus esines kohalik koor! Täiesti arusaamatuks jäi, kustkohast need kohalikud kokku tulid, sest kohalik, see eeldaks, et inimesed elavad siinsamas. Kontsert oli tore! Islandi keel kõlab pehmelt ja häälekõla on ka Islandi kooridel selline mõnus ja mahe.
Ei puid, põõsaid ega metsa
Järgmisel päeval tutvusime tänase kirikumuusika olukorraga Islandil. Hea meel oli kuulda, et paljud Eestist pärit muusikud on leidnud tee Islandile, kus töötavad nii muusikaõpetajatena kui ka kirikumuusikutena. Samal õhtul avanes võimalus ka turismiatraktsioonidega tutvumiseks. Käisime Gullfossi koske vaatamas ning nägime Geysiri kuumaveeallikate purskeid. Vaatamata sellele, et ka meil on koskesid, jättis Gullfoss unustamatu mulje. Seal sai tunda nii Islandi tuult, vihma kui udu. Kõige rohkem oli mul aga hea meel inimeste nägemisest. Jaa, nii naljakas kui see ka pole! Minul tekkis Skálholti tühjuses juba tunne, et appi, kas ma olen üksinda maailmas. Olemas olid küll teised konverentsil osalejad, kuid samas oli igal pool, kuhu vaatad, tühjus – ei puid, ei põõsaid, ei metsa … tühi, lage väli ja tühjad mäed. Gullfossi juures aga olid turistide hordid! Mine või jaapanlasi kallistama.
Kahe aasta pärast Hollandis
Pühapäeval oli enne jumalateenistust töökoosolek, kus otsustati, et kahe aasta pärast toimub konverents Hollandis ja aastal 2027 Eestis. On, mida oodata! Lisaks toimus tavapärane uue juhatuse valimine ning alates käesolevast aastast kuulun ka mina Euroopa kirikumuusikute konverentsi juhatusse. Mul on siiralt hea meel olla aktiivne osaleja selles sootsiumis, kus üksteist tuntakse, üksteisega arvestatakse ja ollakse üksteisele kasuks ning toeks. Oi kui palju ühisüritusi üle Euroopa on tänu sellele konverentsile toimunud! Muusikute vahetus, nootide vahetus, laulude tõlkimise teemad jne. Tõeliselt viljakas koostöö.
Meie pühapäev Islandil jätkus aga taas põnevalt. Meile pakuti lõunasööki kasvuhoones. Jah, just nimelt kasvuhoones, kus kasvas hektarite viisi tomateid. Kasvuhoonerestoran on avatud iga päev lõuna ajal ja seal pakutakse vaid toimatisuppi ja saia. Jooke muidugi ka. Kasvuhooned paistsid mägede vahel kaugele, sest kiiskasid valguses. Elekter on Islandil odav ja kuna väljas on päris raske sealses kliimas midagi kasvatada, siis kasvavadki taimed kasvuhoones. Selles farmis tomatid, mille tarvis muld tarnitakse saarele Soomest. Tomatid kasvavad aasta ringi, kuid taimi vahetatakse iga kolme kuu tagant. Nädalas kasvab taim umbes kolm meetrit. Seda kõike oli profaanina väga põnev kuulata. Supp oli maitsev, teenindus ja farmi tutvustus suurepärane, et kui keegi kunagi satub Islandile ja tahab näha midagi sellist ainulaadset, siis soovitan küll külastada Fridheimari tomatifarmi.
Kasutusel kvindid, mis Mandri-Euroopas keelatud
Hea meel oli, et meid viidi ka Thingvelliri rahvusparki, kus asub alting ehk koht, kus kogunes maailma esimene parlament. Koht, kus mõisteti inimeste üle kohut ning nii nagu ajaloos ikka, timukad tegid töö kohe ära. Selles pargis saime käia imepisikeses kirikus, kuhu vaevu oma seltskonnaga ära mahtusime. Oli mõnusalt hubane. Edasi anti meile aega vaid tunnike, mille jooksul oli võimalus spurtida veel üht uhket koske vaatama ning siis juba edasi bussi, millega viidi meid kuumaveelaguuni. Mitte maailmakuulsasse sinisesse laaguni, vaid ühte vähem kuulsasse, mis aga oli abiks ikka, et saada aru, mis on kuumaveelaguun.
Minu jutustuse põhiosa oli nüüd hoopiski Islandi loodusest ja vaatamisväärsustest. Tegelikult oli meil saarega tutvumiseks aega imevähe. Põhiliselt istusime loengusaalis ja kuulasime. Ent kõik see, mida me väljas nägime, toetas seminaril kuuldut. Oli üsna põnev teada saada, et Islandil on endiselt lauluraamatus laulud, kus on kasutusel paralleelsed kvindid, mis Mandri-Euroopas juba ammu keelatud, ja oli muidki teemasid, kus mainiti, et mis teha – me elame nii kaugel, et see info pole meieni jõudnud.
Laulud lauluraamatus koos akordimärgistusega
Tegelikult läheb Islandi kirikumuusikal siiski hästi. Eelmisel aastal ilmus neil uus lauluraamat, mida nad tegid aastakümneid. Selles on ka üks Eesti laul – Karl Tuvikese „Õhtu jõuab jälle“. Minule kui Eesti lauluraamatuga tegelevale inimesele on iga uus lauluraamat põnev. Islandi lauluraamat on imeilus! Kõik laulud on saanud peale akordimärgistuse ja see on asi, mille üle nad on väga uhked. Siis, kui neil oli tehtud juba viimane kontroll nootidega, said nad infot Norra kolleegidelt, kes ütlesid, et ärge te laule ilma akordimärkideta jätke. Islandil võeti selle peale aeg maha, sest see tundus ülisuur töö, mis tuli uuesti ette võtta. Ja nad võtsid. Tänasel hetkel on nad selle otsuse eest nii tänulikud. Nii mängivadki organistid koraale otse lauluraamatust. Osale lauludele on siiski olemas ka oreliversioon ja need on eraldi vihikus. Märke selle kohta, et on olemas ka saade laulule, leiab lauluraamatust laulu kõrvalt, kus on väike orel joonistatud.
Tasub külastamist
Kui ma pean kuidagi kirjeldama käesoleva aasta konverentsi, siis mulle tundub, et kõigi osalejate jaoks oli kuidagi eriliselt oluline kõik see, mis toimus väljaspool konverentsiruume. Island ise on nii teistmoodi, et lausa kiskus inimesi välja. Mitmed meie hulgast jäid omal käel sinna ka veel pikemalt reisima. Olen kindel, et Island tasub külastamist. Kas ta mulle hinge jäi kui lemmik maa või saar, kus on imeilus loodus vms, siis ma ütleksin, et nii ja naa. Ma pole kunagi varem igatsenud liiva ja kruusa järele. Sealne must pinnas hakkas väsitama. Silm oleks tahtnud ka midagi heledat näha. Massiivsed ja laugjad mäeahelikud ja kõik tühjad ning musta värvi. Laavakivihunnikud „heinamaal“ jne. Selliste vaadetega peab silm harjuma, muidu kipub vägisi peale tunne, et oled siia maailma üksinda maha jäetud.
Mis oli aga kahtlemata imeline, olid need madalad taimed, mis vaatamata kivisele ja laavakivisele pinnasele nii erksavärviliselt seal kasvasid. Ma pole kusagil mujal näinud looduses kõrvuti nii ergast kollast ja punast kui seal. See kõik oli eriline ja imeline. Niisamuti jätsid islandlased ise endast erilise mulje. Pole nad midagi nii kinnised ja pessimistlikud, kui ehk raamatutest võib mulje jääda. Igati toredad, erinevaid keeli valdavad sõbralikud inimesed.
Kes kohe Islandile lennupileteid ostma ei hakka, sellel soovitan lugeda Halldór Kiljan Laxnessi raamatut „Islandi kell“.
Sigrid Põld
