Slava Ukraine
Esileht » Arvamused » Arvamus »

Kiriku jaoks usaldusväärse tuleviku nimel

28.09.2007 | | Rubriik: Arvamus

Eestimaa ja kiriku jaoks raskeimal ajal käis professor Evald Saag pärast ENSV riigiasutuste uste kulutamist ka Moskvas, et saada luba kiriku jaoks vältimatult vajalikule, nimelt oma koolitusasutusele. Instituudi kujundamisel oli oluline roll ka peapiiskop Jaan Kiivit seenioril.
Hiljem õpetasid siinsetel õppetoolidel läbi aastakümnete mehed, kellest igaüks oli omas ajas nagu mastimänd ning kelle tähendus ja mõõde oli suurem kui üldkiriklik, see oli lausa üldrahvuslik. Sellest ajast peale on alul vaid loengutele ja konspektidele rajatud õppeöö põhjal toimunud koolitamise läbi põlv põlve järel haritud põldu ja kujundatud tulevikku.
Tänavu alustas instituut 61. tööaastat. Kiriku võimalused ühiskonnas ning ka vajadus kuulutada ja teenida on laienenud, seepärast on endastmõistetav, et tänases instituudis saavad lisaks teoloogia põhikoolitusele kui kõike muud kandvale teljele kaetud ka uued tegevusvaldkonnad, need, ilma milleta kirik tõhusalt teenida ei suuda ning milles osalemata võib kiriku side rahvaga veelgi kahaneda ja ta võib kiiresti muuseumiks muutuda.
Kirik on oma loomult jumalarahvas ning kiriku esmafunktsioon on selle rahva juhtimine ja kasvatamine hulga ja kvaliteedi osas alates pühapäevakoolist ja lõpetades eesti rahva akadeemiliselt haritud inimestega. Et hääl kostaks võimalikult paljudeni ja arusaamine saaks võimalikult ehedaks.

Magister on õpetaja

See on lihtne ladinakeelne tõsiasi (ld magister – õpetaja). Kiriku peamise vaimuliku ameti, pastori e preestri ettevalmistus on usaldusväärne siis, kui see on ühiskonnas ja ka näiteks Leuenbergi Konkordia ühise arusaama kohaselt võrdne magistri tasemega. Eesti Vabariigis nõutakse sama haridustaset oma erialal ka gümnaasiumiõpetajatelt. Pastorikoolituse teljeks ongi akadeemilise teoloogia magistriõpe ja sellele lisanduv vikariaat.
Kui kogudused, praostkonnad ja üldhariduskool vajavad nõuetele vastavat religiooniloo õpetajat, sobib selleks religioonipedagoogika suunal magistrikraadi omandanu. Tahan julgustada koguduste õpetajaid ja praoste kasutama religioonipedagoogika suuna lõpetanuid täienduskoolitajatena pühapäevakooliõpetajatele, noortejuhtidele ja koguduste liikmetele. Nende näol on meie kogudustel ja praostkondadel olemas juurdekasv üldise kasvatustöö tegemiseks.
Miks ei võiks kaadri lisandumise korral mõtelda kiriku lasteaedade ja koolide peale? Kas kogudused on efektiivselt kasutanud juba koolitatud inimesi pühapäevakoolide tööle julgustamisel? Olemasoleva spetsialisti rakendamine vastavalt tema võimetele on meie kõigi ühine asi, enamasti aga on siin oluline roll kohalikul rahval.
Kui kõnelda 50 aasta jooksul kogunenud ateistlikust pärandist, siis kristliku kultuuriloo magistriõppe kaudu toimuv akadeemiline misjon on juba andnud kirikule juurde märkimisväärsel määral sotsiaalset kapitali. See teoloogilist eelharidust mitte eeldav magistriõpe on tugeva toimega mõjur, mis ulatub haritud ühiskonnaliikmete kaudu töökohtadele ja ametiasutustesse, kus kujundatakse meeleolusid ja langetatakse ka otsuseid. Veelgi enam, laskem ka faktidel kõnelda. See õppekava on kogu oma eksistentsi vältel end õppemaksude kaudu täielikult katnud ega ole kasutanud ühtegi mujalt eraldatud senti.

Liikumine terviktoimete poole
Kirikurahval on vaja teada, et doktoriõppe teemade ja valdkondade puhul on vastuvõtu konkursil olnud üheks kriteeriumiks teema tähendus kiriku jaoks. Pikkade aastate jooksul toimunud, kuid nüüdsest süstemaatiliselt planeerituks muutuv täienduskoolitus kasutab juba värske kiriku kaastööliste koolituse tsükli käigus teiste koolitajate kõrval ühte instituudi magistrit ja tema magistritööd. Kõnealuse töö teemaks oli ilmikute koguduse töös kasutamise alused, teooria ja praktika. Selles koolituses osaleb ilmikuid ning UI vilistlastest vaimulikke. Magistriõpingute käigus valminud teadustöid kasutatakse õppetöös edaspidigi.
Värskete doktoritööde teemadest tõstan aga juba praegu esile kolme. Üks töö hakkab käsitlema EELKd külma sõja ajal, teine sotsiaal- ja diakooniatöötajate väärtushinnanguid ja motivatsiooni ning nende juuri. Kolmanda uurimuse alustaja huviks on aga misjoniteoloogia ja selle kohandamine Eesti jaoks.
Tegemist on kaugele ulatuvate töödega, mille tulemusi saab loodetavasti viljakalt kasutada aastate pärast. Vajalike teoreetiliste alusuuringute tõttu ei saa akadeemilises elus kõiki teemasid rakenduslikena planeerida, kuid teadlik koostöö ja infovahetus kiriku erinevate organite vahel aitab sellele kaasa.

Kulude silmahakkav ja nähtamatu pool

Küllap on lugejale uudis, et kirikuvalitsuse toetus moodustab umbes 20–25% instituudi eelarvest, et kogu tasemeõpe on tasuline erinevate maksumäärade alusel ja et õppemaksude laekumise üldsumma aastas on isegi suurem kui kirikuvalitsuselt taotletav raha. Lisaks tulevad maja renditulud, projektidest ja muust tegevusest saadavad sissetulekud. Tahan meenutada, et eelmisel aastal laabus hästi instituudi, diakonite ja kirikuvalitsuse vaheline koostöö, mille käigus õppis pastoraal-seminaris ja lõpetas ka teaduskonnas oma õpinguid üle kümne diakoni. Pildid suurest ordinatsioonipäevast juunis moodustavad erilise väärtusega osa kiriku ajaloost.
Numbreid lihtsalt numbritena näeb paberil igaüks. Taust jääb aga sageli tundmatuks. Kogu kiriku jaoks asendamatu on instituudi põhikirja formuleeringu kohaselt EELK ja EELK UI tänaseks tundmatuseni muutunud raamatukogu. Selle olemasolu on majja sisse astujate jaoks juba päris loomulikuks saanud. Sellest suures ulatuses kataloogitud kogust saab laenutada hästi hooldatud raamatuid.
Rääkimata sellest, et hulk vanu ja väärtuslikke raamatuid on korrastatud. Siingi jääb märkamata aga üks «pisike» seik, nimelt see, et kõik EELK raamatukogu hooldamisega seotu on samuti lihtsalt UI eelarve sees. Ei kusagil mujal. See varandus säiliks ja kasvaks otsekui iseenesest ja ilma kuludeta! Tegelikult on see vaid üks näide kogu kiriku eest ja jaoks tehtava töö peidetud kuludest, mida nagu arugi ei saa, mis on aga UI ridade peal. Nagu imekombel on raamatukogu ja mõni muugi asi olemas ja korras. Eeloleva aasta kulukoormust suurendasid aga ka 2008. aastale koonduva magistriõppe kavade uue akrediteerimise kulud. Kõige selle juures on instituudi töötajate ja õppejõudude palgad kõike muud kui üle keskmise, enamasti pigem vastupidi.

Kiriku hääl

Hääletu kirik hääbub. Häält teevad peale pastorite ka lapsed, noored, vanad, aktiivsed ja ka passiivsed koguduste liikmed, eriti aga selleks kutsutud ja selle nimel vaeva nägevad inimesed. Kiriku peamised hääle kandjad ehk häälekandjad on tema liikmed, ning mida teadlikumalt nad seda teevad, seda selgem on hääl.
Meenub üks prohvetlik hääl eelmise sajandi kaheksakümnendatest aastatest. See hääl ütles ühes loengus Evald Saagi suu kaudu, et ka kitsastel aegadel on vaja, et kirik tagaks vähemalt kaks asja: oma keskvalitsuse ja oma õppeasutuse töö. Et ilma käeta saab ka elada, kuid ilma südame ja peata mitte. Tänapäevases maailmas saab siia ritta lisada ka kiriku otsese professionaalse häälekandja ehk ajalehe, mis on kutsutud olema kiriku korrastatud hääleks keset desorienteerivat informatsioonidžunglit, mis tekitab isegi aruka eestlase peas inimvaimu suhtes hajutavalt toimiva (müra)fooni.
Kiriku liige ju mõistab, kuidas põllumees iga-aastase külviga kindlustab pere tuleviku, hoolimata sellest et aastad ei ole vennad. Külvikordades vahet jätta ei saa. Sarnane on lugu haridusega, mis eesti keeles sama sõnatüve abil harimist meenutab. Muid vahendeid kirikul ühiskonnas toimimiseks kuigi palju ei ole. Seepärast pole ka valikut, sest meil ei ole õigust kaotada midagi kaua aega kasvatatust, juba saavutatust ja üles ehitatust.

Randar Tasmuth,
EELK Usuteaduse Instituudi rektor

8 kommentaari artiklile “Kiriku jaoks usaldusväärse tuleviku nimel”

  1. Külaline ütleb:

    Vastus oli ilmselt reaktsioon minu kommentaari viimasele lausele.
    See lause polnud mõeldud etteheitena EELK-le, vaid näitamaks seda, et muuseum ei ole surnud, tolmunud ja kopitanud koht nagu see EELK vaimulike võrdlustes tihti kipub olema – elav kirik vastandatuna surnud muuseumile. Selle võrdlusega tehakse liiga tublidele muuseumitöötajatele.

    Riigi, kiriku ja raha teema on huvitav teema aga arvan, et see ei kuulu antud artikli kommentaaride hulka ja seepärast ei tahaks ma hakata siinkohal selle üle diskuteerima. Küsiks vaid, et kes või mis see Eesti Vabariik õigupoolest on? Kas mitte eesti rahvas? Ja teine mõtisklusteema – mis see on, mis peaks ristiinimest motiveerima? Loodan, et saame seda diskussiooni pidada kunagi edaspidi.

    P.S. Kristjan Raua muuseumisse saab näiteks tasuta. Olete külastanud? ;-)

  2. Külaline ütleb:

    on sõnniku vedamine. See on minu erapooletu ja omakasupüüdmatu arvamus, kuigi jah peab tunnistama mina olen ametilt sõnnikuvedaja.

  3. Külaline ütleb:

    Asjalik, arukas ja tasakaalukas artikkel. Aitäh!

    Ühe märkuse tahaksin küll teha (ehkki siinse loo puhul kõrvalise).
    Artiklist võib lugeda: \”Kiriku võimalused ühiskonnas ning ka vajadus kuulutada ja teenida on laienenud, seepärast on endastmõistetav, et tänases instituudis saavad lisaks teoloogia põhikoolitusele kui kõike muud kandvale teljele kaetud ka uued tegevusvaldkonnad, need, ilma milleta kirik tõhusalt teenida ei suuda ning milles osalemata võib kiriku side rahvaga veelgi kahaneda ja ta võib kiiresti muuseumiks muutuda.\”
    Tänapäeval on ülemaailmselt tunnustatud Rahvusvahelise Muuseumide Nõukogu (ICOM) määratlus, mille kohaselt muuseum on ühiskonna ja selle arengu teenistuses olev ning üldsusele avatud mittetulunduslik püsiinstitutsioon. Eesti muuseumid pole tänapäeval vaid teadustöö, hoidlad ja näitusesaalid. Muuseumides toimub aktiivne tegevus – õppetunnid ja -päevad nii lastele kui täiskasvanutele, laadad, rahvakalendri tähtpäevade pühitsemised, muuseumides saab pidada laste sünnipäevi (koos toreda lastepärase programmiga) jms. Vast pole meie vaimulikele teadmata seegi, et Rocca al Mare vabaõhumuuseumis asuvas Sutlepa kabelis toimub aastas mitu jumalateenistust. Usun, et mõnigi Eesti muuseum on tunduvalt elavam ja elujõulisem paik kui seda on mitmed kogudused-kirikud Eestimaal.

  4. Külaline ütleb:

    Teie arvamus on mõjus küll, kuid jätate mainimata, et enamus muuseumide tegevusest on riigi ja omavalitsuste rahastada ning mina ei ole veel ühtegi muuseumi ilma piletita sisse saand. Oleks huvitav teada, kuidas toimiksid muuseumid (kas või seesama nimetatud vabaõhumuuseum), kui elada tuleks annetustest, direktori kerjatud rahadest ning hoonete remondiks saab heal juhul 5 aasta jooksul avariitööde teostamiseks pool miljonit….. Kui palju oleks motiveeritud töötajaid ning põnevaid programme?

  5. Külaline ütleb:

    Võttes taas kinni Marju viimasest lausest, arvan, et ka K. R. muuseum on osa avaliku sektori eelarves ja naudib seda täiega, mis annab sel võimalust harrastada omamoodi \”kommunismi\”. Kirikuhoonesse ja muuseumisse tullakse vägagi erinevate ootustega, mis omakorda ei anna kirikul eriti nina upitada. Muuseum ja kirik on siiski vägagi erinevad \”asjad\”. Sarnasus ja üldine diskursus on kunstlikult poogitud.
    K. R. muuseumis isiklikult pole käinud, kuivõrd sinna jõudmiseks vajab ka hobune kaeru.

  6. Külaline ütleb:

    Artiklis kirjutatu on õige, kuid ma ei näe, mismoodi saab või suudab kirik siin elu muuta.

  7. Külaline ütleb:

    Vabandust, see kommentaar läks vale artikli all, mõeldud oli \”Maise elu asjadele\”

  8. Külaline ütleb:

    Praegune nootre põlvkond ja nende väikesed lapsed kasvavad ühiskonnas, kus ei ole enam iseenesestmõistetava õppeainena usuõpetust koolis. Jälgides erinevate väljaannete kommentaare, mis on igale vaimsele teemale rohkesti kirjutatud, võib täheldada vaimset nälga rahva hulgas, samas ka ajaliku ja materiaalse ületähtsustamist. Ometi on inimene loodud vaimse olendina igaveseks eluks, mille maine eksistents ette valmistab. Mis kasu on igal aastal lõpetavatest kõrgharidusega vaimulikest, kui nende töö jääb tegemata. Valitsev on saduserlik mõtteviis, Jeesuse sõnumid lähevad justkui liiva.