Jaan Tammsalu ja Mårten Andersoni hingedeaja mõtisklus | Aeg sündida ja aeg surra. Kes õpetaks, kuidas on võimalik loobuda?

Pühakiri kõneleb inimesest:
Kui tuul käib temast üle, siis teda enam ei ole.

Taevas on pilves
Päev oli ka täna lühike. Pidin tegema erinevaid asju.
Pidin toimetama, sest kes peale minu midagi toimetaks.
Aga taevas läks pilve. See, mis oli enne rahulik ja ilus,
ärkas kummalisel kombel ellu.
Viimased viis lehte pärnapuus muudkui lehvisid sinna-siia.
Viimased õied väljas noogutasid pead.
Midagi lendas läbi õhu ja tuul oligi kohal.
Kui erinevad on need tuuled!
Kevadine – lootusrikas ja lõhnav. Suvine soe ja praegune,
mis räägib loobumisest.
Meilt võetakse midagi ära.
Ja mitte ainult midagi, vaid ka kedagi.

Kas kummargil puud on leinas?
Kas viimased lilled on nukrad, et peavad oma ilust loobuma?
Puud ei leina suve. Lilled ei leina oma võlu.
Meie aga teame, mis on loobumine ja lein.
Ta käis koos minuga. Aastatele lisandusid aastad.
Sõnadele sõnad.
Taevas oli soojalt sinine.
Silmade sinine sulas ühte taeva sinisega.
Meie käisime koos. Jagasime. Naer sai naerule seltsiks –
ja oligi kaks naeru, mis on palju rohkem kui üks.
Kuid nüüd on taevas täis pilvi. Kuhu sa läksid?
Ma oleksin vajanud sind veel. Äkki sinagi vajasid mind?

Edasi loe Maalehest.