Kellele on kirikuid tarvis?

 

Palju oleme rääkinud sellest, et elu kadumine maal väljendub koolide, kaupluste, postiasutuste, bussiliikluse ja muu kadumises. Või siis vastupidi: et kõige eelnimetatu kadumine tähendab elu kadumist maal. Et kui inimesi kusagil liiga väheks jääb, pole kasulik kõike mainitut siin või seal enam ülal pidada.

Arengu üldtunnustatud tõdede seisukohalt on see kurb protsess samas nagu ka hea ja õige: eestlane on justkui väljumas matsi ehk maarahva seisundist, saamas tsiviliseeritumaks kujuks ehk linlaseks koos kõige sellega kaasas käivaga.

Mida aga hakata peale mahajäetud maaga, kui me kõik, nii palju kui meid pärast demograafilisi ja muid kriise üldse enam järel on, troppis kolme-nelja linna koguneme?

Kas maast saab kunagise toitja-viljaaida asemel lõbustusplats, kus linlased käivad end stressist välja elamas, lusti laskmas, võidu sõitmas, jahti pidamas? Või rendime Eesti lappide või tervikuna välja mõnele hoopis suurema asustus
tihedusega rahvale?

Viimasel maareisil pani mind mõtlema aga hoopis vähem tähelepanu äratanud seik maa mahajätmise protsessis. Nimelt asuvad seal meie vägevamad kultuuri- ja arhitektuurimälestised – kirikuhooned.

Need püsivad ilmselt niikaua, kuni piisavalt leidub usklikke ehk kogudusi, kes on valmis pühakodade eest hoolitsema ja nende pärastmuret tundma.

Ent juba praegu eelistavad nad kokku tulla hoopis väiksemates, soojemates ning sobivamates ruumides kui seda on kütmata ja kõledad kirikuhooned.

Kui kogudus on viimse piirini kokku kuivanud või sootuks kadunud, on kirikute väga spetsiifilise funktsiooniga rajatud hoonetele mingit muud otstarvet, mis tagaks ehitiste kas või elementaarse korrashoiu, väga raske leida.

Muidugi pole võimatu, et neid õnnestub, sarnaselt mõisahoonetega, veidrikest rikkuritele maha müüa – mõelda, mehel on oma isiklik kirik! Küllap leidub neidki, kelle meelest oleks eriti vinge kirikusse näiteks kõrts rajada.

Aga eriti praegusel kriisiajal tunduvad ka need plaanid enamgi kui õhku rajatuna.