Iga päev koos sinuga
15.10.2008 | ek | Rubriik: Määratlemata
Oktoober on Raadio 7 sünnipäevakuu.
Viieteistkümnendat sünnipäeva tähistati erilise pidulikkusega nelipühi kiriku konverentsikeskuses Toompea jalamil. Peeti meediakonverentsi, tänati tegijaid ja võeti vastu tervitusi, esitleti Allan Lauri raamatut «Olen õnnega koos», söödi sünnipäevatorti ja kuulati Robirohu kontserti.
Võimalus toetada
1993. a suvel pidasid Rootsi Kristlike Raadiote Liidu (IBRA) inimesed läbirääkimisi Eesti Raadioga, et teha eestikeelseid evangeeliumikuulutuse saateid. Läbirääkimistel osales Kanadast kodumaale naasnud nelipühi kiriku pastor Allan Laur, kes kutsus töögruppi senise Eesti Raadio toimetaja Helle Aani.
Kaks aastat hiljem alustati iseseisva jaamana ja 1999. a regionaalse raadiojaamana. Praegu on Raadio 7 levialas 67% Eestimaast ja raadiojaam on «iga päev koos sinuga», nagu ütleb nende tunnuslause. Saated on kuulatavad ka Interneti kaudu aadressil www.raadio7.ee.
Kristliku raadiojaama leviala suurendamine sõltub uutest saatjatest. Nende soetamine aga rahast, mis peaasjalikult tuleb annetustest. «Oleme harjunud, et raadio kuulamiseks piisab aparaadi sisselülitamisest. See, et kuulajad saavad jaama tegevust annetustega aidata, on ikka veel paljudele uudiseks,» nendib raadio programmijuht Helle Aan ning on tänulik iga eestpalvetaja ja toetaja eest.
Ööpäevaringselt eetris kõlavad saated nõuavad Helle Aani sõnul tegijailt «sotsiaalse vastutuse võtmist».
Oma saateminutid
Koos abikaasaga viibis raadio sünnipäevapeol ka Euroopa Parlamendi saadik Tunne Kelam, kes reedeti kõneleb kuulajatega saates «Halloo, Brüssel!».
Tunne Kelam nimetab võimalust juba neli aastat kord nädalas eetris olla «privileegiks, mida ükski teine meedia ei paku». Konverentsi lõppedes tulid paljud inimesed «raadiohääle» juurde avaldama oma toetust ja tunnustust.
«Ma olen väga tänulik, et olen saanud rääkida. See on võimalus kõnelda oma isiklikest elamustest vabas ja sõltumatus raadiojaamas, kristlikus peale selle. Kuulajatelt olen saanud väga üllatavaid vastukajasid. Selgub, et mõni inimene kuulab reedehommikuti just seda saadet,» lisab Tunne Kelam muheledes. «Ühe poliitiku jaoks on üsna tähtis saada tagasisidet.»
Vajame hingetoitu
Tunne Kelam leiab, et Eesti kahel kristlikul raadiojaamal on meediaturul alternatiivne roll täita. «Meil on väga palju juttu füüsilisest näljast ja vaesusest, aga peaaegu üldse pole juttu vaimsest vaesusest, mille all meie väliselt värvikas meedia kannatab. Inimesed vajavad tegelikult hingetoitu, nad vajavad meeldivaid ja ülesehitavaid elamusi. Kas või Raadio 7 esitatud «Lõputa lood», kus pered kõnelevad oma kokkusaamisest ja kooselust – see on midagi väga liigutavat ja alati kuulatav saade.»
Selles oleme ühel meelel, et kristlikul meedial on kohustus inimestele meenutada elu püsiväärtusi. Selles rollis ei saa kaasa minna raha ega kuulajate arvuga. Kristlik meedia ei paku teravaid elamusi, vaid midagi palju sügavamat ja «see on see, mille järele meie inimestel kõige suurem nälg on», usub Tunne Kelam.
Kui Tunne ja Mari-Ann Kelam esmaspäeviti hommikul kell viis oma kodust lennujaama poole teele asuvad, kuulavad nad autos Raadio 7 saateid. «Sageli just sel ajal tulevad eetrist Piibli tõlgendused õpetaja Aare Kimmelilt, neid on alati väga huvitav kuulata ja need saadavad meid ilusasti Eestimaalt ära.»
Sirje Semm
ühtki teist nii rumalat meediaväljundit annab otsida, mis ühele poliitikule enesereklaamiks tasuta aega annab. Poliitikule on kristlusega mehkeldamine ju lihtsalt võimuvõitluse osa, ei muud. Usklikud on – noh värdjad, nagu siin hiljuti väideti on ehk ülepakkumine – kuid parajad ullikesed.
Usklikud ei ole sugugi ullikesed, vaid kainelt oma kasinate võimalustega arvestavad inimesed.
Kommunismi ajal räägiti ka, et partei on rahva südametunnistus ja nõukogude inimene on kõige targem, kõige julgem ja kõige ilusam. Ma ei tea võibolla on ka mitte ullikesi usklikke, aga sina, sarviktaat, küll vaevalt nende hulka kuulud.
Anonüüm, sa ilmselt oled düsleksik, kes ei suuda kirjapandud sõnade mõtet taibata… On ju nii? Ilmselt pole siis ka mõtet su eksitusele tähelepanu juhtida, sest sa ei saa sellest niikuinii aru.
olen tõepoolest natuke düsleksik, ei pannud tähele sõna “kasinate”. Võtan oma sõnad tagasi.
Mina sain sellest Kingo viimasest sõnaohtrast postitusest niimoodi aru (NB vaata postitamiste kellaaegu!), et tema-mees produtseerib muust tegevusest vabal ajal selliseid pseudo-filosoofilisi ja pseudo-kristlikke traktaate ja käib siis netis kolamas ja otsimas, kuhu neid lugemiseks üles riputada. Viimasel ajal on talle meeldima hakanud EK kommentaarium, seega ilmselt ta jälgib pidevalt, kas on EK-s mingit lugu või artiklit, mis pisutki sobituks tema traktaatide mõttega ja nii olemegi “õnnistatud” nende ülipikkade kommidega siin…
Ja selge on ka, miks ta järjekindlalt oma õiget nime kasutab — see pole mitte kodanikujulgus, vaid edev soov iseennast eksponeerida. Ilmselt on Kingo puhul tegemist nartsissistliku isiksusehäirega. Sellest häirest võib lugeda väga head artiklit EPL-st aadressil
http://www.epl.ee/bosa/379718
Üks väike lõik sellest pikemast artiklist:
“Ameerika psühhiaatriaühingu diagnostika käsiraamat kirjeldab nartsissismi isiksusehäirena, millele on omane üleolekutunne ja enese õigustamine. Nartsissistlikud inimesed peavad tundma ennast ainulaadsena. Neil on ebarealistlik arusaam oma andekusest ja väljavaadetest ning nad võivad unistada piiramatust kuulsusest ja ideaalsest armastusest. Nartsissistlike inimeste probleemid ja vajadused nagu andedki on nende endi silmis ebatavalised ja väärivad eelisseisundit. Nad nõuavad tähelepanu ja imetlust ning ootavad teistelt erilist soosingut kui eesõigust.”
Klapib päris hästi Kingo puhul, kas pole? Eriti just asja point: pidev enese ainulaadsuse ja erilisuse tundmine…?
“Poliitikule on kristlusega mehkeldamine ju lihtsalt võimuvõitluse osa, ei muud. Usklikud on – noh värdjad, nagu siin hiljuti väideti on ehk ülepakkumine – kuid parajad ullikesed.”
——–
Sul on väga kõrge enesehinnang. 95% maailmas praegu elavatest inimestest on niisiis ullikesed. Ajaloos tagasi vaadates on olnud usklikud ühes või teises vormis ilmselt 99,9% Maal elanud kõigist inimestest.
Sina, tark, oled selle 0,1% ajaloolise maailmaeliidi ja tarkade teadjate grupi liige?
Ma ootaks sinult siis ka vastava taseme kommentaare. Ja põhjendusi oma väidetule.
sa vist ei tea mida tähendab eesti keeles sõna usklik. Usklik on religiooni pinnal natuke imelikuks, et mitte öelda hulluks, läinud inimene. Kui keegi on luterlane, katoliiklane, ortodoks või isegi baptist, siis võib olla tegu normaalse inimesega aga need, kes on usklikud, need on ikka linnukesega ja sul on ka ilmselt au nende hulka kuuluda.
Juba sain aru, kui elitaarne sa oled. Just sama elitaarne kui seda on su mõtteviis ja kommentaarid.
Jaah, mind on juba ammu üllatanud inimesed, kes räägivad, et “usun Jumalat, aga ma EI OLE USKLIK!!!”
Kui sõnale usklik selline (lisa)tähendus on antud, siis muidugi arusaadav.
Sellise uperpalliga saab hakkama vaid inimene, kes on tõesti väga kauge igasugusest religioonide tundmisest:
“Kui keegi on luterlane, katoliiklane, ortodoks või isegi baptist, siis võib olla tegu normaalse inimesega aga need, kes on usklikud, need on ikka linnukesega”.
Ilmselt peab ta kogudusi mingiteks parteideks või kuviringideks, kus käivad koos nn. “normalsed inimesed”, kes on usust sama kauged kui ta ise. Või saa sa aru…
Hea inimene, sa ei saa teha kriitikat asjade kohta, millest sul pole õrna aimugi. Sa ju ei ürita kirjutada tuumareaktorite konstruktsioonivigadest, geenitehnoloogiast või Higgsi bosonist? Ei ürita – sa annad endale aru, et sa ei valda selliseid teemasid.
Sama tark on sul pärast oma sellist avaldust jätkata kirjutamist usu teemadel. Õige oleks sul seda valdkonda esmalt siiski tundma õppida.
Minu viga, et 18/10/2008 – 08:47 jäi anonüümseks.
rääkis kord, kui absurdne on sõna usklik, sest usk on suhtumine millessegi mittetäieliku info alusel. Nii võib uskuda mitte ainult Jumalat vaid ka ilmajaama ja poliitikuid, kuigi hetkel seda kontrollida ei saa, kui õige nende jutt on. Usul on ainult üks alternatiiv, see on teadmine ja kuna teadjaid inimesi teispoolsuse suhtes ei saa olla, siis on kõik inimesed usklikud ja kui keegi end seejuures veel usklikuks peab, siis tunnistab see ennekõike sellest, et ta ei ole neid asju läbi mõelnud ja religioon on alateadlikult muutunud ei millekski muuks, kui tema egoismi atribuudiks. Öelda, et mina olen usklik kõlab selles kontekstis sama hästi, kui öelda, mina olen tark. Niipalju siis uperpallidest.
Isa Rein Õunapuu – ega ma aru ei saanudki, kas te siin toetate seda anonüümi tema mõttetuses… või püüate ära seletada, milles ta eksib.
Aga pole oluline – teine kord väljendage end veidi arusaadavamalt.
Mul on aga selle kohta midagi lisada. Kohe:
1. Sõnad ja loogika
Teadmise ja uskumise vahel nähakse tavaliselt ületamatut barjääri. Ja see barjäär võib ka reaalselt olemas olla, sest selleks on vähemalt kaks põhjust.
Esiteks, sõna “uskuma” omab eesti keeles kahte täiesti erinevat tähendust, mille vahel kahjuks nii sageli vahet ei tehta ja mille tõttu nii paljud huvitavad arutelud kiiresti liiva jooksevad. “Uskuma” esimene tähendus on “arvama, oletama”. Teine tähendus aga on “usaldama”.
Tõsi on, et nende arvamise ja oletamise, ning teisalt usaldamise vahel on märkimisväärne sisuline vahe. On nii tavaline, et mittereligioosne inimene räägib usust just kui arvamusest, oletusest, hüpoteesist Jumala olemasolemise kohta, samal ajal kui religioosne inimene kasutab sama sõna, kuid teises tähenduses – religioossele inimesele tähendab see sõna avatust usaldamises.
Ja nii see möödarääkimine ka alguse saab, ja isegi kui see vahe arutelu algul selgeks teha, unustatakse see mõne hetkega. Üks räägib usust kui oletusest ja arvamusest Jumala olemasolemise kohta, teine aga kui Jumala usaldamisest, ja sisuliselt ei tehta sammugi edasi.
Teiseks, inimmõistus on selliselt konstrueeritud, et ta võib suhestada keeles olevaid tavasõnu ja mõisteid igal võimalikul viisil, kuidas ta vaid oskab ja tahab või kuidas on antud keeles see tavaks saanud. Nii võib teadvuses olla vastanduatud ka mõistepaarid “teadmine – oletamine” ja “teadmine – usaldamine”.
Niisiis, kaks põhjust teineteise mittemõistmiseks usu ja teadmise vahekorra kohta – esimest võiks nimetada keelest tulenevaks, teist aga kasutatavast loogikast tulenevaks.
Keeleline arusaamatus on väga tavaline just eesti keele rääkijate jaoks, teistes keeltes sellist sõna “uskuma” kahetähenduslikkust ei esine. Erinevatest loogikatest tulenevat mittemõistmist esineb aga n.ö. “rahvusvahelisel tasandil” – keeleväliselt, on ju loogika keeleülene nähtus.
Reaalelus ja paljudes internetivestlustes ei osata märgata ja tähele panna eesti keelele omast mõiste “uskuma” kahetähenduslikkust ja samal ajal ei osata analüüsida ei iseenda ega oma vestluskaaslase loogikat, et ületada need keelest ja mõtlemisloogikast tulenevad pinnalised vastuolud. Ja nii vaieldaksegi lõpmatult… ja muudkui tühja.
Tulemuseks pole arusaamine ja selgus, vaid iga osapoole üha kindlam veendumus omaenese õigsuses, sest mida enam teine omi seisukohti teises keelelise tähenduse võtmes ja teistsugust loogikat kasutades esitab, seda vastuolulisem tema jutt esimesele tundub. Ja vastupidi.
Barjäär on tõesti sageli ületamatu, kui usust räägivad keele tähendusi erinevalt mõtestanud isikud ja kui nad lisaks kasutavad veel erinevat loogikat. Kuid see barjäär on alati ka ületatav, kui mõistetakse selliste keeleliste tähenduslike ja erinevate loogikate kasutamisest tulenevaid ohte. Paraku sageli ei mõisteta, sest ei tahetagi mõista. Jäädakse veendunult oma keeleliste tähenduste ja loogiliste suhete süsteemi ega tahetagi oma harjunud mõttekonstruktsioonidest loobuda.
Kuid vaja polekski vaja millestki loobuda. Vaja oleks olla lihtsalt vaid piisavalt avatud ja kasvõi teadmiseks võtta, et sõnal “uskuma” on ka oletamise ja arvamise kõrval sama oluline teine tähendus – usaldamine. Ja et võimalikud on väga paljud sõnade ja mõistete seostamised – kõik oleneb vaid seostaja oskusest, vilumusest ja harjumusest sõnade ja mõistetega loogiliselt opereerida.
Neid kahte momenti tasuks arvestada, kui soovitakse diskussiooni usu ja teadmise teemal – et keeleises tähenduses sama mõistetakse ja et ollakse valmis ka aktsepteerima teistsugust loogilist mõistete suhestatust, kui seda ise hetkel kasutatakse.
See teiste loogikate võimalikkus sama küsimuse analüüsimisel on vaid mõistete ja nende tähenduste teistsuguse seostamise oskuse ja harjumuse taga kinni. Piltlikult – kui üks kasutab 4 ja 3 suhestamiseks liitmist, siis ei tohiks unustada, et teine võib need arvud korrutada, jagada või lahutada ja samamoodi mitte eksida, kuigi saadavad vastused on täiesti erinevad.
2. Väärtused
Mis puutub filosoofia kasulikkusesse, siis eks see filosoofia korrastatud ja loogiline mõtlemine ole, ja kes julgeks väita, et selline mõtlemine ei võiks olla kasulik? Jah, mõtlemine võib olla ka kahjuks inimesele, kuid ka kasuks.
Mõtlemine aga ise ei sisalda enese mõtet, omaenese väärtust – mõtlemise mõte on väljaspool mõtlemist ennast. Mõtlemistprotsessi kohta saab ju alati küsida küsimuse: Aga milleks see hea on? Paraku, see, milleks see mõtlemine hea on, asub väljaspool mõtlemist. Nagu seegi, milleks teadus hea on, ei asu teaduse enese “sees”, vaid väljaspool seda sfääri, mida me sõnaga “teadus” tähistame.
Olgu siin näiteks või Eukleidese teoreemid – need ei ütle meile, milleks need teoreemid head on. See, milleks Eukleidese teoreemid head on, milles on nende väärtus, asub “väljaspool” neid teoreeme endid. Sama siis ka filosoofia ja filosofeerimise kohta.
Wittgenstein sõnastas eelmisel sajandil lääne filosoofia jaoks arusaama, mis idamaadel on budistlikus mõttetraditsioonis teada ja ka religioosse praktikana kasutusel juba 2500 aastat – et filosofeerimise mõte pole mitte lõpliku tõe teadasaamine, vaid selguse saamine – filosoofi enese selginemine. Budistlikust traditsioonist lähtudes nii ongi: just filosofeerijas eneses selguse saamine, tema selginemine, puhastumine, vabanemine. See aga on juba religioosne praktika, mille raames mõtlemine osutub vaid vahendiks selle selguse saavutamisel.
Mõtlemine ongi vahend selginemiseks ja selguseks mõtlejas eneses – ja ma pean silmas siin mõtlemist igasugusel tasemel – alates tavalisest argimõtlemisest kuni matemaatika ja filosoofia keerukate keeleliste ja loogiliste konstruktsioonideni välja.
Paradoks – et jõuda selginemiseni, polegi tarvis mõelda keeruliselt, teaduslikult, filosoofiliselt. Tegelikult aitab tavamõtlemisestki, aitab tavamõistetestki. Oluline on, et mõtleja ise oleks seesmiselt vaba oma vahendi – keele harjumuslikes seostes, ja et tema mõtlemiskultuur, -traditsioon ja harjumused – tema intellekt oleks avatud ja oma opereerimistes paindlik. Ja et ta teaks, et keel ja loogika pole muud kui vaid vahendid tegeliku väärtuse saavutamiseks, mis asub väljaspool keelt ja mõtlemist ennast.
Idamaade mõttetraditsioonis on see selge ütlematagi, õhtumaises traditsioonis aga oleme pahatihti kinni aristotellikus eelarvamuses, et lõplik tõde on mõtlemise läbi saavutatav.
Noh, ega see vale polegi, kuid selline “lõplik tõde”, mida aristotellik duaalsustel rajanev mõtlemine saab tuvastada on õigusega teeninud nimetuse “banaalne tõde”. Me tahame aga enamat kui banaalsus? Tahame.
Mõtlemisest pole mõtet selle tegevuse mõtet, mõtlemise väärtust tuletada – kui me üritame mõtlemise abil väärtustada oma mõtlemist, siis me pole targemad tollest Münchausenist, kes iseennast juukseid pidi koos hobusega soost välja tõstis.
Kaasaja loogikas on teada, et iga loogiline süsteem vajab oma eelduste tõestamiseks avaramat loogilist süsteemi, ja nii lausa lõpmatuseni välja – püüdes mõtlemise abil mõista ja väärtustada mõtlemist, peame minema üha uute ja uute eelduste juurde ja looma üha avaramaid mõtteskeeme. Seda võib teha lõpmatult, kuid isegi siis ei suudaks mõtlemine ise väärtustada mõtlemist lõplikult – ikka ja alati jääb kehtivaks Kurt Gödeli formuleeritud mittetäielikkuse printsiip, mille kohaselt ükski loogiline mõtteskeem, olgu see kui suur ja tark tahes, pole piisav iseenese tõesuse äratõestamiseks – siinses väljenduses siis: iseenese väärtustamiseks.
On palju erinevaid filosoofiaid, lihtsamaid ja keerukamaid ja lõppude lõpuks on igal inimesel oma elufilosoofia – tavaline inimlik arusaam, mis on milleks hea. Mida sellest suurest tarkusest ja lõpututest mõttekonstruktsioonidest võtta, mida jätta?
See on Buridani eesli dilemma, kes seisis kahe heinakuhja vahel ega suutnud välja mõelda, kummast heinakuhjast süüa.
Dilemma aga ei lahenegi mõtlemise läbi, vaid söömise läbi. Kuid söömine, mõeldu tegudeks tegemine, on juba midagi täiesti muud, kui filosoofiline lõputu arutlemine selle üle, kumb heinakuhi on maitsvam. Väärtust ei saavutata mitte mõtlemise heinakuhjade üle, vaid söömisega.
Meenub mõistulugu sellest, kuidas grupp teadlasi ja filosoofe ronis kõrge mäe otsa, lootuses leida sealt ülimat tõde ja väärtust – või mis see seal mäe otsas ka nende meelest neid ei oodanud. Kui nad lõpuks sinna mäe otsa jõudsid, ootas neid seal paljasjalgne munk, kes neile naeratas… Seal, kus teadus ja filosoofia “ära lõppevad”, ootavad teadlasi ja filosoofe religiooniõpetajad, et neile teed edasi teed juhatada.
Nii rumalale inimesele nagu Kingo tuleb vist seletada, et anonüümne kommenteerija tsiteerib isa Õunapuud, mitte ei ole isa Õunapuu. Niisamuti tunnistab Kingo nii sõnaohtralt väljendatud jutt seda, kuivõrd keeruliseks on usklikud lihtsa asja ajanud, et pidada end kõigist targemaks ja paremaks, nagu kuuluks Jumal ainult neile. Seda on ikka ja jälle proovitud nii Vanas Testamendis kui kiriku ajaloos, paraku ikka samade tulemustega. Ja mis sisuline vahe on arvamisel ja oletamisel ning usaldusel? Kas pole usaldus lihtsalt arvamus ja oletus, et miski on usaldust väärt? Mehanism on ju sama. See mis Kurt Gödel ütleb on oluline just nn. usklikele, et nad ei oleks oma ettekujutustes Jumalast nii kindlad ega haaraks endale õigust oma versiooni religioonist ainuõigena kõigile pähe määrida.
18/10/2008 – 20:17:
Olen täiesti nõus, et olen rumal, kuna ei tea ega tunne kedagi isa Õunapuud. Sellistele rumalatele nagu mina peaks ilmselt viitama, kes tsiteerib ja keda tsiteeritakse. Ja ka seletama, miks tsiteeritakse ja mida üldse öelda tahetakse.
Võibolla oleks tark olla mitteanonüümne? Asajad oleksid selgemad. Kellegi isa Õunapuu olemasolu fakt aga ei muuda mu arusaamu, see peaks olema ütlematagi selge.
“et pidada end kõigist targemaks ja paremaks, nagu kuuluks Jumal ainult neile”
Ma olen valimis ja avatud kuulama iga tarka sõna mis kellelgi öelda on. Paraku, minu äratembeldamine pole küll see, mida ma ootan.
“Ja mis sisuline vahe on arvamisel ja oletamisel ning usaldusel? Kas pole usaldus lihtsalt arvamus ja oletus, et miski on usaldust väärt?”
Ah et usaldusel ja arvamusel polegi mingit vahet? Nooooh? Paneme selle anonüümi mõte siis kirja selliselt, nagu neil kahel mõistel vahet polekski: Me saame: “Kas pole arvamus lihtsalt arvamus ja oletus, et miski on arvamust väärt?”
Tulemus? Ma arvan, et kui me ei erista usaldamist ja arvamist-oletamist, siis saame kokku jama.
“See mis Kurt Gödel ütleb on oluline just nn. usklikele, et nad ei oleks oma ettekujutustes Jumalast nii kindlad ega haaraks endale õigust oma versiooni religioonist ainuõigena kõigile pähe määrida.”
Gödel ei ütle üldse midagi religioonide kohta. Kuid sina võiksid küll mulle veidi oma arusaamu religioonidest (ja mitte minust) mulle “pähe määrida”. Ma loeks huviga. Paraku, ma ootan siin seda juba kaua, aga kahjuks loen vaid enda kohta põlgusavaldusi… Miks?
19/10/2008 – 01:38
Jajah, ühel meist kahest on tõesti miski häire. Sest selline anonüümne ja järjekindel teise (minu) laimamine ei ole päris normaalne. Nagu tunnistad, oled paljudes kohtades mul sabas olnud… Nüüd siis ka siin.
Ma arvan, sa tegeled väga vale asjaga, inimene.
Sarviktaat – pole just tark panna inimestele diagnoose. Oleks sa arst, sa ei teeks seda, su arstieetika ei lubaks seda. Ju sa pole arst. Seda vähem on sul õigustust panna siin diagnoose.
sellepärast, et sina, Kingo, oled õppimisvõimetu ja pealegi väga pealetükkiv, sinu kommentaare on kõik kohad täis ja nende tase on lihtsalt haletsusväärne.
No võtame näiteks selle usu ja usalduse küsimuse. Kuidas me kõnekeeles ütleme. Ma arvan, see tähendab, ma olen leidnund mingi seisukoha kasuks iseenese argumendid, mis mind veenavad. usun sind, see tähendab ma usun seda mida sa ütled. Kui öelda, ma usun sinusse, siis tähendab see, et ma usun, et sa saad oma ülesandega hakkama. Ma usaldan sind, tähendab sinu käitumine on mulle arusaadav ja ma näen, et minagi saan sellest midagi, kui ma sinu poole hoian. Sisuliselt pole mingit vahet ainult erinevus pingereas.
Aga ükskõik mina loobun, sest sina, Kingo, ei tunnista ju kunagi oma eksimusi ja nii hakkavad kõik varem või hiljem sinuga rääkimise asemel sinust rääkima. Ilmselt on sarviktaadil õigus, kui ta kahtlustab sul nartsissismi. Sel juhul pole muidugi probleem niivõrd sinus kui Eesti Kiriku toimetuses, kes on oma kommentaariumi hullumaja jututoaks lasknud.
Loomulikult pole mu kommentaarid täiuslikud – ma tean seda. Ja mul poleks suuremat rõõmu kui lugeda sinu minu omadest kaugelt paremaid kommentaare. Ei miski ega keegi takista sul neid kirjutamast.
Arvamise ja usaldamise eristamiseks peaks sa pöörduma filoloogide poole, nad oskavad sulle eesti keele sõnade tähenduse paremini ära seletada kui ehk mina. Need kaks eri asja – arvamine, oletamine ja usaldamine – pole samatähenduslikud.
Uskliku jaoks pole uskumine pelk aru arvamus, kontseptsioon, hüpotees või oletamine. Ole selles kindel. Kui sa mind ei usu, küsi üle oma koguduse õpetajalt.
“nii hakkavad kõik varem või hiljem sinuga rääkimise asemel sinust rääkima”
Seda viga tehakse jah. Imelik, sina kes sa seda nii teraselt märkad ja märgid, teed seda viga ise alatasa.
“Sel juhul pole muidugi probleem niivõrd sinus kui Eesti Kiriku toimetuses, kes on oma kommentaariumi hullumaja jututoaks lasknud.”
Sarviktaadist anonüümiks taandumine on väga kaval sinust. Nii on sind lausa mitu. Ja varsti on sind nii jätkates isegi lausa palju. Ja tead mis – edaspidi vahetagi neid diagnoose palun toimetusega, mitte minuga. Meilide teel näiteks. Mida sa minu – vaimuhaige peale – ikka oma aega raiskad ja siin ruumi kulutad?
Harri Kingo, vastuseks sinu viimasele kommile teatan, et sarviktaat ei ole siin EK kommentaariumis anonüümiks taandunud!!! Seega sa näed tonte, seal kus neid pole. Sarviktaat on ja jääb sarviktaadiks!
Tuleb välja, et sa ei olegi nii läbinägelik, kui sa endast arvad, pead inimesi kellekski teiseks kui nad on.
Lisaks veel, et isiksusehäireid ei loeta vaimuhaiguseks. Uuem termin ongi isiksusehäire, varem öeldi selle kohta psühhopaatia.
Kena, et ütlesid. Võtan teadmiseks, et sina oled sina ja sarviktaat on sarviktaat. Aga tont pole teist kumbki – inimesed mõlemad.
Et ma pole telepaat – tõsi. Ja veel vähem oskan ma kellelegi med. diagnoose panna, nagu mõni suudab.
Las sulle ei tundu, et sa oled teemast juba väga kaugel ja täielikult pühendunud miski isikliku asja ajamisele, milel pole terve EK lehega üldse mingit pistmist?
Mõtle selle üle.
Mul on selline kartus, et ega siin teemas me enam juttu raja peale ei saagi.
Head edasi siin olemist ja sisukat kommenteerimist teile. Mis mul oli öelda, on eelpool juba öeldud. Ping-pong pole mu lemmiktegevus.
EK artikli “Andke üksteisele andeks” kommentaariumis vastab HK küsimusele, kas ta on oma vaenlastele andeks andnud, järgnevalt:
“Mul pole neid, keda võiksin oma vaenlasteks nimetada. Ei olevikus, ei minevikus. Kuid ilmselt on neid, kes mind oma vaenlaseks peavad. Kuid mul pole selliseid ei elus, ei netis.
Tavaliselt valdab mind mingi sigaduse või alatuse puhul mitte vaen, vaid masendus, kahjutunne, arusaamatus, kurbus…”
Samas Terve Mõistuse Sündikaadi foorumis vastab HK ühele teisele foorumlasele tema igati asjaliku ja viisaka kommentaari peale järgnevalt:
“Celtic – sulle aga personaalselt ja teemaväliselt: sina olid see, kes mu mingist foorumist välja viskas? Olid? Suht arusaamatutel põhjustel seejuures. Oli mis oli, ma ei saanudki sellest suuremat aru, miks sa nii tormiliselt ja ebaadekvaatselt reageerisid…
Aga vaata nüüd – sellest ajast pole mul sinuga meeldiv vestelda, suhelda. Su tegu jättis sinust jälje minusse. Ja minu poolt vaadates on see sinust üpris kohatu, et sa siin istud ja minuga mingit “tarka juttu” üritad ajada. Kui ma ei sobinud sulle sinu foorumis, siis pole sul vaja tulla ka siia ja minuga siin midagi seletada. Kui sul on oma negatiivsed veendumused minu suhtes, siis ole aus, ole iseendas õige, järgi oma põhimõtteid, ära reeda oma veendumusi ja ära ürita minuga siin “neutraalselt” suhelda. Ma ei saa sind sellisena kuidagi austada ega sinust lugu pidada.
Su veendumused minu suhtes võivad olla minu meelest väärad, aga kui sul need on ja sellised on – no järgi siis neid. Ära ole siin mingi kleepuv magus tatt minu küljes, ok?
Said aru?”
Järgneva arutelu käigus selgus, et HK ei mäletagi, kas see inimene, kellega ta ülbitseb, üldse oligi teda mingist foorumist välja visanud…. Oma tooni aga HK ei muutnud ja jäi lõpuni vaenulikuks.
Kui tõsiselt võib võtta HK väiteid, et tal pole vaenlasi ja et ta ise kedagi ei vaena?
http://www.syndikaat.ee/fpost.php?id=252
Pole ehk mõtet siin ajada oma mingit arusaamatut isiklikku asja ja tarida siia teistest kohtadest mingeid ammuseid katkeid?
Mis aga puutub sellesse vaenlaste teemasse, siis ega mul midagi lisada pole. Mul pole vaenlasi. Aga näib – mina olen kellegi vaenlame küll. Näiteks sarviktaadi jaoks kindlasti.
Pole ka ime, kui inimene siin end lausa Saatanana tutvustab.
Jää rahusse. Ma juba lahkusin ja mida enam siin tagaselja minu piht soppa loopida. Pole just kena tegevus.
Ja kes muu see ‘sarviktaat’ olla võiks kui too kunagine Celtic? Kes veel oskaks midagi sellist kusagilt kaugel minevikust siia tuua ja mäletada?
Tere siis. Ja head aega.
Oli õpetlik tundma õppida mõne inimese mõnda tahku. Kuid siiski – kõike head jääjatele. Ja rahu teie ärevasse südamesse.
Hmmm… Sina oled vist seda masti mehi, et sa ei usugi enne, et sul kõhulahtisus on, enne kui arst on öelnud: diarröa…..??
Kingo, sa lubasid ju siit lahkuda? Miks sa oma sõna ei pea?
Ei saa sind ikka tõsiselt võtta….
Muide, sarviktaat pole saatan, niipalju sa ikka peaks folkloori tundma… ja pole ma ka celtic, sinu viirastused petavad sind.
Sest sa kasutad selle mu lubaduse ära ja kirjutad siia minu tagaselja igasugust mõttetust – seepärast. Pealegi, sa ise ju kutsud mind siia tagasi, pöördudes otse minu poole.
OK, ole, kes oled. See pole minu jaoks eriti oluline küsimus. Eks me ole varem ilmselt kohtunud, ja seda sa siin seda isiklikku asja pseudonüümi taga peidus ajadki…
Saa rahu oma ärevasse südamesse – ega mul muud vastust sul sellistele provokatsioonidele pole anda.