Jaan Tammsalu: üksindusest, vanadusest ja surmast

Millal see oli, kui talle öeldi telefonis: «Ma pean nüüd lõpetama, helistan sulle homme.» Ta ei mäletanud täpselt, aga see lubadus anti talle vähemalt mõni kuu tagasi. Loomulikult lubaja ei helistanud. Tal oli liiga palju tegemist, elu oli nii kiire.

Linnapea pildiga sünnipäevaõnnitlus oli tal aukohal. Kui mõni sugulane külla tuli ja seda aukohale seatud kaarti nägi, manati enamasti näole grimass. Mõni ütles ka midagi teravat. Millal nad ise talle aga mõne kaardi või kirja saatsid? Väga ammu. Nemad on nüüd arvutiinimesed. Neist paljudel on lausa sadu Facebooki sõpru. Peamiselt on nendeks muidugi küll inimesed, keda nad kordagi näinudki pole. «Palju õnne» kirjutavad nad neile. See on lihtne, sest süsteem tuletab meelde. Aga teda, kellele lubati peagi helistada, selles süsteemis ei olnud.

Üksildased, neid on väga palju. Paljud neist on loobunud lootmast, et äkki keegi… Nad vaatavad pigem filme ja elavad ise elamata kaasa eludele, mida tegelikult ei ole – eludele, mida mängitakse. Paljud mängijadki on päriselus üsna üksildased. Ansambel The Beatles laulis kord kõikidest üksildastest inimestest, korrates taas ja taas fraasi «all the lonely people». Kas nad laulsid ka meist või nendest, kes tänu meile on üksildased?

Edasi loe Postimehest.