Inglismaa kiriku- ja usuelust kirikuõpetaja pilguga

Saint Albansi katedraal St. Albansis Hertfordshire´is on Inglismaa pikim katedraal (84 m). Jaan Lahe

Kuigi töötan linnas, elan ma ühes Cambridge’i lähedal asuvas külas. Pühapäevastel jumalateenistustel käin erinevates külakirikutes. Nagu Eestis, on siingi tavaline, et üks maavaimulik teenib mitut kogudust. Kohalik rector ehk kihelkonnavaimulik teenib lausa kuut kogudust ja kuigi tal on ka kaks abivaimulikku, ei toimu jumalateenistus sugugi igas kirikus igal pühapäeval, vaid erinevatel pühapäevadel erinevates kirikutes.

Selle põhjuseks on koguduste väiksus ja piiratud majanduslikud võimalused. See on Inglise Kirikus nagu Eesti kirikuski tõsine probleem. Paljud siinsed vaimulikud ei saa palka vaimulikutöö eest, vaid teenivad leiba mõne ilmaliku ametiga.

Jumalateenistustel viibib keskmiselt 15–20 inimest, valdavalt eakamad. Linnakirikutes, eriti ülikooli peakirikus, käib ka noori, kuid ma ei ole veel näinud ühtegi täiesti täis kirikut ning kohalike sõnul võibki seda näha vaid jõulude ajal.

Lisaks anglikaani kirikutele külastan ma siin ka vahel kohalikku metodisti kogudust. Sealgi käib pühapäeval umbes 15 kõrges eas inimest (peamiselt prouad, vaid paar härrat) ja koguduseliikmed ütlevad, et neil ei ole arvestatavat järelkasvu.

Kuigi enamik kirikuid, mida külastanud olen, on anglikaani kirikud, on erinevates kogudustes kasutusel mõnevõrra erinev jumalateenistuse kord. Ka see on sarnane Eestiga. Näiteks minu küla kirikus peetakse jumalateenistusi 16. sajandist pärit jumalateenistuste raamatu The Book of Common Prayer järgi ning liturgia on vanas inglise keeles, ainult laulud ja jutlus on tänapäevases keeles.

Nii ei ole aga sugugi naaberkogudustes. Inglise Kiriku jumalateenistusi iseloomustab pidulikkus ja väga oluline koht on neis koorilaulul. Viimane on siin väga kõrgel tasemel ning eriti sügava mulje on jätnud mulle siinsetes kirikutes toimuvad õhtupalvused, milles kooril on kandev osa.

Enamik kirikutest, kus olen käinud, on ehitatud keskajal ja ma olen külastanud ka selliseid arhitektuuripärleid, nagu seda on Westminster Abby Londonis, Ely (elan Ely piiskopkonna territooriumil; seal asub kohalik kiriklik keskus), Salisbury, Yorki ja Canterbury katedraalid ning King’s kolledži kabel Cambridge’is.

Kuigi jutluste tase on ebaühtlane nagu kõikjal, on enamik jutlusi, mida olen kuulanud, teoloogiliselt kõrge tasemega. Inglise Kirikus on aga eriline rõhk liturgial – vaimulikud kannavad uhkeid missariideid, paljudes kirikutes suitsutatakse jumalateenistustel viirukit ning juba ainuüksi vaimulike ja koori protsessioon, millega jumalateenistus algab, pakub omaette elamuse.

Lisaks anglikaani ja metodisti kirikule olen puutunud siin kokku ka luterliku kirikuga. Minu elukohas luterlikku kirikut ei ole, küll aga on see Cambridge’i linnas. Olen külastanud ühte luterlikku kirikut ka Londonis, kus mul oli haruldane võimalus asendada kohalikku vaimulikku ja pidada ingliskeelne armulauaga jumalateenistus.

Teenisin koos ameeriklasest ilmikabilisega. Kirikus oli umbes 20 inimest, nende hulgas ka mitu eestlast. Viimased ei külasta seda kirikut regulaarselt, vaid olid tulnud uudise peale, et seekord on eestlasest külalisvaimulik.

Koguduses on inimesi, kellel Skandinaavia või Aafrika juured. Viimastele on peetud ka eraldi suahiilikeelseid jumalateenistusi. Londonis on olemas ka eraldi Rootsi kogudus ja mitu Saksa kogudust.

Luterlik kirik on Inglismaal väike vähemuskirik ja enamasti seob inimesi selle kirikuga kultuuriidentiteet. Kuid nagu ütles mulle üks kohalik vaimulik, on luterliku kiriku suureks väljakutseks enda positsioneerimine teiste Inglismaa kirikute suhtes.

Kuigi koostöö luterlike ja anglikaani kirikute vahel on tänu Porvoo leppele hea, püüavad siinsed luterlikud vaimulikud vastata enda jaoks küsimusele, mis on see, mis neid teistest kirikutest eristab, ja mis on see eriline, mida neil on pakkuda.

Kuigi Inglismaa Kirik on juba ainuüksi Inglismaa rahvaarvu arvestades Eesti kirikust võrreldamatult suurem ja kirikusse kuuluvate inimeste protsent elanikkonna hulgas on suhteliselt kõrge, on Inglise Kiriku probleemid samad, mis Mandri-Euroopas.

Kiriku liikmeskond kahaneb, kirik ei ole noortele atraktiivne ning jumalateenistuste külastatavus ei ole suur. Vaimulikud ja teoloogid muidugi mõtlevad selle üle ja arutavad, mida teha, et kõnetada inimesi muutunud ja üha muutuvas ühiskonnas, kuid tavaliste kirikuliikmetega kõneldes (ja võimalusi on mul selleks pärast jumalateenistust kohvilauas olnud sageli) jääb mulje, et kiriku liikmeskonna vähenemist võetakse teatud paratamatusena, mida ei saa väärata.

Ka mõned vaimulikud on öelnud, et sellega peab lihtsalt leppima. Eks aeg näitab, mis Inglismaa kirikust saab ja palju sellest järele jääb. Sama kehtib ka teiste Lääne-Euroopa kirikute kohta. Minule on olnud aga Inglise Kirik suureks innustajaks ja inspiratsiooni allikaks.

Mulle imponeerib, kuidas siinne kirik on suutnud harmooniliselt ühendada oma minevikupärandi intellektuaalselt veenva, tänapäevase kuulutusega ja usun, et jään seda kirikut imetlema ning sellest puudustki tundma veel ka siis, kui olen siin oma töö lõpetanud.

Jaan Lahe
Mustamäe Maarja Magdaleena koguduse abiõpetaja