Inimese väärtusest
21.08.2008 | ek | Rubriik: HingehoidCharlie Chaplin mängis 1931. aastal filmis «Linna tuled» kodutut meest, kes kohtas tänaval lilli müüvat pimedat tüdrukut. Mees armus lilleneiusse ja tegi kõik, et teda aidata. Ta võttis ette igasuguseid töid ja osales isegi poksivõistlustel, et teenida raha, mida neiul oli vaja silmaoperatsioonile minekuks. Kord päästis ta ühe miljonäri enesetapust ja tänulik pääsenu andis talle selle eest tuhat dollarit. Kahjuks oli ta aga sel ajal purjus ega mäletanud enam hiljem, et oli raha ära kinkinud. Miljonär hakkas hulgust süüdistama varguses ja see võeti kinni ning pandi vangi. Õnneks jõudis ta enne raha oma armastatud neiule ära anda. Mees läks vangi, tüdruk pääses operatsioonile ja sai tagasi silmanägemise.
Mõni kuu hiljem kohtusid nad jälle. Mees oli vangist vabaks saanud ja tüdruk koos oma vanaemaga avanud oma lillepoe samal tänaval, kus nad varemgi olid kohtunud. Kui hulgus neile lähenes, ei tundnud ta teda ära. Ta ajas nii tüdrukut kui tema vanaema lihtsalt naerma. Niivõrd veider nägi ta välja oma räbaldunud riietes ja kasimata olekus teiste tänaval liikuvate härrasmeeste hulgas. Tüdruk oli seni kogu aeg pidanud oma heategijaks hoopis miljonäri, kes ka aeg-ajalt tema poes käis lilli ostmas. Alles siis, kui hulgus tee äärest nopitud lilleõie oma armastatule ulatas, tundis tüdruk mehe käsi puudutades, et hoopis tema on see inimene, kes oli tal aidanud nägemise tagasi saada ja uut elu alustada.
See lugu õpetab, et ainult silmanägemisest ei piisa inimese nägemiseks. Sarnaseid lugusid võime leida palju muinasjuttudest. Kärnkonn muutub suudlemisel imekauniks printsiks ja räbalates vaene teeline osutab oma lahketele aitajatele tasuks suuri teeneid. Me näeme vaid seda, mis on silma ees, ega vaevu vaatama sügavamale. Nõnda jääb meil nägemata palju, mis on inimese välise pinna all, ega saagi teada, mis on tema südames.
Kahjuks vaatame ka iseennast liiga tihti otsekui avaliku arvamuse kõverpeeglist. Me oleme õppinud lähtuma mingitest oma ümbrusest õpitud normidest ja reeglitest, ootustest ning nõudmistest inimese kõlblikkuse ja korralikkuse kohta. Vahel peame seda isegi normaalsuse mõõdupuuks. Oma geograafilise, kronoloogilise ja kultuurilise lühinägelikkuse tõttu jääb meil aga märkamata, et sellised normid on läbi aegade kogu aeg muutunud ja olnud kogukonniti ning paiguti, isegi põlvkonniti, ikka üsna erinevad. Arvame, et ühiskonnas toime tulekuks või mingisse seltskonda sobimiseks ei jää meil muud üle, kui vähemalt mingilgi määral püüda endast jätta muljet, et me teiste normidele ja ootustele vastame. Paraku me seda tihti ei suuda. Paljud inimeste hädad algavast tõdemusest, et selle vahel, kes me olema peaksime ja kes me tegelikult oleme, on käärid või koguni kuristik.
Ühtpidi me püüame hoida end eemale inimestest, kes paistavad välja meist mingis mõttes viletsamad. Teeme seda hirmust nendega koos olemise läbi kahjustada oma mainet või kaotada midagi oma väärtusest ning väärikusest. Arvame, et meid peetakse samasuguseks, või isegi muutume nende sarnaseks. Teisalt aga ei julge me liiga lähedale minna ka meist tugevamatele ning parematele. Me kardame saada haiget, kui keegi meid nendega võrdlema hakkab või, veelgi enam, tunneme hirmu teiste poolt tõrjutud saamise ees. Väga ebameeldiv on kuulda enda kohta öeldavat, et me ei kõlba kellegi hulka. Nii varitseb meid oht jääda üha enam üksi.
Saatusliku pöörde põhjustab selline suhtumine siis, kui üks inimene vajab teise abi. Kuigi vanasõna julgustab, et küsija suu pihta ei lööda, näeme, et seda küllalt sageli siiski tehakse. Seda kartes püüame oma raskuste ja hädadega iga hinna eest ise toime tulla. Liiga tihti tunnistame vajadust teiste abi järele alles siis, kui on juba liiga hilja midagi parandada. Me häbeneme oma muresid ja probleeme, sest kardame saada halvustamise ja äratõukamise osalisteks. Paradoksaalselt aga just selline hirm eraldabki inimesi üksteisest. Veelgi enam eksime siis, kui samasugune hirm juhib meie suhtlemist Jumalaga. Kui arvame, et peame eelkõige midagi ise korda saatma või vähemalt üht-teist ise ära tehes kuidagi tõestama Jumalale oma tahtmise tõsidust enne, kui teda appi kutsume.
Jeesus aga ei jäta oma tegude ja sõnadega meile mingit võimalust niimoodi mõelda. Ta räägib ja puudutab inimesi, keda teised pidasid murust madalamaks või päris pühkmeteks. Ta läheb nende juurde ja teeb terveks inimesed, kes olid rahva poolt põlatud ning isegi linnast välja aetud. Ta ei otsusta inimeste üle kunagi pealiskaudselt nende väljanägemise, isegi mitte nende tegude, nende suutmatuse, ekslikkuse või rikutuse järgi. Ta vaatab nende südamesse ja näeb seal oma Isa palet. Seepärast ütlebki ta, et mida me iganes oleme teinud ühele tema vähematest vendadest, seda oleme teinud talle.
Heino Nurk,
õpetaja
Normid ja reeglid on paratamatud, et toime tulla sotsiaalses keskkonnas ja et selline sotsiaalne keskkond üldse olemas oleks. Et need normid ja reeglid on ajas muutuvad, see on loomulik – aeg kulgeb ja on alati täna teine kui eile, homme aga midagi muud kui täna. Ja ka inimene on uues ajas ise alati teine kui ta oli – me ei saa elada igavesti täpselt samades sotsiaalsetes raamides ja olla ise muutumatud. Sobitumine nende normidega pole iseenesest halb – sobitumise läbi me saame üheks sootsiumi liikmeks, sootsium ongi paljude selliste sobitumiste tulem. Hädalisteks osutuvad tavaliselt need, kes sobitumise asemel vastanduvad kehtivatele ühiselu reeglitele ja seeläbi sootsiumile.
Teine aspekt on kuulumine mingisse subkultuuri. Me kõik kuulume sellistesse subkultuuridesse ja seda paratamatult. Näiteks on töökohal oma suhete reeglistik, sõpradega olles järgime teist reeglistikku, koguduses kolmandat ja kusagil veel neljandat ja viiendat reeglistikku. Selliste subkultuuri sees võivad kehtida täiesti teised reeglid kui ühiskonnas tervikuna. Ja ka see jagunemine ja teatav killunemine on ühiskonnas paratamatu.
Seda reeglitest. Kuid mind ajendas kirjutama enam artikli lõpulõik.
Võrdne armastus kõikide vastu väljendub inimeste ebavõrdses teenimises. Kes enam vajab, sellele ka enam antakse. Selline on “Jumala riigi” õiglus ja toimimine, religioosne arusaam suhetest – seesmine võrdne suhtumine, kuid sellele vastav väline ebavõrdne tegutsemine.
Seevastu ebavõrdne armastus väljendub võrdses teenimises – inimesed võrdsustatakse ja võrdselt neile ka antakse. Selline on “Keisri riigi” õigus ja toimimine, ilmalik arusaam suhetest – sisemine ebavõrdne suhtumine ja sellele vastav väline võrdsustav tegutsemine. Seesmisest kasvavast ebavõrdsusest inimsüdames tuleneb tema üha suurem püüd välisele võrdsustatusele. Ka vastupidi – püüd välisele võrdsustatusele viib ebavõrdsuse kasvamisele inimsüdames.
Jumal armastab kõiki oma lapsi oma südames võrdselt ja on seeläbi õiglane oma jumalikes tegudes – armu osutamises – ta hoolib igast vastavalt sellele, mida too vajab. Jeesus õpetaski meile jumaliku õiglust, kui rääkis mõistulood kadunud pojast ja kadunud lambast. Et isa armastas võrdselt oma poegi, siis rõõmustas ta kadunud poja tagasituleku üle. Et karjus armastas võrdselt oma lambaid, siis läks ta otsima seda, kes oli kadunud. Et Jeesuses ON võrdne armastus, oli tema elu ebavõrdne teenimine: “Arsti ei vaja terved, vaid haiged.”
Me kogeme sama oma lähimates, sügavaimates suhetes oma peres – vanem armastab oma lapsi võrdselt, seepärast läheb alati esmalt selle juurde, kes abi vajab. Nii avaldub jumalik inimlikus – jumalik võrdne armastus avaldub ebavõrdse – alati individuaalse ja isikliku teenimisena. Sest nii armastab ja teenib meid Isa – alati võrdselt oma südames ja alati individualselt ja isiklikult oma armus. Jumal-Isa õiglus on tema sisemine võrdne armastus ja väline individuaalne teenimine, arm – Isa alati isiklik suhe inimesega.
Inimese sisemine armastamisvõime pole algselt ei temast enesest, ei loodusest, ei inimese maisest loomusest pärinev – inimene on paratamatult iseennast kõige ja kõigi mõõduks pidav ja vastavalt reageeriv – eritlev, hindav, eelistav, vastandav, võistlev, võitlev. Võrdseks armastuseks inimsüdames peab seal elama Jumal. Sest mitte meie ise, vaid Jumal meis on see üks ja ainus – tegelik õiglane ja võrdne kõikide armastaja meie südames. See jumalik kohalolu meis võimaldab meil maises elus olla individuaalne ja isiklik oma vendade teenimises.
Jeesus õpetas meile jumalikku – inimsüdames võrdsest, kuid väliselt ebavõrdsest, individuaalsest isiklikku armastamist: “Uue käsusõna ma annan teile, et te üksteist peate armastama, nõnda nagu mina teid olen armastanud…” Kuidas armastas Jeesus inimest?
Tema südames polnud vahet jüngri, variseri, lihtinimese ja röövli vahel, nii olid tema sõnad ja teod – teenimine – erinev igale neist. Oma jüngreid noomis ta sageli, varisere nimetas ränkade sõnadega, tavalisele inimesele andestas patud, röövlile ristil lubas, et too on veel samal päeval koos temaga Isa juures.
Nagu oma lapsi südames võrdselt armastav ema valvab öös kõikide oma laste und, kuid läheb esmaselt selle juurde, kes nutab, nii vaid kõiki oma südames võrdselt – jumalikult armastav inimene saab teenida seda üht, kes hetkel abi vajab ja anda talle, mis just temale hea on.
ilma selletagi on selge, et selle autor on Harri Kingo
Ka Anonüümne taipab, et hr. Kingoga on midagi korrast ära.Tänan.
Jätsin teile, Julius, ka teise teemasse sama mõtte. Kordan seda ka siin, sest siin annate selleks taas põhjust:
Julius, te võiksite olla kas viisakas kaaskommenteerijate ja lugejate suhtes või kui te ei oska ega suuda – siit lahkuda. Sellise vihkavana olete te siin foorumis oma sisutu lobaga liigne.
Harri, ma armastan Teid, sellepärast katsungi Teile aru pähe panna.Vähem lobisemist ja enda tähtsaks tsensoriks tegemist ning kõik laabuks ideaalselt.
Jääte minu poolt sisuliste vastusteta, Julius.
Kuidas saab sisutul sisu olla.Tühi kott ei püsi püsti.
Vabandust, härrased… ehk saaksite vahetada e-posti aadresse, et omavahel otse suhelda. Miks kõik seda lugema peavad? Või kuidas rikastab see neid artikleid, mille kommentaariumis te oma armastusväärsusi ja muid olulisi mõtteid vahetate?
Armas Ester, see tuleb kõik armastusest.Lõppude lõpuks pole asi isikus, vaid mõttemaailma vildakuses, tühjas lobisemises, millest kubiseb ka ajaleht.Minu ülesanne on tõesti panna vaikima tühikargajad ning äratada üles need , kes vajavad meeleparandust, antud juhul kahjuks ka preestrihärrakesed, kes on muidugi vait, sest nad teavad, et ka nende mõistus on puudulik.Kirik peab meelt parandama ja kiiresti, muidu hukkub ta oma edevusse, mis algab rõivastega uhkeldamisest ja lõpeb korrumpeerunud riigiga amelemisega.
Ester – jätke ka teie see Julius Kört edaspidi kommenteerimata. Kommenteerige seda, mis omab mõtet. Teie emalikud manitsused võivad olla kantud heast tahtest, kuid ei tee kohta puhtamaks ega paremaks. Pigem sünnitavad seda J.Kördilt laekuvat jampsi juurde.