Slava Ukraine
Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Jutlus üldkiriklikul palvepäeval

06.05.2006 | | Rubriik: Jutlus

Jer 29, 11 – 13; Ef 4, 25 – 32; Mt 5, 13 – 14, Ps Laulge Jumalale uus laul! 06.mai, 2007.

Teie olete maa sool ja maailma valgus! Olge halastajad ja andeksandjad. Tehke rahu üksteisega. Tulevikku ja lootust! Te leiate mind, kui nõuate ja vajate seda tõeliselt ja kogu südamest.

Juba teist pühapäeva järjest ei kasutata Peeteli kiriku kantslis tavapäraseid päevatekste kirikukalendrist. Eelmisel Jubilate pühapäeval muutsin ma tekstid omavoliliselt, tänasel Cantate pühal on sellekohase korralduse andnud Peapiiskop, kes on tänase päeva kuulutanud üldkiriklikuks palvepäevaks. Põhjus on selge. Erakorralised sündmused Eestis nõuavad erakorralist lähenemist ka päeva sõnale ja Jumalateenistusele. Nõuavad erakordselt tähelepanelikku ja hoolivat vaadet ümbritsevale keskkonnale, inimestele ja iseendale.

Täna on 6. mai. Märatsemisest Tallinna, Tartu ja Jõhvi tänavatel on möödas juba terve nädal. , Mõneti on hakanud pilt selgemaks saama. Ka valu on saanud selgemaks. Valu riigi pärast, valu inimeste pärast, valu inimeste maa pärast. Sajamiljoniline kahju, mis põhjustati ettevõtjatele on enneolematu, aga siiski väike valu kõrval, mis sööb meid kõiki seestpoolt edasi veel aastaid ja aastakümneid. Kujutlege vaid, et nende sündmustega seoses oleme kõik saanud enneolematu kogemuse inimvägivallast. Ligi tuhat inimest on saanud kogemuse arreteerimisest! Kui palju on nende hulgas selliseid nagu Paulus, kes vanglast kirjutab: ühtegi paha sõna ärgu tulgu teie suust vaid rääkige ainult seda, mis on kasulik teiste ülesehitamiseks, et kuuljad saaksid armu. Ma arvan, et nõnda mõtlevad vähesed. Seda enam, et Paulus lisab: Olge üksteise vastu lahked, halastajad, andestage üksteisele, nõnda nagu ka teile on andestatud Kristuses.

Ma käisin arestimajas vaatamas üht noorukit. Ta oli väga hirmul. Arestimaja seinad õhkusid külma ja viha. Õhku oli vähe. Poiss ei osanud seletada, miks ta oli olnud rüüstajate hulgas. Ta vandus Jumala nimel, et ta ei olnud seda tahtnud ega kavandanud. Ma usun et ta rääkis mulle tõtt. Tal polnud mingit ideoloogilist ega ratsionaalset põhjendust oma käitumisele. Ta saadeti vanglasse. Koos oma hirmuga. Seal ootas teda ees veel sadade inimeste hirm ja viha. Kuidas jõuab ta seal Pauluse poolt soovitatud hingeseisundi – olge lahked, halastajad – selles on küsimus.

Aga see on eluliseks küsimuseks mitte ainult selle nooruki jaoks. Isegi mitte ainult nende sadade noorukite jaoks, keda provokaatorite propagandamasin nii julmalt ära kasutas. Ka mitte ainult konfliktis osalenud politseinike jaoks, kellest mitmed vigastada said. See on oluliseks küsimuseks meie kõigi jaoks. Et käia rahvana tervenemise teel, tuleb tunnistada tõde. Tõde teeb vabaks. Tuleb tunnistada ka oma haavu ning asuda nendega tegelema. Me ei ole ühtne rahvas, aga me peame selleks saama. Tundub, et kõik ei lepi sellega veel niipea. Aga jäägu nad lõimuva kogukonna ääremaadele. Või mingu minema.

Mina ja enamus tänaseid kirikulisi on sündinud ja kasvanud okupeeritud Eestis. Sõjaeelse Eesti lapsi on meie hulgas ka, aga üksikuid. Me kõik kanname endas haavu surutisest; ajast, mil kehtis tsensuur; mil igasugused meeleavaldused olid keelatud; mil Moskva dikteeris kõik– menüüst kuni kultuurisündmusteni. Mul ei ole naljakas, kui meenutan totraid ettekirjutusi tootmise või maisikasvatuse osas, kohustusliku ja keelatud kirjanduse osas, tühje kauplusi, megafone postide otsas, sunniviisiliselt läbiviidud paraade ja sajaprotsendilise ühehäälsusega vastuvõetud otsuseid, ühesuguseid rätikuid naiste peas ja ühesugust pesu. Mul ei ole naljakas, kui ma meenutan olümpiamängude raames korraldatud Tallinna regati eelset jälituskampaaniat ja haaranguid algajatele ärimeestele Viru ümbruses, millega kahekordistati vangide arv eesti vangilaagrites. Talonge, boone, valuutapoode ja erikauplusi. Pigem on mul äng. Ma tean, et ma ei taha seda tagasi.

Mõned aga tahavad. Ja mõned ei tea, mida nad tahavad. Ja mõned ei tea ka, mida nad teevad. Need noored, kes kutsuti Tõnismäele – algul 80 krooni eest tunnis valvama ja siis mürgeldama –nemad ei oma meiega ühesugust mälu. Nemad ei seisnud ei järjekordades ega Balti ketis, nemad ei ole pidanud kandma pioneerirätikuid ega astuma kogu klassiga komsomoli, nemad ei vaadanud salaja Soome televisiooni ega kuulanud Vaba Euroopat, Ameerika Häälest rääkimata. Seetõttu nad ka ei karda minevikku. Nad kardavad hoopis olevikku. Sest olevik ei paku neile tulevikku. Tühjus nende sees kõmiseb ja karjub. Nad on nõus kisendama ükskõik mida ja neile öeldakse sõnad ette. Need ei ole elu sõnad. Need ei ole tulevikku tagavad sõnad. Armastust ei ole ja seetõttu täidab moraalse ja hingelise tühjuse ebakindlus. Ebakindlusest saab hirm. Hirmust kasvab viha. Hetkeline lõõm ja vaimustus. Ja siis on nad korraga maha surutud, kaotuskogemuse tõttu veel ebakindlamad ja sallimatumad. Kes ütleb neile: kõik kibedus ja raev ja viha ja kisa ja teotamine jäägu teist kaugele eemale koos kogu kurjusega. Kes ütleb neile tõtt armastuses?

Meie peame ütlema. Meie – ristiinimesed. Me peame kandma lepituse sõnumit. See ei tähenda nagu peaksime selleks loovutama tõe. Me peame loovutama vaid ülbe iseteadlikkuse. See ei tähenda nagu peaksime loovutama rahvusteadvuse või omariikluse. Me peame taltsutama kuratliku soovi olla eelisseisundis, domineerida ja valitseda. Me peame vabastama inimsuhted põlgusest, omakasupüüdlikkusest. Me peame tunnistama ja kaitsma iga inimese inimväärikust. See on, milleks oleme kutsutud ja seatud. Teie olete maailma valgus, ütleb Issand. Paistke siis seda valgust! Ärge häbenege oma usku. Ammutage sellest ja jagage sellest. Teie annate kirikule näo. Ärgu olgu see hirmunud ega tüdinud kiriku nägu. Ärgu olgu meil ka väsinud või põlgliku kiriku nägu. Olgu meil hooliva ja armastusküllase kiriku nägu. Lepituskiriku nägu.

Vaadake tähelepaneliku armastusega eneste ümber. Kindlasti näete kedagi, kellega jagada seda kõige olulisemat, mida teile on antud. Kes vajab hoolivust nagu õhku, lepitussõnumit nagu värsket vett. Ükskõik, kelle silmis see vajadus teile vastu vaatab, ükskõik, mis keeles ja millistes sõnades see avaldub, teadke, et see on Eesti, kes teid vajab, teie õiget hoiakut ootab, teie andumust igatseb. See on Eesti. See on Kristus. Elagem ta nähtavaks. Elagem ta elavaks, kauniks ja vabaks. Elagem ta tõeliseks. Meile on antud imeline võimalus, imeline amet. See on lepitusamet. Sellega kaasneb meelevald. Ärgem kõhelgem seda õieti kasutamast.

Meil ei ole palju aega. Elu on üürike. Kui me tahame ka ise näha õnnelikku Eestit, siis peame armastama kohe praegu. Peame andma edasi oma usku ja teadmist, oma elu. Kohe on 8. ja 9. mai. Varjake neid päevi oma palvetega. Katke oma maa ja rahvas palvete õhkpehme turvakardinaga.Ärge olge pealetükkivad, aga olge hoolivad. Olge tähelepanelikud ja abivalmid. Ärge laske päeval looja minna vihastamise üle vaid otsige pigem lepitust. Vastastikkuses teenimises jõudke üksteisest ette. Olge kannatlikud ahastuses ja püsivad palves. Ja seni kuni kohtume taas, hoidku teid Jumal.

a-n

Ma olen teile andnud lepituse ameti.

 

Shalomi jõudmine – tervenemise tee. See on ka suutlikkuse tee. Enese ja elu fragmentide tervikuks sulatamise tee. Tervenemine on vajalik mõlemale. Kurja teinud inimesele on oluline pääseda uute kuritegude tegemisest ja purustada nõnda kuritegude kuratlik ringmäng, kuradiratas. Aga veel vajalikum on see ohvrile: purustada hirmu nõiaring, kättemaksu ahel, lõdvad ja kahjustavad suhted. Jõuda tugeva ning terve eluni. See on ka vajalik inimkeskkonnale, kogukonnale, mis on samuti toimunu läbi haavatud, kahjustatud. Tervenemine saab võimalikuks vaid kõiki arvestades, kõikide arvestamine eeldab andestamist.

12 kommentaari artiklile “Jutlus üldkiriklikul palvepäeval”

  1. Külaline ütleb:

    Veel Svenile: eks neid asju toimetasid ju inimesed. Selleks et oma pimedaid tegusid oigustada, on inimene leidlik siltide panemisel. Jumalal ei ole nende asjadega midagi pistmist. Nemad on oma kohtuotsuse saanud. Praegu siin maa peal lihas elavatel veel on aeg oma hinge igavesele elule anda voimalus saada koht Jumala juures. Kas suudad kujutada ajayhikut igavene ja vorrelda seda nende 70, 80 aastaga, mis meile on antud lihas veeta siin maa peal. Ajavahe on suur ja praegusest otsustest soltub palju rohkem kui arvata oskad.

  2. Külaline ütleb:

    Aitäh! Vajalikud mõtted ja juhised. Aega on tõesti vähe jäänud. Oh, kui vaid suudaks!! Keegi soovitas:Ole kannatlik, mõtetes puhas, tegudes laitmatu, kui ei suuda, oled kasutu iseendalegi!

  3. Külaline ütleb:

    svenile – just selleks; eks see näita kõige paremini, mida kujutab endast inimene – ja kui väga inimene vajab Jumala armastust, meeleparandust ning sisemist muutust

  4. Külaline ütleb:

    Kui ma mõtlen kogu selle piinamiste ja mõnitamiste ning eelkõige tapmiste maratonile,mis on Jumala nimel peetud,siis ma ei saa üldse aru…..milleks meile see udujutt?

  5. Külaline ütleb:

    See lõik on huvipakkuv:

    \”Poiss ei osanud seletada, miks ta oli olnud rüüstajate hulgas. Ta vandus Jumala nimel, et ta ei olnud seda tahtnud ega kavandanud. Ma usun et ta rääkis mulle tõtt.\”
    ———————
    Inimese usu sügavust näitab tema kõlblus. Ja inimese ustavus kõlblusele, kui on ahvatlus, kiusatus ja võimalus kõlbluse suhtes eksida. Kõlblus ja ustavus kõlblusele on parim määratleja, kelle usk on tõeline, kelle usk aga pinnaline, või kellel see puudub üldse.

    Et minnakse kaasa massilise destruktiivse käitumisega, see näitab vaid ühte – kas inimesel pole üldse mingit püsiväärtustel rajanevat kõlblust, või on tema kõlblus lähtuv ja toetuv mitte Jumalale, vaid maailma suhtelisusele.

    Selline massiline igasuguste normide rikkumine on nagu inimhulga kõlbeline entroopiline kollaps, kui siinkohal seda füüsikalist mõistet kasutada – kõik variseb, kõik hävib, kõik variseb põrmu. Me teame sellist mõistet nagu \”sünergia\”. Selline massiline stiihia on seesama sünergia, kuid negatiivse märgiga.

    Inimesele keset seda kaost tundub äkki, et tema elu normeerinud normid ei kehti enam – kõik tema ümber tegelevad vaid nende normide lõhkumisega, neist üleastumisega, nende mahatallamisega. Keset massilist kaost olev inimene kaotab oma tavalise elu orientiirid, sest tema ümber valitsev kaos neid enam ei toeta, pigem annab eeskuju ise samamoodi igasugused põhimõtted endas purustada. Ja ta läheb kaasa sellega, mida näeb hulkasid enda ümber tegevat, sest see näib talle vabaduse, võimu, kes teab veel millena.

    Massilise kaose olukord on nagu hetkeks tekkiv subkultuur, kus üldkehtivad normid enam ei kehti ja kus käigu pealt luuakse uusi ja hullemaid norme – ja need võivad olla ka sellised, nagu ise nägime: varasta, peksa, hävita…

    Noormees võis isegi oma tunnistuse ajal siiralt võtta suhu Jumala nime, kuid on selge, et selle totaalse kollapsi sees polnud tema kõlblusest talle abi, sest see varises nagu kaarimajake, ja ta allus sellele ohjamatule stiihiale, võttes käigupealt üle selle hävitavad kombed. Ja sama tegid ilmselt paljud.

    Massiliste korratustega on nagu hoonega – kui hoone on seesmiselt nõrk, kui ta püsib koos vaid välise kombe ja surve najal, nö. ausõna peal, siis piisab, kui teda vaid veidi lõhkuda – teatud hetkel algab pidurdamatu varing, ja see on sama totaalne, kui me nägime WTC tornide varisemisel.

    Pole muud rohtu püsida sellises kaoses, kui inimese usk ja avatus Jumalale, temast oma toe ja aluste aluse leidmine. kahjuks on meie ühiskond väga vähe usklik, ja seeläbi võivad sellised olukorrad korduda. Eks nad sageli korduvadki, aga lihtsalt väiksemas mastaabis – mingi omade kamba raames ühise kurja tegevusena… mida pärast ei osata ei endale, ei maailmale kuidagi seletada.

    Aga põhjus on lihtne: selle inimese eluhoone oli rajatud liivale, ja mitte kaljule. Ja endalegi ootamatult pidi ta selle oma rumaluse eest ka oma hinna maksma.

    Eks õppigem sellest.

  6. Külaline ütleb:

    Kui näed kellegi arusaamades eksimusi, eks kirjuta oma parandused, põhjendused, täiendused, seisukohad jms. Praegu ei näe ma sinult peale hüüdlausete küll midagi lugemist või edasimõtlemist väärivat… Miks?

  7. Külaline ütleb:

    nemad on taeva suhkur.

  8. Külaline ütleb:

    Arusaam halastusest on kerge segamini minema pidetu üldise tolerantsusega. Halastus ei tähenda kunagi leppimist kurjaga. See \”pidetu üleüldine tolerantsus\” aga just selleni sageli viib – tolereeritakse kurjust, ja tavaliselt on selle juureks egoism – sisuline ükskõiksus ja omaenese näilise headuse imetlemine – vaadake, kui hea ma olen – ma lausa tolereerin kurjust! Ometi, kurjusega leppimine on sama, mis kurjuse teostamine.

    Et vahet teha, kust siin piirid lähevad, on hea kui peetakse meeles lihtsat tõde, mis eristab tõelise headuse näivast headusest: armasta oma ligimest, kuid tõkesta kurjus, mis temas on. Tuleb endas selgeks mõelda vahe inimese ja temas oleva kurjuse vahel, ja mitte neid samastada. Tuleb vastu astuda kurjusele inimeses – sellega tehakse midagi inimese heaks. Just see, et armastatakse inimest, on ka põhjus, miks astutakse vastu temas olevale kurjusele. vanem ei lase oma lapsel kurja toime panna just sellepärast, et ta armastab oma last. Kui ta ei armastaks, siis jah – ta tolereeriks oma lapse kurjust, sest tal oleks ükskõik, mida laps teeb ja mis lapsest toimepandu läbi saab – selline kurjust tolereeriv lapsevanem oskab vaid imetleda oma näivat headust, samas saates oma lapse oma ükskõiksuse ja egoismiga hukatusse.

    Kui oleme selle vahe näiva ja tõelise headuse vahel endas selgeks teinud, siis on järgmine küsimus – kuidas tõkestada see kurjus, mis on inimeses?

    Siin pole ühest vastust. Mõnikord on tark see kurjus tõkestada kohe. Sest kui me seda ei teeks, ei saaks me enam saabuvat hävingut kuidagi heastada. Mõnikord piisab selleks sõnast, mõnikord aga tuleb ka midagi teha teoga, et kurjus tõkestada.

    Kuid on ka teisiti – kui kurjus liiga vara tõkestada, siis ei hävitata sellega kurjuse seemet, kurjuse juurt, ja inimesse jääb alles soov see tõkestatud kurjus siiski teoks teha. ja kuigi kurjus hetkeks tõkestub välise keelu või võimatuse läbi seda teostada, jääb potentsiaal inimesse alles ja see kurjuse realiseerimata potentsiaal vaid kasvab ja vallandub mõnes teises olukorras seda hullemate tagajärgedega.

    Nii ongi, et mõnikord on tark lasta kurjusel teoks saada, sest on vajalik, et kurjus oma kurjade viljadega saab avalikuks tervele maailmale, ja et terve maailm tunneb kurjuse ära just kurjusena. Ja teine eesmärk – et ka kurjuse teostaja ise näeks ja kogeks oma kurjuse vilju, ja mõistaks, et need on nii maailmale kui temale enesele kibedad.

    Seega, halastus peab olema kantud armastusest, ja halastus peab olema tark. Armastav vanem armastab alati ja tingimusetult oma last – ja see on põhjus, miks ta vastandub kurjusele oma lapse mõtetes, sõnades, tegudes. Kui aga halastus on kantuid hoopis vanema egoismist ja on rumal, siis selline \”halastus\” on hukutav, kui ilus ja õige see ka sellisele \”halastajale\” enesele ei näiks.

  9. Külaline ütleb:

    on niisugune, nagu ta tahaks mingi tüdruku ära rääkida, et kui too uimaseks jääb, siis ta õnneks võtta.

  10. Külaline ütleb:

    Kuidas lugeja, nii ka mõistmime.

  11. Külaline ütleb:

    kirjutaja ei eksi ju kunagi eks?

  12. Külaline ütleb:

    Kurjusest.Jeesus ytles, et koik inimesed on kurjad ja ta ei tahtnud sellega kedagi maha teha, vaid anda teada, et koos Aadama ja Eeva hea ja kurja tundmise vilja soomisega tuli ka kuri inimese sisse ja kurjuse seeme on igas inimeses. Seda saab varjata ja Jumala antud reegleid jalgides mitte lasta toimida oma elus, kuid havitada seda ei saa, sest see antakse kaasa iga syndiva inimesega, see on mehe seemne labi. Kuna Jeesus ei olnud syndinud mehe seemnest, ei olnud temas seda osa kurjast.Piiblis on sona kuri = kurat, osa kuradist.Selleparast on noue syndida vaimu, sest lihas ei ole midagi head, liha ja veri ei voi parida taevariiki. Mitte mingisuguse trikiga ega filosofeerimisega. Yksnes vaimus syndimisega, mis on teine syndimine. Lopus on ka kaks surma. Fyysiline ja vaimne neile, kes ei ole vaimselt uuesti syndinud. Liha on ajalik, vaim on igavese pikkusega.