Indrek Tenno: meie planeedi paljude palede kokkusidumine oligi eesmärk
16.08.2023 | Liina Raudvassar | Rubriik: Kultuurielu, Persoon kaasajastTeoloogile ja ettevõtjale Indrek Tennole meeldib reisida. Kes juba kord on tõelisest rännuseiklusest osa saanud, see naljalt pikalt koju diivanile ei jää, arvab reisimees ise. Oma retkedelt kogutud muljetest ja erinevatel mandritel tehtud fotodest kokku pandud reisiraamatut „Hipilikud palverännakud“ (kirjastus Šakti 2023) on ta nõus Eesti Kiriku lugejatele lähemalt tutvustama.
Reisiraamatu pühendad oma poegadele, kes sinu sõnastuses „pidid liigagi tihti kodus üksinda hakkama saama, aga ei nurisenud mitte kunagi“. Kui oluline on reisimiseks pere toetus?
Indrek Tenno: Perekond pole enam moes, selles mõttes olen vanamoeline. Kui on eluterve perekond, siis ei ole miski takistuseks, igaüks saab olla see, kes ta on või parasjagu olla proovib. Iga hingestatud ettevõtmise eel käib sisepõlemine, see puudutab ka maailmas rändamist, nii et katsu sa takistada. No kes või mis oleks saanud peatada Marco Polot või David Livingstone’i …
Mis puudutab sinu väljatoodud lauset, siis suurematele lastele ju meeldib, kui ema ja isa kauemaks ära lähevad. Eks siis saab teha neid tegusid, mis pikalt ootel olnud ja mida tavaliselt teha ei saa, aga teisest küljest samal ajal juba varakult tundma õppida sõnade vastutus ja oma peaga mõtlemine tegelikku tähendust. Mõtlevaks inimeseks hakata ei ole kunagi liiga vara.
Teeneline munk külatempli ees Laoses. Indrek ja Monika Tenno
Reisid koos abikaasa Monikaga. Kui ladusalt toimub sõite planeerides ja reisil olles rollijaotus – kes mida otsustab, kes mida teeb? Võib oletada, et hea kaaslane on olulisim lüli reisi õnnestumiseks.
Kindlasti on hea kaaslane suur asi, kuigi mõnikord on üksinda ka hea rännata. Olulisim tahk on siiski iseenda meelestatus või häälestatus, ka avatus, kui kasutada praeguseks veidi ära lörtsitud sõna. Aga kaaslane, kellega ollakse üle kolmekümne aasta koos elatud, on kahtlemata kõva seljatagune. Sõna otseses mõttes juba iseenda teine pool.
Mis puudutab planeerimist, siis vahel on juhtunud ka nii, et piletid on olemas, aga reisi täpsema võimaliku raja ja sisusoovideni jõuame alles lennujaamas. Üle mõelda ei ole niikuinii mõtet, aga mingi ettekujutuse loomine toimuma hakkavast ei tee paha ja on ka paratamatu. Targana kulgeda on igal juhul mõistlikum kui juhmina. Ööbimiskohti me ette kinni ei pane ja algsetel plaanidel laseme rännaku käigus vajadusel muutuda hea meelega. Seikluse maitse peab säilima. Minu kanda on üldjuhul kultuuriteooria ja Monika kanda tegelik logistika, igasugused e-piletid ja selline maailm.
Lalibela kirikud Etioopias on välja viimistletud ühe tervikliku tükina. Indrek ja Monika Tenno
Siia raamatusse kogutud reisimuljed oled saanud 23 maalt. Kas sul on nende, oma olemuselt väga erinevate sihtkohtade seas omad lemmikud? Maad, kus oled käinud korduvalt ja läheks veel tagasi.
Kõik on Tee. Halvad kogemused on Tee ja meeldivad juhtumised on ka Tee. Kõik õpetab, iga pisiasi on väärtus. Selles mõttes ei põlgaks küll ühtegi maad ja rahvast ära. Kõik, mida on kogetud, koguneb tervikuks, järjest suurenev mõistmine võimaldab sünteesida ja annab lootust jõuda millegigi tuumani. Asjaolu, et raamatus on Euroopast vaid kaks maad – Island ja Malta –, ei tähenda, et Euroopa mulle ei meeldiks, vägagi meeldib. Aga meie planeedi paljude palede kokku sidumine on olnud üks selle raamatu lähenemisi. Reisides ja rännates avardub maailmamõistmine, aga sellel nähtusel teatavasti ei ole kusagil piiri – jumalatunnetuses või püüdes mõista olemasolu olemust ei ole maises maailmas lõplikku tulemust niikuinii. Väljaspool Euroopat on minu lemmik India, kus olen seljakotiga seigelnud neljal korral. See on maa, mis ei ole inimmeeltega lõpuni hoomatav, nagu ma India loo raamatus pealkirjastasin. India on nii võimas, et kui terve elu ainuüksi seal käiagi, saaks temast läbi tunnetada ikkagi vaid osa.
Cao Dai Tay Ninhi piiskopitempel Vietnamis. Indrek Tenno
„Hipilikud palverännakud“ on suureformaadiline rohkete fotodega reisiraamat, mille puhul on raske otsustada, kumb kaalub üles – kas tekstiosa või fotod. Kas alguses oli sõna või dikteeris valiku õnnestunud kaader?
Tekste ja pilte on umbes pooleks ning mõlemad toimivad ühiselt, toetavad üksteist. Kui matkad omas elemendis, siis ka pildistad kõike sellist, mis su sisekaemusega parasjagu kokku kõlab. Nii avastadki pärast, et õnneks pildistasin justkui juhuslikult õigeid asju. Reisiraamatu puhul on pildid väga tähtsad, kellele ei meeldiks oma silmaga näha kasvõi pildi pealt! Allkirjadega püüdsin teha nii, et nad otseselt ei kirjelda pildil olevat, vaid annavad mingisugust lisaväärtust või -teavet niigi üldteada olevale, või kasutasin võimalust ning juhtisin tähelepanu meie aja absurdidele. Selliselt jäävad pilt ja allkiri ikkagi koos rääkima, aga nüüd juba tavalisest erinevalt. On ka pilditeemasid, mis pakuvad siirast lusti. Näiteks on paljudes vanades kultuurides kujutisi esemetel või raidkirjadel, mis kõik üsna ühtemoodi sarnanevad nn hallile tulnukale.
Iga külastatud maa puhul tutvustad selle usulisi tavasid, avad paiga religioosse olemuse. Kui hõlbus on kristlasena vaadelda erinevate religioonide usulisi praktikaid? Kas on kuidagi nii, et mõnel maal oled palverännuline ja teisel vaatled palverännulisi?
Eks kõike vaatled niikuinii, sellisest antropoloogilisest huvist. Aga palverännak toimub meie südames, ei oma tähtsust, mis tema ametlik nimetus on ja kus ta toimub. Ei ole vahet, kas matkad koos seitsme miljoni Mehhiko kaasteelisega Guadeloupe Jumalaema palverännul või tõused üksinda Adams Peakile Sri Lankal. Kõik on sama, ja üleüldse, kõik ongi kõikjal sama, sest lõppsiht on kõigil sama. Teed on erinevad, aga eesmärk ühine. Kõik inimesed on Teel, igaüks omamoodi. Mõni ei teagi, et ka tema liigub Jumala suunas, aga ta liigub ikkagi. Varem või hiljem ta saab sellest aru. Kristlane on inimene nagu iga teinegi. Igal maal saab tunda end hästi, ning tõsiasi, et me kõik oleme sarnasemad, kui kaugelt vaadates tundub, leiab uut kinnitust alati.
Mehhiko on väga religioosne maa. Indrek Tenno
Teose pealkiri sisaldab kogunisti kahte laia tähendusväljaga sõna – hipi ja palverännak. Kuivõrd sa samastad ennast hipi ja/või palverännulisega?
Selle esikaane eest olen omajagu võtta saanud. Näiteks vanematele daamidele ei ole meeldinud lihtne ja õnnelik hindu mees, kes kaanel laialt ja hambutult naeratab. Minu jaoks võtab tema teesklematus kokku justnimelt selle inimestevahelise vendluse olemuse, mida iga rahva juures ikka ja jälle kogeda saab. Raamatutele pealkirjade panemisega on ka üksjagu mõistatamist, et mis see õige siis ikkagi oleks. Aga midagi tuleb lõpuks panna.
Hipiks ma ennast ei pea ja üleüldse ma eriti ei samasta end millegagi ega kellegagi. Aga asjatu enesereeglistamine on mulle võõras ja kellast kellani elukulg sobimatu, seega midagi hipilikku peaks leiduma. Sõna palverännak pealkirjas ilmestab arusaama, et kõigesse, sõltumata kohast, kultuurist ja rahvast, saab suhtuda võrdse austuse ja pühendumusega.
Kuigi vaadata on palju, peab end aeg-ajalt teooriaga kurssi viima. Indrek Tenno Mehhikos. Monika Tenno
32 sihtkoha seas eristub kaks. Siberis ja Austraalias kohtusid sugulastega. Võib ainult oletada, mis tunnetega jõudsid võõramaa mulda sängitatud esivanemate kääbastele.
Kui me mõtleme Siber, siis me ei pruugi esmajärjekorras mõelda – Venemaa. Mina käisingi tookord tegelikult Hakassias ja Tõvas. Raamatus ma ka ju ei kirjuta pildi alla, et Vene šamaan või Vene mees, ma kirjutan ikka Tõva mees. Teiseks, kui ütleme Siber, siis meie inimestes vallandub tundeid, mis on meie jaoks kindlate tagatähendustega. Nii et Siber oli ainusobilik olukorras, kus reisi kese oli sinna jäänute haudadel käimine, sinna viidute jälgedel kondamine ja teadasaamine, mis on saanud Siberisse elama jäänud sugulastest. Austraaliaga on lood nii, et sõjaga seotult sattusid ka sinna mu sugulased, aga keegi seetõttu hiljem ju ei hukkunud. Nii et Austraalias oli sellevõrra lõbusam. Huvitaval kombel on just need kaks isiklikumat peatükki inimesi enim kõnetanud.
Peruu laps Titicaca tehissaaarel. Indrek Tenno
Kuidas aitab reisidel sinu teoloogiaharidus?
Ega selle peale ju ei mõtle tavaliselt. On nagu on. Tundub loomulik, kui mõistad, mida on altarimaalil kujutatud, aga paljude jaoks ei ole see sugugi oluline ning ma ei usu, et sellised asjaolud määratleksid inimeste usu sügavust. Aga muidugi, ikka on hea, kui saad näiteks mõnele braahmanile ootamatu küsimuse esitada, et näha, mida ta siis tegelikult ka vastata suvatseb.
Kathmandu. Boudhanath Stupa. Kelle silmad need on? Indrek Tenno
Kas mõnda maad oli ka keeruline usulisest aspektist tutvustada, sest esiplaanil on ilmalikustunud ühiskond?
Ei ole seda tunnetanud. Huvitavaid fenomene ja kasvõi maamärke minevikust leidub kõikjal. Iialgi ei hakka igav. Ühiskond võib ju näida ilmalikustunud, aga me ei tea, mis toimub inimeste peades. Kõik on alati nii, nagu ta parasjagu on, oluline on mõista, et kõik on pidevas muutumises.
Liina Raudvassar