Kadunud vendadest
25.04.2007 | ek | Rubriik: KolumnTahtsin kolumni pealkirjaks panna «Kadunud pojad», aga lõin kõhklema. Ma ei usu sinisilmselt nende tagasitulekusse ega arva ka, et neil kõigil nii-öelda välismaal halb on. Kui ülikoolis alustab kursus, siis on ju paratamatu, et kõik üliõpilased ei lõpeta, või seegi, et kõik lõpetajad ei pruugi omandatud erialal edaspidi jätkata. Õppimise ajast Usuteaduse Instituudis mäletan äärmiselt värvikaid kujusid, nii oma haridusteed jätkama tulnud vaimulike kui ka inimeste seast, kellel varasem kokkupuude kirikuga oli olnud äärmiselt põgus.
Esiteks oli siin vanu tegijaid, kellel oli kogemusi tegemaks mida iganes, kes saabusid Tallinnasse kirikutöölt nn rasketest rajoonidest. Üldjuhul jäid nemad kirikule ja ametile truuks, aga täna tahaksingi püstitada küsimuse nendest, kes lahkusid. Näiteks töötab üks selliste kadunud vendade hulgast, kes omas väga selget juhitalenti, suurepärast häält ja lojaalsust kirikule, nüüd raudteel konduktorina ja tema võimekust on ka seal juba tähele pandud. Mõni hakkas ehitajaks, keegi hipistus ja tuli Viljandi folgil mulle vastu, nalja pärast üll naisteriided jne.
Teise grupi kadunud vendi moodustavad tänapäeval isikud, kes alustasid instituudis «nullist» nii mitmeski mõttes. Nad ei olnud reeglina usklikest perekondadest, vaid vägagi värvika minevikuga. Nad õppisid hoolikalt uut asja. Neist mõne taustast said teada alles siis, kui nägid, mida nad vabal ajal lugesid (näiteks «Kuperjanovi pataljoni ajalugu»), või kuulsid, et mees peab «tsiviilis» poodi, istandust, koolipapa ametit vm. Neid iseloomustas eriline lojaalsus uue ameti vastu, kuna nad tihtigi olid kaalukausile pannud oma tavaelu ja asunud otsima midagi uut. Nende hulgast on mul eriti kahju inimestest, kes jõudsid ordinatsioonini ja lahkusid seejärel.
Ühelt poolt võis põhjus olla selles, et mõni neist oli majanduslikult hästi kindlustatud, ja kohates kirikuorganisatsioonis mingeid arusaamatuid tõkkeid, põhjendamatuid nõudmisi või autoriteedita «autoriteete», lihtsalt loobus. Teisalt võib siinkohal välja tuua inimtüüpe, kes olid nii vaesed, et kandsid mitu numbrit suuremaid botaseid ja kui hiljem tööle asudes rahaga kehvaks läks, pidid materiaalsetel kaalutlustel lahkuma. Eestil läks ju sellal üldiselt väga hästi, palgad aina kasvasid.
Kolmas rühm, keda välja toon, on kõige raskemini kirjeldatav. Siit lahkuti küll reklaamindusse, küll erasektorisse ja eraellu ning mul puudub ülevaade, mida need inimesed, kadunud vennad, võiksid täna arvata kirikuasjadest. Ometi said nad kõik eriväljaõppe, nagu mõne kunagise ja nüüdseks kadunud eriüksuse, löögirühma liikmed ja neil võib olla spetsiifilisi psühholoogilisi probleeme.
Lahkusid ka äärmused. Mäletan vanemat teaduste kandidaati, kelle üliõpilaspiletit ei tahtnud ühistranspordi kontrollija uskuda, ja ühte daami, kes, saanud esimese kolme, lahkus, kuna see ei mahtunud vist ta kristlikku maailmapilti.
Nüüd aga jutu tuuma juurde. Kas neid on ka tagasi kiriku rakendusse kutsutud, kas neilt on küsitud, kuidas neil nüüd läheb? Kas Misjonikeskuse ülemisele korrusele ei oleks vaja «Kadunud poegade keskust», kes tegeleks probleemiga professionaalselt? Kas meil ei ole tõesti neid vaja? Näiteks ei jõudnud ma, andke andeks, kirjutada siinkohal üldse veel arvukatest tollastest naisüliõpilastest ja nende probleemidest eile ja täna jne. Kas oleme valmis aktsepteerima tegelikult ka natuke kriitilisemat laadi lojaalsust?
Paavo Matsin
Kas need vennad ikka nii väga kadunud on? Lutheri järgi on ju teisedki nö. maised ametid kutsumusametid.(Isegi timuka oma, sest temagi peab oma tööd nagu kord ja kohus tegema).
Aga see selleks. Oleme valmis aktsepteerima Teie pisut kriitilisemat lojaalsust, tulge pidusse.
Väga oluline teema ja hea lähtepunkt aruteluks.
Kas arutelu tuleb, on muidugi juba iseküsimus.
keegi kirjutaks artikli teemast, mitte Auksmannist, kuigi ta on kindlasti EELKd omamoodi rikastav nähtus. Aga tema see kadunud vend küll kindlasti ei ole, selleks on ta liiga kõikjal kohal viibiv.
… on põhjust
argpükslikkust ja kõike muud nimetatut leidub enamuses kommentaariumides
kahjuks …
Auksmann, tead, sul võib olla õigus. Vanasti teadsid inimesed ikka kes on kirikuõpetaja. Ta kandis musta talaari valgete lõkadega ja matusel baretti ka, aga nüüd peavad osa neist end preestriteks ja teine osa justkui ei pea, mingi osa kannab ikka vahest alba kõrval musta talaari ka, mõned ei pane seda enam üldse selga ja on endale hoopis sutaanid muretsenud. Kas poleks parem natuke omaenda juurte poole ümber mõelda, mitte kogu aeg katoliiklaste ja õigeusuliste ees alaväärsuskomplekse välja elada ja jäädagi endalt küsima, mis või kes siis lõpuks ollakse.
EELK-s makstakse vaimulikele keskset \”palgatoetust\”, mille suurus jääb keskmiselt vist 1000 krooni kanti.
Arvan isiklikult siiski, et küsimus ei ole rahas, vaid kiriku- ja vaimulikumõistes, mille osas on vaja palju järele (ja ümber) mõelda ning süveneda.
arvatavasti on tegemist selle kommentaariumiga siin:
http://www.kompass.ee/?typ=5&id=8307
millegipärast tundub mulle, et see, kes kellelegi liiga tegi, ei olnud siiski auksmann …
See on ju nii nagu külalistegagi, et vastu võetakse ülikonna aga ära saadetakse mõistuse järgi. Kehtib nii üht kui teist pidi. Kui inimene tuleb õppima teoloogiat siis tal on alguses üpris tõsi taga, paraku siis tuleb faas: \”teoloogia võtab usu ära\”, ja et pastorid on inimesed ja mitte lohetapjad muinasjutust, või kui siis pigem ise loheks muutunud lohetapjad. Varsti hakkavad lõpetajad aru saama, et kui sa pole õigest leevi loost või õigest (praosti) parteist, siis kirikus töötamise eest tuleb endal peale maksta ja see raha kusagil mujal teenida – siis on ainult aja küsimus mil inimese altruism ükskord väsib. Tegelikult on niisuguste rahade kohta, mis EELKs ametlikult-poolametlikult personalile kulub isegi uskumatult palju vaimulikke.
viidet ka, siis on näha, kuidas kellegi mäluga tegelikult lood on
See põhjendabki kaadrivoolavuse, et jäävad need, kel on kutsumus olla kristlik vaimulik, paraku ka need, kes on pigem variserid ja kirjatundjad.
Siin on ülikoolide teoloogiafakulteetides palju pensionäre, kes maksavad teatud summa vabakuulajastaatuse eest ja teevad teoks nii oma ammuse unistuse, milleks varem aega ei olnud. Teoloogia õppimine ei pea tingimata lõppema elukutse omandamisega nagu nõukogude kutsekoolis. Paljudele inimestele saab sellest rikastav lisateadmine mingil muul tegevusalal.
Auksmann: \”Mis mind imestama paneb, on see, kui palju tigedust, argpükslikkust ja alatust on inimestes, kes – tõenäoliselt – ennast kristlasteks peavad.\”
Auksmannil on need sõnad — tigedus, argpükslikkus ja alatus — süüdistustena teiste inimeste pihta üsna kerged suust tulema. Samasuguse tiraadiga on ta esinenud teisteski kommentaariumides.
Igal juhul tähtis teema on üles võetud milleks ka oli ammu aeg selllest rääkida enne kui tuleb veel taolisi äraminejaid enne lõplikku küsust ametisse astumise näol nagu siin võis lugeda rohkem kui küll.
Igal juhul tähtis teema on üles võetud milleks ka oli ammu aeg selllest rääkida enne kui tuleb veel taolisi äraminejaid enne lõplikku küpsust ametisse astumise näol nagu siin võis lugeda rohkem kui küll.
Vaimuliku elukutse on üks raskemaid. See nõuab kaasasündinud ja omandatud oskusi ja andeid. Lisaks head suhtlemisoskust ja keskmisest tasemest kõrgemat moraali.Igast teoloogiat õppinud inimesest ei saagi head vaimulikku. Küll võib rahuldust pakkuda õppimine ise, mis annab hea humanitaarhariduse ja võimaldab hiljem töötada paljudes ametites. Kirikuõpetajaametisse aga sobivad vähesed täielikult pühendunud ja materiaalselt vähenõudlikud inimesed.
Nii et veel komisjone, veel büroosid ja inimesi kes seal istuvad ja paberite ühe lauanurga pealt teisele tõstmise eest palka saavad! Misjonikeskusse? Imelik jah, millal küll on uhkete bürooruumidega enne inimesi Kristusele võidetud? Aga kuhu üldse oleks EELKs inimesi nii koledasti vaja? Küladesse, mis niikuinii välja surevad, kuna seal pole tööd? Sinna kus vallvalitsuse palk on kõva sõna ja majanduse toimimise põhifaktor?
Kuidas luteri kiriku nendes kogudustes, kus rahvas palka maksta ei jaksa, üldse on? Meil maksab piiskop neile vähemalt miinimumpalga.
Põlva koguduse õpetaja Üllar Kask on kah üks kadunud vendadest, lausa kadunud poeg kohe. Isa ei lakanud eksiteedel hulkuvat poega tagasi ootamast, aga mida teeb Eesti Kirik (ja Eesti kirik)? Pühapäevases eestpalve rubriigis on eestpalves küll Põlva kogudus, ent selle vaimulik mitte… Minu mäletamist mööda pole Üllar Kask veel ametist tagandatud, lihtsalt puhkusele saadetud. On see mees siis nüüd nii põlastusväärne ja kõlvatu, et enam eestpalvessegi ei kõlba võtta? Kas ei tuleks kadunud venna eest just erilise pühendumusega palvetada…?
Auksmann, irooniast oled midagi kuulnud? Sellest ka ladina keel. Hea küll, kui lõviosa luteri vaimulikest saaks krüptostada ja sundida kõik sama köit vedama, siis oleks kõik põhjendatud. Aga kui sina praegu Pärnus missasid pead ja sinu järel tuleb keegi haamerlastest või muidu pietistidest-baptistidest, siis peab vaene kogudus end jälle ümber lülitama. Nii palju siis asjast, mis on ka üks põhjusi miks UI lõpetajad ei taha tööle tulla, et mida nad ehitavad? Missuguse järjepidevusega? luteri või katoliku kirikut?
Mind hämmastab endiselt see, et on inimesi, kelle jaoks vaimulikuameti juures on kõige tähtsam riidevärv.
Eriti hämmastav on, et taolised sügavmõttelised tegelased ehivad end auliste ladinakeelsete nimedega.
Kes seda alaväärsuskompleksi siis õieti põevad? Kas need, kes üritavad oma kutsumust tõsiselt mõtestada ja sellele vastavalt tööd teha, või need, kelle kogu vaimulikkus seisneb kalvinistlikus talaaris, lõkades ja baretis?
Ehk lõpetaks juba selleteemalise arutelu ja räägiks asjast?
Probleemi teavitamine on põhjendatud.Mingi võimalus pihtimuslikuks, ja isiklikuks mõttevahetuseks ( tund-kaks nädalas, kuus)võiks siiski olla.SEE OLEKS VAJALIK!
kes teisele ütleb, see ise on…..
eriti siis, kui üks kirjutab oma nime all, teine aga mitte …
Mis kalvinistlik talaar? Ja kas kalvinistidega on mingi probleem või? Reformeeritud kirikutega on paljud maailma luterlikud kirikud igatahes ametlikult kantsli- ja armulauaosaduses. Kiibitseda ju sutaanis võib – silmakirjalikult selle tähtsusetust pasundades – ja salaja paavstlike preestrite käest tõelist sakramenti vastu võtta, aga see on luterlikus kirikus ikkagi pigem sihuke sektantlik-hereetiline privaatvagaduse ilming, mis on naeruväärne. Õigupoolest haletsusväärne.
Jah, muidugi kehtib mu eelmise kommentaari lõpus tsiteeritud manitsus ka minu enda kohta. Aga küllap mitte ainult.
Ikka tõesti haige on see lugu. St kommentaarid, artikkel ise on mõistlik. Mõnel anonüümseks jääda eelistaval kirikuõpetajal peaks küll tõsiselt häbi olema pilku palves Issanda poole tõsta IMHO. Ja enda ees ka.
Muide, miks \”katoliiklus\”, kust luterlus ju omal ajal välja kasvas nagu eksiilivalitsus okupeeritud kodumaalt (nii väljendab olukorda üks tunnustatud kaasaegne luterlik süstemaatik Ameerikas), on sõimusõna, kalvinism aga, mis pilkab Jumalat sakramentide eitamisega (tehes ju nii Jumala valelikuks) ja muude eksiõpetustega, järsku ei ole? Või et kui oma vääritust (alaväärsuskompleksi?) tundvad vaimulikud kannavad Kristuse toodud lunastuse ja puhtuse märgina valgeid rõivaid (nagu Ilmutuseraamatu järgi igavikuski loodame kanda), siis end doktorikuuega ehtivad ja oma retoorika ning lugemuse imetlemist jumalateenistuse keskmeks seadvatel inimestel pole mingeid probleeme?
Pardon, kui nüüd kedagi oma jutuga pahandan, aga tõesti tekitab pahameelt seesugune rumalus. Milleks see kõik? Pigem pidagem silmas ühe India vana misjonäri sõnu: \”Ärge jaotage inimesi kastidesse. Me võime ka eksida. Parem räägime alati Kristuse armastusest. See teeb tugeva uskliku rõõmsaks, annab nõrgale jõudu ja toob uskmatu pöördumisele. Niimoodi teeme me midagi head. Me ei aita inimesi, kui me neid kastidesse jaotame.\”
Artiklit lugedes tuli meelde piiblikoht seemne kylvamisest, osa seemet kukkus teeaarsetele, kohe tuli saatan ja roovis sona ara. Kaljusele pinnale kukkunud seeme (sona) kuivab, kuna tagakiusamine ja halvustav suhtumine panevad nad tagasi tombuma, taganema. Ohakate sekka kukkunud sona aga roovib rikkuse petlik sara ja maailma himud. Kas on usukoolis on pandud opetuses rohku sellele, mis Jeesus selgitas juutide korgeltharitud ylemale, variser Nikodemusele – inimene peab syndima teist korda, vaimselt. Kes jaab ainult lihasse syndinuna, see ka lihas sureb. Kes synnib ka vaimselt, sellel on igavene elu.
olemiseks on igaühel omad põhjused, kasvõi juba see, et meelt avaldades mitte sattuda otsesesse ja dokumentaalselt tõestatavasse vastuollu oma ülemustega, või potentsiaalsete tulevaste ülemustega. Tore oleks lihtsalt kui keegi võtaks ühendust nende eemale jäänud inimestega, et nad loeks seda artiklit kasvõi anonüümselt heidaks pilgu põhjustele, miks nad eemale jäid. Eelneva diskussiooni põhjal saab ju ka küsida, kuivõrd kiriku ühtsus või killustatus selle juures rolli mängis.
mis on sutaanil pistmist antud artikliga?
veel: pole ime, et vennad kaotsi läevad, kui nende \”vennad\” ei leia midagi targemat kui riietusküsimuste üle kiselda …
Kui EELK-s lubati taas traditsiooniliste luterlike liturgiliste rõivaste tarvitamine – see toimus minu mäletamist mööda kas 1989. või 1990. aastal – ei olnud mind küll ei algatajate ega otsustajate hulgas.
Aga anonüümseid seltsimehi ei huvita ei sisuline arutelu ega tõde, vaid ilmselt miski muu.
Mis mind imestama paneb, on see, kui palju tigedust, argpükslikkust ja alatust on inimestes, kes – tõenäoliselt – ennast kristlasteks peavad.
Minu poolt kõik. Kes soovib minuga sisuliselt arutleda, leiab selleks viisi.
Paavo Matsinile aga hea artikli eest aitäh. Kahju, et kommentaarides läks jälle nagu tavaliselt.
muidugi,
sutaan oli jah 1989 ja 1990 suur teema.
ühtki seost sellel Auksmanni nimelise isikuga ei ole
tere talv
ja mitteanonüümsed, ennast – tõenäoliselt – kristlasteks pdavad seltsimehed on muidugi siin küberruumis need tõe apostlid ja eriti armastusväärse tooniga ja leebe, tigedusest vaba tooniga
Selge. Mina olengi süüdi selles, millest kirjutab Paavo Matsin oma kolumnis.
Palun kõigi pretensioonidega pöörduda Doctor Ecclesiae poole, kes koostab parajasti süüdistuskokkuvõtet.
Nagu oma esimeses kommentaaris arvasingi, ei ole asjalik arutelu EELK-s võimalik.
/Kui Sind tõesti huvitab sisuline arutelu, siis ole palun hea ja avalda kõigepealt oma nimi.
Kõige parem oleks aga kokku saada, mitte interneti vahendusel suhelda.
/
miks Auksmanni nimeline isik üldse kommentaariumis sõna võtab, kui ta ei taha sisuliselt argumenteerida, vaid siinset foorumit ainult \”missale\” kutsumiseks kasutab. Väga silmakirjalik ja vastuoluline on kõigepealt sisulise arutelu puudumise üle kaevelda, ja siis ise lihtsalt mingisuguste ebamääraste, üldiste kutsungitega \”järelemõtlemisele\” esineda ja \”küllakutsetega\” asi varna riputada.
/Mind hämmastab endiselt see, et on inimesi, kelle jaoks vaimulikuameti juures on kõige tähtsam riidevärv.
Ehk lõpetaks juba selleteemalise arutelu ja räägiks asjast?/
ka see on vastuoluline ja silmakirjalik. Kes EELK-s kogu selle riiete teema tõstatas ja sisse (ning läbi) viis? Kellel oli häda muuta seadusi ja tavasid? Nüüd, kui asi \”tehtud\” on, on muidugi väga vaga ja tark ütelda – ah lapsed, mis te taolistel tühistel teemadel keerutate, rääkigem \”asjast\”
Kui Sind tõesti huvitab sisuline arutelu, siis ole palun hea ja avalda kõigepealt oma nimi.
Kõige parem oleks aga kokku saada, mitte interneti vahendusel suhelda.
Tere tulemast Pärnusse. Peame koos jumalateenistust ja arutleme. Võta sõbrad ka kaasa.
Missa toimub Pärnu Eliisabeti kirikus igal pühapäeval kell 10 ja kell 18, samuti teisipäeval ja neljapäeval kell 18, kolmapäeval kell 18.30 ja reedel kell 9.
sina, Auksmann, oled üks paljudest faktoritest, nii nagu iga teinegi meist. Arutelu tähendaksi aga seda, et tuuakse välja põhjused. Esita oma versioon, nii põhjustest kui ettepanekud võimalustest midagi parandada.
juhtumit, kus Auksmann sekkus kahe inimese vaidlusse (kellest mõlemad kirjutasid muide varjunime all) — ilmselt talle ühe vaidleja seisukohad ei meeldinud — ja kukkus seda ühte materdama, et argpüks ja alatu ja mis kõik veel, ja see asjaolu käidi ka muidugi välja, et kardab oma nime avaldada! Ei söanada öelda, et see Auksmanni poolt materdtau oleks olnud argpükslikum või alatum kui tema vaidluskaaslane. Ja ma olem märganud mitme oma õige nime alöl kirjutaja puhul seda, et nad on oma väidetava \”julguse\” üle nii kole uhked, et teisi igal sammul süüdistatakse argpükslikkuses jne. Kui mingi voorus annab alust teiste süüdistamiseks ja alandamiseks, kas siis ongi enam tegemist voorusega…???
Kannatlikkust ja lohutust on eriti vaja üksmeele küsimuses. Paulus ei tee saladust, et üksmeele saavutamine koguduse elus on eriti raske. Seda ei saavutata lihtsalt õigust nõudes, teist välja lükates ega teise kogudusse üleminekuga. Elatakse üle selliseid pettumusi, et vajatakse isegi lohutust. Mõne inimese käitumine võib näida kitsarinnaline ja rumal, mõne oma ilmalik ja sõnakuulmatu, isemeelne ja provotseeriv. Seda juhul, kui me ei näe palki oma silmas. Just sellepärast on vaja kannatlikkust.
16 Kui keegi näeb oma venda tegevat pattu, mis ei ole surmaks, siis ta palugu, ja Jumal annab talle elu, neile, kes ei tee pattu surmaks. On pattu, mis on surmaks: selle kohta ma ei ütle, et tal tuleks paluda.
keegi on soojast ilmast peast segi läinud, joob tinti ja sülitab siis jälle välja.
Anekdoot:
Kogudus maksab oma õpetajale palka.
Tegelikkuses elab ta õhust ja armastusest.
Ei ole segi läinud, kullakesd. Loe ikka ilusasti läbi ja vaata, kas see mitte selle rõivastustüli ja muu lapsikuse kohta sulle midagi ei ütle?
Es war einmal ein kleines Bübchen
Der bettelte so nett und süß
Mamatschi schenk mir ein Pferdchen
Ein Pferdchen wär mein Paradies
Und da erhielt der kleine Mann
Ein Pferdepaar aus Marzipan
Die blickt er an er weint und spricht
Solche Pferde wollt ich nicht
Mamatschi schenk mir ein Pferdchen
Ein Pferdchen wär\’ mein Paradies
Mamatschi solche Pferde wollt ich nicht
Der Winter war ins Land gezogen
Und seine Bitte ward erhört
Es kam das Christkindlein geflogen
Und brachte ihm was er begehrt
Unter dem Christbaum standen stolz
Zwei Pferde aus lackiertem Holz
Die blickt er an er weint und spricht
Solche Pferde wollt ich nicht
Mamatschi schenk mir . . . .
Und viele Jahre sind vergangen
Und aus dem Jungen wurd\’ ein Mann
Da hielt, die Fenster dicht verhangen,
Vorm Haus ein prächtiges Gespann
Vor einer Prunkkarosse stehn
Vier Pferde reich geschmückt und schön
Die trugen ihm sein armes Mütterlein
Da fiel ihm seine Jugend ein
Mamatschi schenk mir ein Pferdchen
Ein Pferdchen wär\’ mein Paradies
Mamatschi Trauerpferde wollt ich nicht
Esinen nimetähtedega, sest minu nimi pole kirikuringkondades tuttav, samuti mitte üldsuses. Olen kuulanud Teid Pühalepa kirikus mõne korra.
Paar küsimust:
1. Alba ja sutaan on ikkagi katoliku vaimuliku riietus (vaatasin EEst). Miks pidi luterlase traditsioonilise talaari asendama katoliikliku riietusega?
Kui ma kirikusse lähen ei saa ma aru mis kirikuga on tegemist.
2. Miks püütakse eesti keelt asendada ladina keelega? Mille poolest missa on parem kui jumalateenistus. Üks luterluse põhimõte oli: kasutada emakeelt.
3. Miks jutluse osa on nii lühike? Suurema osa teenistusest katab liturgia. Kui ma juba kord kirikusse tulen, tahaks kuulda vastava hariduse saanud inimeselt põhjalikku jutlust. Liturgia mind ei huvita.
4. Miks ma pean keset teenistust võõraste inimestega kätlema ja rahu soovima? See segab mind süvenemast.
Muide Teie jutlused, mida kuulsin olid tasemel, ainult liiga lühikesed, oleks tahtnud veel kuulata ja sügavuti minna.
Kui viitsite siis vastake.
Aitäh Paavo hea teema eest! Ma võin omalt poolt lisada, et lisaks pastoritele, on sama lugu ka pühapäevakooli õpetajatega. Ka neid on palju kaotsi läinud, ka nemad on Jumala Sõna kuulutajad. Aga mis võiks ikkagi vaimulikkonna kitsikusest välja viia? …
1. hea palk on teretulnud, aga kahjuks on pastor ka inimene ja ei jää pakutud summaga mitte kuigi kauaks rahule(inflaktsioon ja hinnatõus puudutab ka tema pere eelarvet). 2. ühtne ametiriietus oleks hea ja armas (täpselt, nagu sõjaväes, kuigi meil puuduvad väeliigid ja auastmed: on vaid kolmetine amet), kuid milline siis valida, kas talaar või alba (sutaani, kui rohkem tänavariietust, võib võrrelda enamvähem luterokiga). Kui ametirõivas on puhas, terve ja korrastatud, on ta igati nauditav ega tohiks mitte mingit riidu tekitada. Olen kandnud nii albat kui talaari ja kui vaja kasutan vastavalt vajadusele ja traditsioonile nii üht kui teist. 3. teoloogia on ühest küljest vaimuliku ametikoolitus, aga teisalt ka hea enesetäiendus. Kes suudab, valigu vaimuliku amet, kes soovib kasutagu teoloogilisi põhimõtteid ka oma erialal. See ei tule kunagi kahjuks. 4. missat või jumalateenistust on raske üksteisest eraldada: sõna, sakrament, liturgia on meile kõik vajalikud.Ainult niipalju, et meil on olemas jumalateenistus armulauata, missat armulauata, aga mitte. Meie kristlik taust on pikem kui 8 sajandit ja iga muutus on jätnud oma jälje. Öeldakse preester ja missa, pastor ja jumalateenistus, aga milles on probleem? Kumb on etem?…
Võibolla jätame vaidluse isikute tasandil ja vaatame neid probleeme koos. Ma julgen välja pakkuda ühe idee: Vaimulike igakuised kokkusaamised, kus saab jagada rõõme ja muresid, kuulata praostkonna uudiseid, kuulata kellegi poolt koostatud ettekannet või eksegeesi vm. Tähtis on praostkonna vaimulikel koos käia, siis ei tule masendust ega üksindust kellegi peale.Vastupidi: sa saad teada, et mitte sina üksi, vaid kõik on sama asja eest väljas. Viljandi praostkonnas toimis see J. Tammsalu ajal väga edukalt. Nii, et armsad kaasvõitlejad: oma mõisast välja teiste keskele! Erakvürstidest meeskonnaks! Aga häid mõtteid on teistelgi….
1. Alba ja sutaan on ikkagi katoliku vaimuliku riietus (vaatasin EEst). Miks pidi luterlase traditsioonilise talaari asendama katoliikliku riietusega?
Kui ma kirikusse lähen ei saa ma aru mis kirikuga on tegemist.
2. Miks püütakse eesti keelt asendada ladina keelega? Mille poolest missa on parem kui jumalateenistus. Üks luterluse põhimõte oli: kasutada emakeelt.
3. Miks jutluse osa on nii lühike? Suurema osa teenistusest katab liturgia. Kui ma juba kord kirikusse tulen, tahaks kuulda vastava hariduse saanud inimeselt põhjalikku jutlust. Liturgia mind ei huvita.
4. Miks ma pean keset teenistust võõraste inimestega kätlema ja rahu soovima? See segab mind süvenemast.
Muide Teie jutlused, mida kuulsin olid tasemel, ainult liiga lühikesed, oleks tahtnud veel kuulata ja sügavuti minna.
Kui viitsite siis vastake.
Vabandan, tahtsin vastata, aga läkitasin kommentaari liiga vara teele.
1. Alba ja sutaan on ikkagi katoliku vaimuliku riietus (vaatasin EEst). Miks pidi luterlase traditsioonilise talaari asendama katoliikliku riietusega?
Kui ma kirikusse lähen ei saa ma aru mis kirikuga on tegemist.
Vastus:
Kui inimene läheb kirikusse, siis minu arvates peab ta saama aru, et tegemist on Kristuse kirikuga, mitte mingi inimliku denominatsiooniga. Aga see selleks.
On valearvamus, nagu oleks talaar traditsiooniline luterlik ametirõivas. Talaari kandmise kohustuse (ja ühes sellega sutaani, koorisärgi ning alba ja teiste traditsiooniliste liturgiliste rõivaste kandmise keelu) viis sisse Preisi kuningas Friedrich Wilhelm III aastal 1811. Kuni 18. sajandi lõpuni kasutati luterlikes kirikutes valdavalt sutaani ja selle peal koorisärki või albat, samuti stoolat ka kaasulat (viimast mitte igal pool, aga seal, kus see oli tavaks ja olemas). Sellisena säilis alba ja teiste liturgiliste rõivaste kasutamine väljaspool Preisi mõjupiirkonda, nt Rootsis.
2. Miks püütakse eesti keelt asendada ladina keelega? Mille poolest missa on parem kui jumalateenistus. Üks luterluse põhimõte oli: kasutada emakeelt.
Vastus:
\”Missa\” on armulauaga jumalateenistust tähistav mõiste, mida kasutasid ka usupuhastajad ja mis on tarvitusel paljudes luterlikes kirikutes (nt Rootsis ja Soomes). Ka Luther ise nimetas oma koostatud jumalateenistuse korda \”Deutsche Messe\”, s.t. saksa missa. Sarnane nimetus on tarvitusel ka paljudes Saksamaa luterlikes kirikutes.
3. Miks jutluse osa on nii lühike? Suurema osa teenistusest katab liturgia. Kui ma juba kord kirikusse tulen, tahaks kuulda vastava hariduse saanud inimeselt põhjalikku jutlust. Liturgia mind ei huvita.
Vastus:
Jutlus on liturgia osa. Luterlik kirik on liturgiline kirik. Liturgia on inimese/koguduse kohtumine Jumalaga, mis koosneb paljudest väga olulistest komponentidest Kui väidate, et liturgia teid ei huvita, siis soovitan teil tutvuda liturgia tähenduse ja ajalooga lähemalt ning loodan, et õpite liturgiat (ja selle osana jutlust) paremini mõistma ja rohkem hindama.
4. Miks ma pean keset teenistust võõraste inimestega kätlema ja rahu soovima? See segab mind süvenemast.
Vastus:
Jumalateenistus on koguduse ühine astumine Jumala ette ja vastastikune rahu ning lepituse soovimine üksteisele kuulub minu arvates üsna loomulikuna selle juurde, kuigi kindlasti ei ole see kellelegi kohustuslik.
Aitäh heade sõnade eest jutluste kohta. Hiiumaal olid minu jutlused kindlasti lühemad kui Pärnus – peamiseks põhjuseks oli see, et alati oli vaja rutata järgmisele jumalateenistusele järgmiste inimeste juurde.
Pärnus jutlustan reeglina iga päev, nädalasiseselt tavaliselt lühemalt, pühapäeviti pikemalt.
No nii selget juttu kuuleb ikka muidu Hoosianna koguduses ja mormoonide man, et on ainult üks tõde, mingit arutlust ja kompromissi ei ole ega saagi olla. Teatmikud kirjutagu mida tahes!
Artiklit lugedes tuli meelde piiblikoht seemne kylvamisest, osa seemet kukkus teeaarsetele, kohe tuli saatan ja roovis sona ara. Kaljusele pinnale kukkunud seeme (sona) kuivab, kuna tagakiusamine ja halvustav suhtumine panevad nad tagasi tombuma, taganema. Ohakate sekka kukkunud sona aga roovib rikkuse petlik sara ja maailma himud. Kas on usukoolis on pandud opetuses rohku sellele, mis Jeesus selgitas juutide korgeltharitud ylemale, variser Nikodemusele – inimene peab syndima teist korda, vaimselt. Kes jaab ainult lihasse syndinuna, see ka lihas sureb. Kes synnib ka vaimselt, sellel on igavene elu.
oma kaasinimest surma mõistma. Lausa imestamisväärt kohe!