Kas õnnelikust lõpust saab õnnelik algus?

Taas on jõulud! Taas saavad paljud pühakojad pilgeni täis. Taas lauldakse seal vanu jõululaule ja kuuldakse tihedalt teineteise kõrval seistes ligi kahetuhande aasta vanuseid tekste Jumala Poja sünnist sellesse maailma. Kummaline, et maailmas, mis tuhandel erineval moel sunnib meid meeletu kiirusega kõike vana uue vastu välja vahetama, toovad tuhandeid aastaid vanad lood ja vanad laulud pühakodadesse jälle kokku nii palju inimesi.

Väike osa tuleb lühikeseks hetkeks, jääb seisma ukse lähedusse ja kui on kindel, et taganemistee on vaba, julgeb ka veidi ringi vaadata, kuulab natuke ja lahkub siis rutates – kirikus käidud! Suurem osa jääb kogu teenistuseks, lülitab mobiiltelefoni välja, kuulab, laulab kaasa ja mõtleb oma elurännakule, mõtleb palve ajal oma armsatele – ka neile, kes on kord olnud meie kõrval ja meie elu kaunimaks muutnud. Paljud leiavad sellest tunnist midagi sellist, et nad tulevad taas, vähemalt siis kui jälle on jõulud. Nemad ei kujuta ette jõuluõhtut ilma pühakojata, ilma nende vanade ja tuttavate lugudeta ja lauludeta, ilma orelihelideta ja küünlasärata.

Kõik ei peagi muutuma. Vähemalt vanades kirikutes. Midagi võib jääda, nii nagu ikka on olnud. Et isegi siis, kui sa pole vahepeal leidnud aega tulla, on pühakojas kõik nii, et sa ei pea muretsema – kas ma ikka saan siin hakkama, kas saan veel aru. Tunned kummalist kindlusetunnet, mis aitab olla just siin ja just praegu täiesti kohal ja sa tunned, et sinulgi on koht selles suures inimmeres, et sinagi oled siia oodatud. Kui vaatad oma ümber, näed vanu ja noori, näed neid, kes laulavad peast ja neid kelle silmad on laululehel. Näed neid, kes pühivad pisaraid ja neid, kelle silmis on rõõmu imelist sära. Jah, siia oleme oodatud kõik : vaesed ja rikkad, noored ja vanad, õnnelikud ja õnnetud, neid, kelle jaoks mööduv aasta oli edukas ja ka neid, kes tunnevad, et on milleski põhjalikult läbikukkunud. Küll on see hea, et keegi kord ehitas need pühakojad ja keegi on kandnud hoolt, et nende katused peaksid, praod seintes ja katkised aknad saaksid parandatud, et läbi paljude aastasade on meie eelkäijatel ja meil ja meie lastelgi võimalus tulla kasvõi kord aastas ja leida, et midagi selles meeletult tormavas ja aina muutuvas maailmas on kindlat ja muutumatut. Tänu neile 3,3 protsendile eestimaalastele, kes oma liikmeannetustega annavad suurima osa selleks, et meil kõigil on võimalik tulla ja taibata, et me ikka veel vajame oma kirikuid. Vajame kasvõi kordki aastas. Tänu neile, kes hoolivad, kes pole unustanud!

Edasi Postimehest.