Kas kirik peab olema atraktiivne?

Kõike ja kõiki meie ümber hinnatakse atraktiivsuse järgi. Väline kest ehk taara teeb sisu justkui paeluvamaks. Juba väikelapseeast peab kõik lapsele kuuluv ja last ümbritsev olema ligitõmbav. Lasteaiaõpetajad peavad olema atraktiivsed ning laste mängukannid veel atraktiivsemad. Kooli ei oodata tööle mitte oma ala professionaale, vaid eeskätt koloriitseid isiksusi, kes teevad ainetunnist šõu, meelelahutuse ning klounaadi. Õppimine peab olema atraktiivne: õpilasel on vaid õigused ning õpetajale jäävad 800 euro eest kuus kohustused ja vastutus. Atraktiivus on nagu magnet, mis meelitab ja keelitab, tõmbab ligi, peibutab, lahutab meelt, mõtleb ja kõneleb ainult positiivselt – sealhulgas ka väga negatiivsetest ning destruktiivsetest nähtustest ja protsessidest meie ümber. Ka sõja ja sõjapidamise võib muuta atraktiivseks, rõhutades ühe rahva või rahvuse ülimuslikkust teiste suhtes.

 
Aga kuidas on lugu kirikuga ja kogudusega? Skandinaavia, Euroopa ja Ameerika tasandil kahjuks enam kui kurb. Vastavad tendentsid võtavad vägisi maad ka Eesti kirikutes ja kogudustes. Arvud loevad, kiriku juhtkond arvutab. Kas kahaneva liikmeskonnaga kirik on atraktiivne? Alles hiljuti väitis mulle üks haritud naisterahvas, et kirik on üks külm koht, kus pole kohta seksuaalsusele. Ausalt öeldes ei saanud ma sellest mõttekäigust päris hästi aru. Talvel on tõesti kirikud jahedad, kuid tulised jutlused, palvused ning laulud ja muusika võivad välise jaheduse muuta sisemiseks soojuseks.

Edasi loe Sirbist.