Kaasaegne kristlus muutuste tuules

Ristiusu arengusuundade uurijad on veendunud, et 2050. aasta paiku näeb kristlaskond välja sootuks teistsugune kui sada aastat tagasi. Raskuskese on selles vallas Euroopa ajaloolistest kirikutest suundumas lõunapoolkera kiiresti kasvavatesse misjonimeelsetesse kirikutesse.

Ristiusu häll on Lähis-Ida ja esimeste sajandite jõulisemad keskused asusid Põhja- Aafrikas, Lähis-Idas ja praeguse Türgi aladel. Käesoleval hetkel on kristlasi kõige enam Ameerika Ühendriikides, Hiinas, Brasiilias ja Mehhikos.

Suurim kristlaskonna kasv toimub Aafrika ja Aasia maades. Ristiusu arengusuund on ilmne: läänelikud liberaalsed kirikud hääbuvad, karismaatilised ja evangelikaalsed kogudused kasvavad suure kiirusega Aafrikas, Ida-Aasias ja Ladina-Ameerikas.

Kas Euroopal on veel lootust?

Aastal 1900 pidas peaaegu iga eurooplane end kristlaseks. Praeguse arengusuuna jätkudes on aastaks 2050 kristlasi Euroopas alla poole elanikkonnast. See võib nii kujuneda, aga ajalugu tunneb ka ennustamatuid arenguid. Viimase kolmesaja aasta jooksul on Euroopa maades sündinud suuri kristlikke ärkamisliikumisi. Rasketel aegadel on inimeste väärtused muutunud ehk teiste sõnadega on rohkem antud ruumi Jumalale.

Edasi loe ajalehest  Meie Maa.