Kadunud vendadest
25.04.2007 | ek | Rubriik: KolumnTahtsin kolumni pealkirjaks panna «Kadunud pojad», aga lõin kõhklema. Ma ei usu sinisilmselt nende tagasitulekusse ega arva ka, et neil kõigil nii-öelda välismaal halb on. Kui ülikoolis alustab kursus, siis on ju paratamatu, et kõik üliõpilased ei lõpeta, või seegi, et kõik lõpetajad ei pruugi omandatud erialal edaspidi jätkata. Õppimise ajast Usuteaduse Instituudis mäletan äärmiselt värvikaid kujusid, nii oma haridusteed jätkama tulnud vaimulike kui ka inimeste seast, kellel varasem kokkupuude kirikuga oli olnud äärmiselt põgus.
Esiteks oli siin vanu tegijaid, kellel oli kogemusi tegemaks mida iganes, kes saabusid Tallinnasse kirikutöölt nn rasketest rajoonidest. Üldjuhul jäid nemad kirikule ja ametile truuks, aga täna tahaksingi püstitada küsimuse nendest, kes lahkusid. Näiteks töötab üks selliste kadunud vendade hulgast, kes omas väga selget juhitalenti, suurepärast häält ja lojaalsust kirikule, nüüd raudteel konduktorina ja tema võimekust on ka seal juba tähele pandud. Mõni hakkas ehitajaks, keegi hipistus ja tuli Viljandi folgil mulle vastu, nalja pärast üll naisteriided jne.
Teise grupi kadunud vendi moodustavad tänapäeval isikud, kes alustasid instituudis «nullist» nii mitmeski mõttes. Nad ei olnud reeglina usklikest perekondadest, vaid vägagi värvika minevikuga. Nad õppisid hoolikalt uut asja. Neist mõne taustast said teada alles siis, kui nägid, mida nad vabal ajal lugesid (näiteks «Kuperjanovi pataljoni ajalugu»), või kuulsid, et mees peab «tsiviilis» poodi, istandust, koolipapa ametit vm. Neid iseloomustas eriline lojaalsus uue ameti vastu, kuna nad tihtigi olid kaalukausile pannud oma tavaelu ja asunud otsima midagi uut. Nende hulgast on mul eriti kahju inimestest, kes jõudsid ordinatsioonini ja lahkusid seejärel.
Ühelt poolt võis põhjus olla selles, et mõni neist oli majanduslikult hästi kindlustatud, ja kohates kirikuorganisatsioonis mingeid arusaamatuid tõkkeid, põhjendamatuid nõudmisi või autoriteedita «autoriteete», lihtsalt loobus. Teisalt võib siinkohal välja tuua inimtüüpe, kes olid nii vaesed, et kandsid mitu numbrit suuremaid botaseid ja kui hiljem tööle asudes rahaga kehvaks läks, pidid materiaalsetel kaalutlustel lahkuma. Eestil läks ju sellal üldiselt väga hästi, palgad aina kasvasid.
Kolmas rühm, keda välja toon, on kõige raskemini kirjeldatav. Siit lahkuti küll reklaamindusse, küll erasektorisse ja eraellu ning mul puudub ülevaade, mida need inimesed, kadunud vennad, võiksid täna arvata kirikuasjadest. Ometi said nad kõik eriväljaõppe, nagu mõne kunagise ja nüüdseks kadunud eriüksuse, löögirühma liikmed ja neil võib olla spetsiifilisi psühholoogilisi probleeme.
Lahkusid ka äärmused. Mäletan vanemat teaduste kandidaati, kelle üliõpilaspiletit ei tahtnud ühistranspordi kontrollija uskuda, ja ühte daami, kes, saanud esimese kolme, lahkus, kuna see ei mahtunud vist ta kristlikku maailmapilti.
Nüüd aga jutu tuuma juurde. Kas neid on ka tagasi kiriku rakendusse kutsutud, kas neilt on küsitud, kuidas neil nüüd läheb? Kas Misjonikeskuse ülemisele korrusele ei oleks vaja «Kadunud poegade keskust», kes tegeleks probleemiga professionaalselt? Kas meil ei ole tõesti neid vaja? Näiteks ei jõudnud ma, andke andeks, kirjutada siinkohal üldse veel arvukatest tollastest naisüliõpilastest ja nende probleemidest eile ja täna jne. Kas oleme valmis aktsepteerima tegelikult ka natuke kriitilisemat laadi lojaalsust?
Paavo Matsin
MOTT. Ma loodan, et õp Auksmann ei pea vajalikuks 2007-04-27 18:12:29 rumalusele vastata.
Tänan preester Auksmanni vastuse eest. Küllap ma teadsin vastuseid isegi, sest olen selleteemalisi arutlusi jälginud. Ega asi polegi riietuses või muudes välistes kommetes. Oluline on usk, vaimsus, vähenõudlikkus enda isiku suhtes, erinevate inimeste mõistmine, moraalsed omadused. Minu arvates sobite väga hästi vaimulikuks. Pärnus saate kindlasti paremini tegutseda. Edu Teile.
Jutlusest: Olin noor, rumal ja kirikuvastane. Sattusin (oli vene aeg) päris juhuslikult kirikusse. Õpetaja sisukas, eluline jutlus pani mind tõsiselt mõtlema. Ju siis oli õige sõna õigel kohal. Minu maailmapilt hakkas tasapisi muutuma. Lugesin Piibli läbi n.ö. kaanest kaaneni ja lugesin kõike ettejuhtuvat.
Tahan sellega öelda, et mõnikord võib üks jutlus muuta kasvõi ühe inimese arusaamu.
Siin oodati ilmselt vaimulike arvamusi, aga mina kukkusin targutama. Palun vabandust. Võibolla on asi selles, et vaimulikud ei loegi seda lehte. Kunagi üks vaimulikuks pürgija (oli siis diakonõpetaja)ütles, et seda lehte ju ükski normaalne inimene ei loe. Soovitus: uurige palju vaimulikke ja koguduse liikmeid loeb Eesti Kirikut.
polnud kusagilt lugeda ka, et see rullnokk oleks vähemalt kahetsenudki. Piiskopi juurest tuli välja irvitus näol – kas oma silmi ka ei tohi enam uskuda? Võibolla on absurdne järeleandlikkus pigemini patt Jumala ees?
\”Ärge mõistke kohut, ja ka teie üle ei mõisteta kohut! Ärge mõistke hukka, ja ka teid ei mõisteta hukka! Andke andeks, ja teile antakse andeks!\”
Ja Jumal oma sõnas ütleb veel:
\”Aga miks sa näed pindu oma venna silmas, palki iseenese silmas
aga ei märka?
Kuidas sa võid oma vennale öelda: Vend, lase ma tõmban välja
pinnu, mis on su silmas! ja ise ei näe palki oma silmas? Sa
silmakirjatseja, tõmba esmalt palk oma silmast, siis sa
näed tõmmata välja pindu, mis on su venna silmas!\”
no kuidagi ei ole lapsi võrgutanud, ei ole keegi teine mulle seda ka öelnud, et oleksin. Ja midagi samaväärset mis nüüd hirmsasti surmapatuks oleks no kuidagi ei tule ette. Aga Kask näe on ja tema teo hukkamõistmine on kinnitus, nii mulle endale kui teile kõigile, eriti ultraliberaalidele, et mingist andestusest ja eestpalvest siin sonida poleks mõtet. Parem kui ta vaimulikuna jääks kutsesobimatuna EELK jaoks surmani kadunuks! Vaimuliku põhikapital on tema moraalsus, kui seda ei ole siis kehtib jah see kirjakoht silmakirjalikkusest.
Jumal, ma tänan sind, et mina ei ole selline nagu see tölner seal….
Aga teatavasti saavad esimesed viimaseks ja viimased esimesteks. Patune Üllar Kask võib meelt parandada ja Jumala halastuse osaliseks saada, aga halastamatu, silmakirjalik, eneseimetlusest ja eneseõigusest pimestatud variser on päästmatult kadunud….
see on ise küsimus niikuinii ja see saab olema üllatus ilmselt kõigile. Aga siin maailmas peab mingi kord olema ning küürakat ja pedofiili parandab meditsiini paraeguse arengutaseme juures ikka ainult haud.
Uudistes öeldi selge sõnaga, et Kask ripsutas tiib teismelisega. Teismelise vanust ei öeldud. See neiu võis vabalt olla kasvõi 19-aastane. IGAL JUHUL ei olnud ta alaealine, sest siis oleks meedia seda kajastanud. Ja kuigi Kask on süüdi abielurikkumise patus, siis öelda tema kohta \”pedofiil\” tähendab sisuliselt laimu. Ütleja peaks arvestama, et kord tuleb tal aru anda igast tühjast sõnast, mis ta iial on pillanud, ka siin kommentaariumis öeldu ja väljendatu kohta.
Loe mitte ainult artikled, vaid ka kommentaariumi. Ja kui oli täisealine, siis oleks ju olnud kiriku huvides seda nii ka öelda. Kui seda ei tehtud, siis on see praktiliselt tõestus, et täisealine too tüdruk kindlasti ei olnud. Aga ikka rinnaga džotile nagu n-liidu kangelane Jevgeni Nikonov.
oma laimu ei õnnestu sul mingi demagoogiaga õigustada.
Vaata vähem ameerika kohtuseriaale, kus võitjaks jääb tavaliselt kurjategija koos oma advokaatidega. Jumala ees ei pruugi nii olla.