Janek Mäggi | Kirik päästab ajutisest elust

Eile valitud peapiiskop Urmas Viilma toob Eesti kiriku- ja usuellu kindlasti värsket õhku. Küsimus ei ole niivõrd peapiiskopi väärikas ja mitmekesises isikus, vaid selles, et kiriku roll ühiskonnas on oluliselt tähtsustumas. Meie enesekindlus on kahanenud, usk, et me ise oleme oma õnne sepad, on vähenenud. NATO peale saab loota vähem kui jumala peale, leiavad ka paljud neist, kellel kiriku või usueluga on side nõrk või pole seda üldse.

Minu põlvkonnas (40 eluaasta ümber) on inimesed saavutanud isiklikus elus ja karjääris stabiilsuse. Kirik huvitab paljusid rohkem, kui välisel vaatlusel oskaks arvata. Võib-olla tuleb see sellest, et igavese elu tunne, mis noorele inimesele nii omane on, hakkab kaduma.

Me mõistame, et elu on erakordselt ajutine asi ning me vajame tunnet, et ta siiski ei ole nii lõplik nagu see kirstu juures paistab. Me näeme küll surma jälle ja jälle ning ka meieealised juba lahkuvad, kuid tahaks vähemalt uskuda (kui mitte teada), et nad on siiski kuidagi alles.

Mäletan hästi, kui 1999. aastal istusime Barcelonas Antoni Gaudi pargis toonase kolleegi ja tänase hea sõbraga ning vaidlesime selle üle, kas jumal on olemas või ei ole. Mina, 80ndate kirikuga seotuna, olin selgel seisukohal: jumal on. Toona ütles ta kindlalt: tema jumalat ei usu. Nüüd on usin kirikuskäija. Ta on üks paljudest.

Edasi loe Õhtulehest.