Jõuluapoloogia
19.12.2007 | Toomas Jürgenstein | Rubriik: KolumnJõuluaeg on jagamise aeg ning siis tahaks religioone ja kirikuid kiita. Olen kindel, et usk teeb inimese õnnelikuks, targaks ning taktitundeliseks, muudab ühiskonna harmoonilisemaks ja on igaühe jaoks mõistlik valik.
Ei ole ju kahtlust, et usk ja kirik arendab inimese mõtlemist. Religioosne elutunnetus on justkui mõistusesse uue mõõtme istutamine, mis genereerib igaühes pidevat nõupidamist iseenda erinevate poolustega. Ratsionaalsete argumentide kõrvale ilmuvad siis ka müstilised ja traditsioonidest lähtuvad väited, majanduslikud argumendid hakkavad mõnes kontekstis mõjuma naeruväärsetena jne. Sellise mõtlemise tagajärjed on üldjuhul viljakad ja mitmekesised.
Teiseks õpetab usk häid kombeid, loob ja hoiab kultuuriväärtusi ning stabiliseerib ühiskonda. Kui vaadata näiteks, kuidas on EELK käitunud laiemalt ühiskonna suhtes, siis iseloomustab seda vaikne aumehelik toetus. Väljendugu see siis pealetükkimatus toetuses religiooniõpetusele, selles, et kirikud on ikka olnud avatud paigad igale hingehädalisele, riigil on lubatud tasuta kasutada Niguliste kirikut, eksponeerida «Surmatantsu» ja teisi kunstiväärtusi, nende tagastamisnõudeid on esitatud väga viisakalt ja kannatlikult. Muidugi mõjutab ühiskonda ka usuliste mõtlejate ja loojate panus: alates religiooniloolaste kaalukast osast «Eesti mõtteloo» sarjas kuni meie heliloojate maailmakuulsa usulise muusikani. Lisaks muidugi kiriku kaudu ühiskonda voolav sotsiaalne kapital, mis tekib religioosse halastustöö tulemusena.
Kindlasti on religioon igaühele mõistlik valik. Siiani annab religiooni vajalikkusele aruka põhjenduse 17. sajandi loodusteadlase ja usulise mõtleja Blaise Pascali kuulus kihlvedu. Pascal oli nõus, et mõistuse abil ei saa lõplikult kinnitada ei Jumala olemist ega mitteolemist. Samas peame me valima, kuidas tahame elada. Mis juhtuks, kui kihlveo panuseks oleks inimese maine elu? Kui me usume Jumalasse ja elame oma elu vastavalt, siis tema olemasolu korral võidame igavese eksistentsi; kui Jumalat aga pole, siis võidetakse ikkagi – vooruslikult ja ka targalt elatud elu. Kui aga ei usuta Jumalasse, siis kaotatakse mõlemal juhul.
Tühja neist argumentidest, lõppkokkuvõttes otsustavad suhtumise ikkagi isiklikud kogemused. Religiooniõpetajana ma tean, kui olulised on selle aine õpetamisel sissevaated erinevatesse usulistesse kogukondadesse. Parim viis selleks on külastada mõnd pühakoda või kutsuda vastava religiooni või kiriku esindajad kooli. Leppides kokku kohtumisi ja visiite on võimalusel mulle alati vastu tuldud. Alalise kiiruse tõttu on need inimesed sageli korralikult tänamata jäänud, tasust rääkimata. Küll aga on need kohtumised kinnitanud, et religioosses sfääris on lihtne rääkida ja diskuteerida kõigile olulistest asjadest.
:? Tere.Ütlete,et jöulukuu on ootuste ja kinkimise kuu.Mina kasvatan üksi 2 last. üksi teenin perele eltist.Mina ei saa kahjuks lastele jõulu tunnet kinkida,kuna üür ja kommunikatsioonid sööövad selle pisku raha ära.Muidugi mu lapsed ootavad jõule ja kingitusi,aga imet pole tulemas.Oleme väga nukrad selle üle,kui mõnelgi päkapikud ja jõuluvanad käivad.Aga meie pere muudkui ootab ja loodab,kuni jõuluaeg läbi on.
kui on tubli ema ja vaesus majas, siis on lootust et lapsed kasvavad ikka inimesteks, mitte ainult tarbijateks. See on emale viimaks kõige suurem kingitus. Nii et pea püsti, muidu hakkavad oma lapsed ka seda virinat uskuma ja lähevad narkomaanideks.