Ja me lendame lindudena ära …

Kätlin Liimets

Läbi aegade oleme seisnud küsimuse ees: mis saab meist? Mis saab minu kallitest surnutest, kadunutest, teispoolsusesse rännanuist. Küsime, nagu usk lubab. Küsime, sest päris kindlasti ju ei tea. Tänapäeval on surm ühiskonnas üsna ära peidetud ja külastab meid justkui ainult läbi sõjaõuduste või kollase ajakirjanduse veergudel, kui on juhtunud mingi õnnetus või on tegu vägivallajuhtumiga. Varasematel sajanditel oli olukord veidi teine. Ilmus mitmeid käsiraamatuid, mis pidid aitama inimesel õigesti valmistuda siit maailmast lahkumiseks. Kui püüda nende raamatute sisu tänapäevasesse keelde tõlkida, siis iseloomustab neid kõiki kindel tõdemus, et meie siit lahkumise ettevalmistamise eesmärgiks on luua inimese õige hoiak surma suhtes. Muide, eriliselt hoiatati surijasse asjatute lootuste süstimise eest.

Üheksakümnendas laulus ütleb psalmist: Meie päevade mõõt on seitsekümmend aastat ja kui keegi on tugev, kaheksakümmend aastat, ja parimal puhul on need ometi vaev ja häda. Jah, see möödub kähku ja me lendame ära. (Ps 90:10)Lendame üle vee. Kui Räpina kirikus matusetalitus lõpeb ja lahkunu välja kantakse, siis kogu piduliku protsessiooni ajal on võimalik näha Võhandu jõge ja kuidas üle jõe paistab kätte mõisahoone ja uhke vana park. Ma ei väsi sellest pildist kunagi. Niipalju sümboolset ja midagi veel, mis sõnadesse ei mahu. Nagu ei mahu sõnadesse ühe inimese maine rännak ja see, mis võib teda oodata teisel pool.

Käime usus ja mitte nägemises. Ei saa salata, et selle tõdemusega on ilmselt üksjagu raskusi ka kõige pühendunumal kristlasel. Ometi tuleb meil uskuda hauatagust elu, igavest elu teisel pool hauda. Tuleb uskuda sedagi, et see on elu, kus me päriselt saame teada nime, mis meil oli algusest peale Looja juures ja kuidas me kord ühineme kõigi teistega ja siiski säilitades enda isiksuse ja eripära. See – lendame lindudena ära – ei ole mitte lugu põgenemisest siit sõdadest ja katastroofidest muserdatud maailmast. Hoopis vastupidi – meil tuleb uskuda sealpoolset elu, et suudaksime siin vastu pidada. Uskuda, et sellel kõigel on sügav mõte ja eesmärk. Midagi pole olnud asjata ega juhuslikult, vaid enne lendu üle vee tuleb meil ära taibata, kes on tegelik taidur ja millisest allikast saab alguse elu.

Inimene sünnib, elab ja sureb. Ettevalmistus surmaks on ka päev-päevalt avanemine Jumala valgusele, mis meie sees tahab süttida. Tempel peab olema tuledesäras ja meie ise paistma kätte. Ain Kaalep on kirjutanud ühes oma luuletuses: „Suur valgus otsib sinu sisse teed. Peaasi, et sa ennast nüüd ei sule.“

Olen kokku puutunud oma elusügisesse jõudnud haigetega, kes pole murdunud, pole masendunud, vaid on hoidnud oma südame avatuna valgusele, mida Jumal lõpuni meie südamesse saadab. Nii mina kui tema omaksed oleme tajunud midagi, mis ületab aja ja ruumi piiratuse. Kristuse rõõmusõnum avaneb täiesti ootamatult selles olukorras meie silme all. See on sõnum, mis kõneleb elu võidust surma üle, armastusest, mis on tugevam kui surm ja ainsana suudab anda elule õiged värvid ja maitse.

Selleks, et elu argipäev meid lõplikult paika ei paneks ega aja vaim meie ainsaks tõeluseks muutuks, tuleb kasvada usalduses. Ütleksin, et tuleb igal päeval usaldust uuesti õppida. Meie ääretult asises ja inimvaenuliku tempoga maailmas tuleb õppida kasvõi lindudelt, kes ei koo ega ketra, ei istu sotsiaalmeedias ega kavanda uusi raketisüsteeme, kuid keda taevane Isa toidab. Enne lahkumist peame saama lasteks, et täita Jeesuse sõnu: „Tõesti, ma ütlen teile, kui te ei pöördu ega saa kui lapsed, ei pääse te taevariiki“ (Mt 18:3).

Urmas Nagel

Räpina Miikaeli koguduse õpetaja