„Issanda teenri“ teema vääriks romaani

Arlet Palmiste Vargamäel enne pastor Vello Salumi elu käsitleva etenduse „Issanda teener“ algust.

Liina Raudvassar

Kui keeruline oli kirjutada paralleelselt samal teemal usuteaduse instituudi kristliku kultuuriloo magistritööd ja näidendit Piibe teatrile?

Arlet Palmiste: Ei olnud keeruline, oleks lühike vastus. Mõte lisaks lõputööle ka näidend kirjutada tekkis magistritöö kirjutamise käigus. Algne idee oli kirjutada töö Järva-Madise kiriku ajaloost, aga just 1980ndate kohta materjali kogudes tundsin, et fookus tuleb kitsam seada. Koos juhendaja prof Priit Rohtmetsaga otsustasin keskenduda pastor Salumile, kes paar aastat oli Järva-Madisel õpetaja.

Diplomitöö käsitleb Salumi elu tervikuna, aga näidend keskendub paarile aastale. Miks just see aeg, mitte näiteks Pilistvere periood ja ERSP asutamine?

Muidugi oleks võinud, aga soovisin just Järva-Madisele keskenduda. Möönan, et Salumi elust annaks nii mõnegi teise perioodi fookusesse võtta, ta oli väga põneva elukäiguga vaimulik.

80ndad seostuvad olümpiamängudega ning ka „Issanda teener“ märgib seda. Mis osas avardas teemaga tegelemine sinu ettekujutust ajastust?

Minu jaoks oli uudisväärtus vaimulike suhe kiriku ja riigiga. Ei olnud selle teemaga varem kokku puutunud. Üllatav, kui mitmetahuline oli riigi ja kiriku suhe. Kui enamik vaimulikest olid vaikivad, siis paljud olid ka protestijaid. Riik üritas kõigi vahenditega elu kirikutel keeruliseks teha. Kuidas ellu jääda, oli paljudele väljakutseks. Minu meelest vääriks kiriku ja riigi suhted nõukogude perioodil romaani. Kui keegi võtaks kirjutada, oleks küll põnev lugemine.

1980ndatest, tegelasteks kirikuõpetajad ja koguduseliikmed?

Kiriku ja vaimulike suhe riigiga kiriku jaoks keerulistel aegadel laiemalt oleks aines, mis vääriks senisest laiemat tutvustust, miks mitte romaanina. Meie etendus tõstab esile KGB-laste juhmuse ja naeruväärsuse. Nad on rumalad, aga nende käes oli võim ning nad võisid teha, mida tahtsid. Tänapäeva inimesel on raske seda mõista. Tuleb meelde näide Rootsist, kus noor inimene meie küüditamisest kuuldes küsis, miks nad politseid ei kutsunud.

Kas võib öelda, et erinevad põlvkonnad mõistavad „Issanda teenrit“ erinevalt?

Kindlasti. Meile on öeldud, et seda peaks tulema koolid klasside kaupa vaatama. Näidend avab ajastut arusaadavas võtmes, ajalooõpik seda alati ei suuda.

Kuivõrd erandlik oli pastor Salum omas ajas?

Ta oli ikka pigem erandkuju. Kogu oma olemuses eristudes kaasajas. Olemata teadlikult riigi vastane, oli ta innukalt oma visiooni poolt. Tema jaoks oli ülioluline oma eesmärkide elluviimine. Jumalale kuulekas ja kartlik elu oli see paleus, mille nimel ta elas ja töötas. Kui riik seda ei soosinud, noh siis tuli riigile vastu hakata. Ta on kirjutanud, et kui riik ise ei näe, millise paradiisiaia on Jumal inimesele majandada andnud, siis tuleb riigile vastu hakata. See lause on näidendis, pärinedes Salumi enda suust.

Vastuseis ei olnud seega eelkõige poliitiline, vaid vaimne. Tema eesmärk oli ideaalühiskond, kus mehed-naised elavad eralduses. Tema sõnul ei ole meestel võimalik vaimselt areneda naiste priiskavas ja eputavas maailmas elades. Seetõttu soovis ta luua luterliku kloostri.

Kui paljud tema ametikaaslased tegelesid igapäevaselt ellujäämisega, siis Salumil oli ellujäämine läbi lilleäri tagatud. Ta oli finantsiliselt sõltumatu ja võis endale lubada liikumist ideaalide elluviimise suunas.

Võib oletada, et liiga palju pastor Salumil mõttekaaslasi ei olnud.

Ei olnud tõesti. Ka kirikusiseselt oli ta mitmete nn vooludega vastuolus. Ta kritiseeris ju ka kiriku sees kirikut. Kirjutas oma aastaaruannete lõppu, et annaks Jumal Eestile kirikupea, kes seisaks oma rahva eest. Ta ei hoidnud tagasi kriitikat ka kirikujuhtide suunal, andes mõista, et kirikuvalitsus tegeleb valede asjadega ning läheb lubamatule kompromissile riigikorraga.

Piibe teatri otsus teha kaks lisaetendust räägib lavatöö menukusest.

Lisaetendustele on veel kohti, huvilised on oodatud! Mind tegelikult hämmastas huvi. Me oleme väike projektiteater, mis seni nii suurt meediahuvi polegi kogenud. Salumi lugu on kõnetanud ajakirjandust, on ilmunud mitmeid arvustusi kõigis meie suuremates meediakanalites. Aeg on vist selline. On tõusnud vajadus teadvustada oma riigi ja rahvuse olemasolu.

Millist tagasisidet oled autorina saanud?

Päris erinevat. On ka öeldud, et päris nii see kõik ikka ei olnud. Muidugi ei olnud. Tegemist ei ole ju dokumentaallavastusega, vaid siiski ajastulise näitemänguga. Mahukas materjal on kokku pressitud ja kaks aastat sündmusi on mahutatud pooleteise tunni sisse.

Publiku hulgas on olnud ka Vello Salumi kaasaegseid.

Tema kaasteelistest on paljud käinud. Eriti just vaimulikud. Ei kujutanud ette, et Salum nii oluline kuju oli ja et tema loo kajastuse vastu nii suur huvi on. Paljud on tulnud ja rääkinud oma kokkupuutest Salumiga. Kes on elanud Salumi pastoraadis suve või paar jne. On tulnud tänama ja kinnitanud, et lavastus on tänuväärne lisa ühe ajastu mõistmisel. Endine Järva praost ja näitleja Teet Hanschmidt käis vaatamas ja ütles, et ta ei käi üldiselt teatris, aga see etendus taastas tema usu hea teatri võimalikkusesse. Uhke.

Muljet avaldas peategelase rollis Margus Grosnõi. Justkui oleks Vello Salum igavikust kohale tulnud.

80ndal oli Salum 47aastane ja näitleja Margus Grosnõi on praegu 45aastane. See aitas küllap usutavusele kaasa. Näitleja teeb oma rolliga ettevalmistavat tööd, otsides videoid ja lugedes intervjuusid. Reaalse inimese kehastamine on alati seotud väljakutsetega. Olen nõus, et Marguse osatäitmine on hästi täpne, sordiini all. Ta on saanud oma rolli eest ka palju kiita ja õigustatult.

Sa ei nimeta etendust dokumentaallavastuseks, aga see põhineb dokumenteeritul. Kui suureks väljakutseks oli jääda faktipõhiseks või lubasid suure kunsti nimel fantaasia lendu?

Materjali kokkupressimine juba nõudis teatud mööndusi. Sündmused on tõepõhised, aga me ei tea siiski detaile. Ei tea, mida ülekuulamistel näiteks räägiti, puuduvad protokollid. Teame, et Salum läks ülekuulamisele omadel jalgadel, aga toodi sealt tagasi sisuliselt kanderaamil. Mis seal täpselt toimus, seda ei tea. Sellest Vello Salum ise ka ei rääkinud. Miks ta ei rääkinud, seda ka ei tea. Midagi temas murdus ja ta tõmbas oma tarmukust märgatavalt tagasi. Ka tema aastaaruanded muutusid leebemaks. Seega – kogu lugu on päris, aga selle jutustamisel sain omaloomingut teha.

Vaatajat paelub Vargamäe muuseumi toonase direktori ülestunnistusega seonduv.

Säilinud on kiri, milles ta ütleb, et tema võtab tagasi oma tunnistuse Vello Salumi asjus. See on hoiul Salumi toimikus. Pole aga säilinud tunnistuse teksti. Selle pidin siis välja mõtlema, aga fakt on, et selline tunnistus vormistati. Kuigi Eva Mölderi käest võiks seda ju küsida, aga fiktsioonina tundus põnevam.

Punaseks lõngaks on pastor Salumi ettekanne sinodil, mis jõudis vabasse läände ja mida Vaba Euroopa raadiosaates refereeriti. Kas see on fakt?

Selle ta pidas. Tegemist oli aastaaruande laiendusega. Masinakirjas seda levitati ja see jõudis tõesti läände. Vestlusest pastor Villu Jürjoga tuli välja, et tema aitas Vello Salumi ettekandeteksti läände Konrad Veemini (1914–1996, E.E.L.K. peapiiskop – L. R.)toimetada. Tänu ühele meremehele, kes toona keelatud materjale edasi toimetas. Tema nime me ei taha nimetada. Täiesti omaette huvitav teema on, kuidas erinevad materjalid raudse eesriide taha siiski jõudsid, Salumi tekst ei olnud ju sugugi erand. Üleüldse – kuidas oli võimalik paljusid asju keelust hoolimata teha. 

Kui oleks võimalik kohtuda, mida küsiksid Vello Salumilt?

Ei oskagi öelda. Pigem ma kuulaksin teda. Tema mõtteid. Tahaksin näha, kas ta silmad lähevad särama rääkides selles, kuidas inimene peab elama jumalakuulekat elu. Teda on kirjeldatud müstikuna. Oleks huvitav kogeda, mismoodi see väljendub ning kuidas ta oma ideid tutvustab ja innustab neid järgima. Saan aru, et Salumi tunnetuse järgi oli Jumal siin ja praegu, lakkamatult tema kõrval. Sellest tahaks selgemini osa saada. Ja elada natuke tema juhitud kogukonnas.

Liina Raudvassar