Johann-Christian Põder: kriisist ja lohutusest

Johann-Christian Põder, Rostocki ülikooli eetika nooremprofessor

Väikesed ja suured kriisid saavad meid kõiki kord kätte. Aga inimene on olend, keda on võimalik lohutada, inimene ei ole üksnes mõtlemisvõimeline, vaid ka lohutusvõimeline olend, kirjutab Johann-Christian Põder.

Kriisiaeg ei piira ainult meie tavapäraseid töid ja tegemisi, vaid on raske ja pingeline ka vaimses mõttes – küllap kõik tajuvad, kui oluline on huumor ja meelelahutus, erinevad naljad, meemid või veebikontserdid. Meie meel vajab lahutust.

Meelelahutuse kõrval on oluline aga märgata, et meel vajab ka lohutust. Lohutust vajavad eriti need, kes on kaotanud lähedase või tervise, töö ja kindluse või ka rahu ja orientiiri omaenda hinges. Lohutus on samal ajal aga miskit, millega meil ei ole lihtne suhestuda, millega seoses oleme tihti ebalevad. Me tunneme ja hindame oma meelelahutajaid, kes on aga lohutajad ja mis on üldse lohutus?

Lohutust kiputakse tihti seostama nõrkusega ja reaalsusest eemaldumisega, selle asemel, et asju parandada ja muuta. Lootus ja palju muudki näib lollide lohutus – tugev inimene ei vaja lohutust, ta võtab kätte ja lahendab probleemi. Kõva mees või naine saab ise hakkama. Vanemad võivad lohutada last, aga täiskasvanud tulevad ise toime.

Siiski, ka täiskasvanuna ei ole meie vajadus lohutuse järele kuhugi kadunud. Me oleme endiselt olendid, kes on haavatavad, purunevad ja tunnevad valu. Täiskasvanu ei ole siinkohal lapsest põhimõtteliselt erinev. Tema enda olukord väljendub lihtsalt lastes teravamalt ja selgemini.

Filosoof ja sotsioloog Georg Simmel on öelnud: “Inimest ei ole võimalik suures plaanis aidata. Seetõttu arendas ta välja imelise lohutuse kategooria – mis ei väljendu mitte ainult sõnades, mida inimesed sellel eesmärgil ütlevad, vaid mida ta ammutab sadatest maailma asjadest”.

Edasi loe ERR Uudistest.