Hingekarjase vanaema palvet võeti kuulda

Omasooiharate laulatamine. Jumala suure ja väikese algustähega kirjutamine. Orel ja isiklikud muusikaeelistused. Kõik see, põhiliselt aga Tartu Peetri kogudus ja kirik on teemaks intervjuus õpetaja Kalle Mesilaga.

Millises olukorras oli Peetri kogudus, kui te asusite aastal 1981 siin ametisse?

Kogudus oli sellises olukorras, nagu oli enamik nõukogudeaegseid kogudusi linnades. Kiriku uksed olid avatud, kuid võimude piirangud olid peal.

See tähendab, et töö noortega oli alla surutud. Samal ajal võis teha siiski sajaprotsendiliselt põhitööd, mida kogudused ja nende hingekarjased teevad evangeelse kuulutusena. Siin ei olnud piiranguid, kuid jälgiti iga sõna, et need ei riivaks kehtivat võimu.

Millises seisus on Peetri kogudus nüüd, kui te annate oma ameti üle seni Kolga-Jaani kogudust teeninud Ants Toomingale?

Kogudus on mitmes suhtes edasi liikunud, eriti, mis puudutab noorema generatsiooni osavõttu meie tegemistest.

Noorenenud on laulukoori liikmed ja meil on kirikuvanemate hulgas küllaltki noori inimesi. Meil on iga-aastased leerikursused nii kevadel, suvel kui ka sügisel, mis tähendab samuti nooremate liikmete juurdetulekut. Ka juhatus ja nõukogu on oma koosseisult siiski noorema või vähemalt keskmise põlve inimesed.

Kuidas on muutunud teie ametisoleku ajal kirik?

Peetri kirik on üldjoontes samaks jäänud, kuigi muudatusi on toimunud pidevalt. Küll on katust uuendatud ja fassaadi parandatud, elektrisisseseade on peaaegu täiesti välja vahetatud, veevärk ja kanalisatsioon on kirikuga ühendatud ja värvilised aknad uuendatud.

Ja küte on sisse pandud. Kirikusse tuleja poolt on ju ääretult hinnatav, kui ta saab tulla sooja kirikusse. Sooja muidugi suhtelises mõistes, sest nii suur ja mitte väga hästi sooja pidav hoone, nagu on meie kirik, ei saa kunagi väga soojaks.

Kas võib öelda, et viimase aja üks kuuldavaimaid muudatusi Peetri kirikus on oreli restaureerimine?

Orel sai sõja päevil raskelt kannatada. Kuigi praost August Janni asus küllalt kohe pärast sõda parandamist korraldama, ei jõudnud ta oma ametis oleku ajal nii kaugele, et orel oleks saanud lõplikult korda. Kuid seda sai kasutada kui saateinstrumenti jumalateenistustel, mis oli esialgu kõige olulisem.

Kontserte sai hakata andma siin siis, kui orelimeister Olev Kents tegi täieliku remondi aastal 2001. Sellega jõudsime nii kaugele, et orelil võib väga nõudlikke lugusid ja kavasid esitada, ja seda ongi tehtud.

Kahju ainult, et neid, kes hindavad orelimuusikat vääriliselt, on suhteliselt vähe. Isegi rahvusvaheliselt tunnustatud organistide kontsertidele koguneb ikkagi vaid mõnikümmend kuulajat.

Edasi loe Tartu Postimehest!