Kas jumal masinast?
08.02.2006 | ek | Rubriik: MääratlemataTeatavasti lasti antiikaja draamades, kui olukord oli muutunud niivõrd keerukaks, et seda inimlikult lahendada oli võimatu, ülalt mehhanismidega lavale jumal, kes asjade käigu pööras ja õigluse maksma pani.
Teaduse ja usu dialoogis on ühelt poolt küsitud seda, kuivõrd allutatav saab Jumal olla teadusele ja selle eksperimentaalsele uurimismeetodile. Kas selline manipuleeritav Jumal on üldse enam Jumal? Teisalt on teadus, absolutiseerides oma tõestusmeetodit, küsinud, kas maksab uskuda midagi, mida tõestada ja uurida ei saa.
Möödunud nädala lõpul toimus Tallinna Ülikooli sotsiaalteaduskonna ja Tartu Ülikooli usuteaduskonna ettevõtmisel väga põnev konverents «Jumal teaduses». Kus ja millal Ta sinna sai? Või on Ta siiski alati seal olnud?
Piirid mitte ainult religiooni ja teaduse, vaid ka humanitaar- ja reaalteaduste vahel pole kaugeltki selged. Üks, mis kõiki seob ja mida võib pidada kas kõige nõrgemaks või ka kõige olulisemaks lüliks, on inimene ise. Inimene oma loomult on aga religioosne, väljendugu see siis kuidas tahes. Inimlik vajadus on ka terviklik maailmapilt, mis ei taha leppida risti vastupidiste väidetega ei oma peas, ühiskonnas ega kooliprogrammis.
Nii usk kui ka teadus kipuvad aga tänase Eesti ühiskonna kujutluses olema polariseeritud ja fetišeeritud. Teadus on midagi sellist, kuhu Jumalal pole asja. Teadusele on pandud tänamatu ülesanne tõrjuda ja asendada religiooni ja seega on ta ise muudetud religiooniks. Niisiis ei olda oma sügavamas sisemuses religiooniõpetuse vastu koolis vahest mitte seetõttu, et sellele ei leidu kohta tunniplaanis, vaid seetõttu, et niisugusel asjal ei ole kohta maailmapildis. Teadus on valgunud üle oikumeenia äärte, välja oma empiirilistest piiridest nagu järelevalveta jäetud tainas kausist.
Konverentsi huvitav tõdemus oli, et erinevaid teadusharusid – matemaatikat, füüsikat, astronoomiat, bioloogiat, psühholoogiat, filosoofiat jms – esindavad ettekandjad tõdesid kaunis üksmeelselt, et Jumal teatud postulaadina või vähemalt hüpoteesina astub ikka ja taas teaduse näitelavale – Temast ei saa lahti. Ta tuletab meelde meie piiratust ja kõiksuse haaramatust.
Kõlas mõttekäik, et «tarkus võib olla rumaluse eriti jõhker vorm», ilmselt olukorras, kus targutamise asemel peaks aukartuses vaikima ja uskuma. Matemaatik kinnitas, et «maailm on tehtud nii, et meil on uskumatult palju võimalusi uskumiseks».
Paraku paneb teadus ja paneme end ise sageli nii-öelda Prokrustese sängi. Mõistagi välistab mõõdetavuse ja korratavuse nõue Jumala teaduse või meie teadmuse vaateväljast – aga samal viisil ka inimese tema ainulaadsuses ja õnnetaotluses. Teadus ei tohiks end ise ahistada, välistades tegurid ja antused, mis kuuluvad religiooni ja Jumala võimkonda.
Kõneldes semiosfääri mõistest, tõdeti, et «kui probleemi ei saa lahendada samal tasandil, kui see on tekkinud, siis tuleb seda lahendada kõrgemal tasandil – seda nimetatakse globaalprobleemiks. Kas deus ex machina?» Kas usuprobleemid on globaalprobleemid? Kas astub Jumal teadusest meie mõttemaailma ja südamesse?
Teadusel ja usul Jumalasse on tänapäeva inimese jaoks oluline sarnasus ja pürgimus – nimelt tõetaotlus. Postmodernismi tinglikkuses ja suhtelisuses võib see tunduda vanamoodne. Siiski on see vundamendiks mitte ainult sidusale teaduslikule maailmapildile, mis tunnistab usuküsimuste olulisust inimese jaoks, vaid ka ühiskonna eetilisele ja aatelisele toimimisele. Tõetaotluses ei tohiks usk ja teadus vastanduda teineteisele, vaid pigem üheskoos nihilistlikule eluhoiakule.
Olles tutvunud Eesti Luteri kiriku ja selle õpetajatega, hääletan ilma igasuguse kõhkluseta teaduse poolt. Näide Tartu kaubamajast: “Ekspertkomisjon, kuhu kuulus ka Tartu praost, ei leidnud kompositsioonis midagi ebamoraalset eta pornograafilist.” Minu soovitus Tartu kaubamajale on Joel Luhametsa vahakuju kahe pornonuku vahele riputada. Ärge Kristust mõnitage. Teine näide: Saaremaal Kaarma kiriku ümber on juba pikemaid aegu toimunud ebaeetilisusi seoses sealse õpetaja Hannes Nelise, endise komsomoli juhiga. Hannes Nelist on igal sammul kaitsnud Saaremaa praost Veiko Vihur. Vihur ei ole vaevaks võtnud isegi koguduse liikmetega asjast rääkimast! Ka Konsistooriumi poole on pööratud. Ja mida tegi konsistoorium? Ilma et oleks ühegi tõendiga tutvunud otsustas seda et Hannes Nelis on laitmatu! Nelis on juba jõudnud juhatusele teatada et naised ei kõlba ei kiriku õpetajateks ega juhatuse esimeesteks! Kas see on Eesti Luteri Kiriku seisukoht? Palun, kui palju peab siis valetama, varastama ja koguduse raha eest viina ostma enne kui konsistoorium asja tõsiselt võtab? Kas kogudus tõesti politseisse peab pöörduma? Kas Pealtnägijasse? Kas Ervin Õunapuule uue raamatu jaoks materjali jagama? Kui konsistoorium asjasse tõsiselt ei suhtu, ju siis oleme sunnitud teisi abinõusi tarivtama. Kompartei ajad on mõõdas.
Kas Osaline on Kristuse maapealse eluga nii vähe kursis, et ta ei tea, et Kristus liikus just patuste seas, et neid parandada.
Kas kedagi või midagi parandada saab kaugustest. Mida Te ütleksite, kui läheksite arsti juurde ja arst vaatleks Teid kolmandast ruumist, üks ruum steriilsuse tagamiseks vahepeal.
Teiseks – oma protestide ja kaebustega kellegi isiklikus plaanis on eetilisem pöörduda vastavasse ametkonda, kas või kõrgeimal tasemel, mitte ajalehte, ammugi nimetult.
Veel esimeses kommentaaris öeldule.
1.Kui vaadata EELK kodulehekülge, siis vaimulike nimekirjast leiab kaks naist Saarte praostkonna vaimulikutöösse lubatuna. 2.Samast leiab ka Saarte praosti õige nimekuju – viisakas oleks teisi kritiseerides ise mitte vigu teha elementaarselt etiketikohastes asjades.
3. Komsomolijuhi amet on minevik.
Kui inimene kahetseb oma pattu ja pöördub, siis Jumal unustab selle.
4. Tundub, et kompartei tegevusele iseloomulikud ajad on jätnud pärandi ka tänastesse kampaaniatesse: nimelt oli just komparteile iseloomulik kirikute ja vaimulike kohta nende diskrediteerimiseks avaldada ajakirjanduses kompromiteerivaid andmeid, andmata enamasti isegi võimalust ümberlükkamiseks.
5. Praegu mitmel pool lugeda olnud kommentaarid
seavad kahtluse alla kirjutaja(te) enda eetilisuse (enda anonüümsuse varjus teiste nimeline esitlemine, eraeluliste andmete esitamine,kaasates ka lapsi äratuntaval moel).
6. Soovitatav oleks ka teatmeteostes väike ring teha ja tutvuda kommenteerimisel kasutatud sõnade tähendusega.
Ning kindlasti võtta mõni konsultatsioon Piiblisse puutuvates küsimustes.
Seal ütleb Jeesus ühe väga meelespidamist ja järgimist vääriva lause: “Kes teie seast on patuta, see visaku esimene kivi.”
Head paranemist soovides.
Osaliselt on Teil õigus. Teoloogiat on huvitav õppida, aga kirikuõpetaja amet ei sobi kõigile. Õpetaja peaks olema väga hea suhtleja, psühholoog, vaimsete huvidega, materiaalsete olude suhtes vähenõudlik, keskmisest tasemisest eetilisem. Eks katsu sellist leida? Aga ikka tahaks, et neid oleks. Sest tänapäeval loeb ainult eeskuju. Koguduse liige ju tahaks käia õpetaja tegude, mitte tema sõnade järgi. Konkreetsest loost ei tea ma midagi, see oli üldine jutt. Konsistoorium peaks muidugi oma vaimulikel silma peal hoidma ja koguduseliikmetega ka aru pidama.