Jõuluõhtul kirikusse…

Jõululaupäeval käivad kirikus ka inimesed, kellele see koht muidu enamasti meeldegi ei tule. Nii on lihtsalt kombeks, ning pealegi annab pühakoja harras meeleolu hingesoojust ja tulevikuusku. Ehk juhatavad tuntud inimeste mõtisklused oma lemmikkirikutest teidki seda endale leidma.

Jüri Kuuskemaa,

kunstiajaloolane

Minu elu ilusamaid hetki jagus rohkesti aastatesse 1984–1998, kui olin vanemteadurina ehk ilmaliku preestrina hingekirjas Eesti Kunstimuuseumi keskaja kunsti filiaalis Niguliste kirikus. Kord või paar nädalas olin n-ö teaduslikus valves. Kirikusse sisenemisest kujunes rituaal.

Surusin võtme lukuauku ja pöörasin ühe ringi päripäeva. Lukk kriuksatas. Vajutasin kahe käega ukse käepidemetorule. Uks avanes ja ma astusin paarist trepiastmest alla, tornialusesse ruumi. Seal jäin seisma ja vaatasin itta, kiriku kooriruumi akende poole, kust uhkas hommikuvalgust. Pilk libises põranda paeplaatidelt võlve kandvate piilarite ridadele, neid ülal siduvatele kivikaartele, kesklöövi kõrgseinale, tinaklaasistusega akendele, põrgates lõpuks vastu kesklöövi ristvõlve.

Selle aja vältel, mil ma torni all seisin, sirgus mu keha ja selles sirgus ka vaim, argiprobleemid kadusid. Jäin nüüd täielikult kiriku arhitektuurse sõnumi meelevalda. Vabaks madalast ja kadalast, üles osutavaid ehitusvorme järgides, taeva ja üleargise poole!

Edasi loe Postimehest.