Jaan Lahe: anakronistlik moraliseerimine

Kirik ei peaks püüdma olla ühiskonna moraalivalvur, sest see ei ole lihtsalt kiriku ülesanne, arvab teoloogiadoktor Jaan Lahe.

Eelmisel nädalal pälvis meedia tähelepanu Tallinna vaimulike avalik pöördumine erakondade juhtide poole seoses Keskerakonna tänavareklaamidega ja milles vaimulikud taunivad poliitiliste oponentide mustamist.
Olen ka üks Tallinna vaimulikest, kelle e-postkasti nimetatud pöördumise tekst saadeti. Jätsin sellele alla kirjutamata ja allkirja ei andnud ka enamik Tallinna luterlikest vaimulikest. Ma ei saa küll rääkida kolleegide eest ega ole ka kelleltki küsinud, mida ta nimetatud pöördumisest arvab, kuid minu puhul oli pöördumisele allkirja mitteandmine teadlik ja põhimõtteline otsus.

Ma ei taha halvustada pöördumisele allakirjutanud ametivendi, sest pean iseenesestmõistetavaks, et demokraatlikus ühiskonnas on igaühel õigus avaldada vabalt oma arvamust. Samuti seda, et arvamused on erinevad. Ma ei arva ka, et vaimulikud ei tohiks poliitikaga seotud küsimustes sõna võtta, sest vaimulikud on samasugused kodanikud nagu kõik teisedki. Ometi on minu jaoks küsitav, kas vaimulikud peaksid sellistes küsimustes tegema avaldusi vaimulikena.

Esiteks, valimisreklaami kritiseerinud vaimulike pöördumises ei vaadelda probleemi mitte poliitika, vaid moraali võtmes.

Politoloog Alar Kilp märkis pöördumist kommenteerides väga õigesti, et «kui kirikuõpetajad kirikuõpetajatena, mitte kodanikena, hakkavad hindama, kust maalt alates keegi eetilise kampaania piiri ületab, võib alati küsida, miks kirikuõpetajad üldse sel moel poliitikasse sekkuvad», sest eetilisuse ja ebaeetilisuse piirid ei ole poliitikas objektiivsed, vaid on samuti osaks poliitilisest võitlusest.

Teiseks, Tallinna vaimulike pöördumist lugedes tekkis mul tunne, et see tekst on pärit minevikust – ajast, mil kirik oli veel ühiskonna moraalivalvur. Ja vähe sellest. Tundub, et pöördumise aluseks on nägemus kirikust kui asutusest, kelle valduses on väga lihtsad mõõdupuud õige ja vale, eetilise ja ebaeetilise hindamiseks ning arusaam, et kiriku ülesanne on niisuguste mõõdupuude abil ühiskonna moraalsemaks muutmine.

Viisi, kuidas sellisest kirikunägemusest lähtudes räägitakse moraaliküsimustest, võiks nimetada moraliseerimiseks. Arvan, et see on märk kiriku identiteedikriisist – sellest, et kirik ei taju päris selgelt, mis on ta ülesanded, kuidas neid täita ja kuidas ühiskonnaga kõneleda.

Kirik oli moraalivalvur veel sada aastat tagasi, kuid tänapäeva Eesti ühiskonnas, mille enamuse moodustavad mittekristlased, on kiriku säärane soov pehmelt öeldes anakronistlik – mis sellest, et aeg-ajalt kostab mõne poliitiku sõnavõttudest üleskutseid, et kirik peaks moraali puudutavates küsimustes senisest aktiivsemalt sõna võtma. Veel anakronistlikum on aga viis, kuidas kirik moraalivalvuri rolli täita püüab.

Juba üle poole sajandi tagasi rääkisid mitmed teoloogid, et maailm on saanud täisealiseks. Kas see väljend, mida nad tänapäeva maailma iseloomustamiseks kasutavad, on õnnestunud, on muidugi küsimus omaette, kuid on selge, mida need teoloogid selle väitega öelda tahavad: tänapäeva inimene on kriitiline kõikide autoriteetide suhtes. Inimene tahab ise otsustada ega talu, kui teda koheldakse nagu eestkostealust.
Maailma täisealisusest kõnelevad teoloogid ütlevad, et kirik peaks selle tänapäeva inimese eripäraga arvestama ja tegema sellest radikaalse järelduse oma kuulutuse jaoks – kirik peaks nende teoloogide arvates kõnelema inimestega täiesti teisel viisil, kui ta on teinud seda minevikus.

Ristiusk ei ole moraal, vaid lunastusreligioon, usund, mille põhieesmärk peaks olema aidata inimestel leida väljapääsu eksistentsiaalsest piiratusest ja mõtestada oma inimeseksolemist Kristuses aset leidnud Jumala ilmutuse valguses.

Loomulikult puudutab kristlik sõnum ka inimese käitumist, tema eetilisi otsustusi ja võimalusi ning kirik võib siin inimestele tuge pakkuda. Kuid see ei tohiks mingil juhul toimuda õigete mõõdupuude valdaja võimupositsioonilt ega meenutada lapsevanema sekkumist laste tegemistesse. Tänapäeva inimene tahab, et tema iseseisvust austataks, ja ka kirik peaks seda tegema – kui kirik tahab, et tema sõnum oleks kuuldav.

Ka tänapäeva inimene vajab elus eetilisi orientiire, aga kindlasti ei rahuldu ta enam lihtsalt viitamisega mingitele käskudele ja keeldudele, mis on lihtsad ja iseenesestmõistetavad. Elu seda ju pole. Elu on keeruline ning ka meie eetilised otsustused ja valikud saavad harva olla lihtsad.

Seepärast on oluline, et kirik arvestaks tänapäeva inimese enesemõistmisega ka eetilises valdkonnas. Et ta ei püüaks pakkuda valmis mustvalgeid lahendusi, vaid aitaks inimesel otsida. Ja otsiks temaga koos. See eeldab dialoogi ühiskonnaga, mida ei ole aga võimalik pidada, kui üks osapool kohtleb teist eestkostealusena.

Moraliseerimisest pole kasu kellelegi ja sellest pole abi millekski – see ei aita kirikul täita oma ülesannet ega lahendada probleeme, millega nii inimene kui ka ühiskond silmitsi seisavad.

Allikas: http://pluss.postimees.ee/?id=261584