Hea jutlus on taeva kingitus

Tartu Jaani kirikus esitleti Urmas Petti jutluste kogumikku. Kätlin Liimets

„Hea jutlus on tõeline taeva kingitus, mille eest tuleb iga kord südamest tänulik olla,“ kirjutab raamatu saatesõnas Tartu Ülikooli-Jaani koguduse juhatuse esimees, kogumiku koostaja Tiina-Erika Friedenthal. TÜ usuteaduskonna õppejõu ja pikaaegse Ülikooli-Jaani koguduse õpetaja Urmas Petti jutluste kogumiku väljaandmisest on räägitud alates tema surmast, sest oli ta ju erakordselt vaheda, inspireeriva ja puudutava sõnaga. Kindlasti üks nendest, keda tuldi kuulama ja kelle vahendatud Sõna kõnetas.
Raamatu esitluse päev algas Raadi kalmistul Urmas Petti haual, kus mälestushetke pidas õp Naatan Haamer ja ühiselt lauldi luterliku kiriku hümni „Üks kindel linn ja varjupaik“. Jumalateenistusel luges õp Triin Käpp ette Urmas Petti 23. juunil 2013 peetud jutluse. Sellele järgnes kauaoodatud kogumiku esitlus, kus sõna said väljaandjate nimel Tiina-Erika Friedenthal (kogudus) ja Urmas Nõmmik (TÜ usuteaduskond).
Kogumikuni jõudmine võttis enam aega, kui osati arvata. Põhjusena nimetas Friedenthal, et tekste on umbes 800 ja küsimuse all oli, kuidas valik teha, kes selle teevad, kas anda välja üks osa või mitu jne. Selgusele jõudmine võttis aega ja nõudis küpsemist. Kindlasti sai tõukeks tõsiasi, et sel aastal tähistab Tartu Ülikooli-Jaani kogudus oma pühakoja esmamainimise 700. aastapäeva ja Urmas Petti jutluste kogumiku esitlus avab väärikalt juubeliürituste rea.
Urmas Petti jutluste kogumik valmis Tartu Ülikooli-Jaani koguduse koostöös Tartu ülikooli usuteaduskonnaga. Teos on kõvakaaneline, 280 leheküljel on 104 jutlust või kasuaalkõnet perioodist 2010–2016. Koostajaks oli koguduse juhatuse esimees Tiina-Erika Friedenthal, keda aitasid tekstide valikul Roland Karo, Anna-Liisa Vaher, Riina Ruut, Liina Raudvassar. Hea keele eest kandsid hoolt keeletoimetajad Riina Ruut ja Kanni Labi. Teose kaunis väljanägemine ja küljendus pärineb Eesti Kiriku küljendajalt Karmen Lumikult. Saatesõnad on kirja pannud kogumiku koostaja, usuteaduskonna juhataja Roland Karo, kaasvaimulik Naatan Haamer, koguduse esimene praktikant Anna-Liisa Vaher ja praegune õpetaja Triin Käpp.

Kätlin Liimets

Tartu Ülikooli-Jaani koguduse juhatuse esimehe, kogumiku koostaja Tiina-Erika Friedenthali kõne

Lõpuks oleme nii kaugel, et toimub Urmas Petti jutlusekogu esitlus! Eile hommikul küsiti minult Pereraadios, et kust tuli selline mõte. Sain vastata, et seda jutlusekogu on Urmase surmast saati tahetud ja oodatud, lakkamata on selle järele küsitud, tehtud erinevaid samme teostamise suunas. Küsimus polnud muus, kui et Urmase jutlusi on kirjas väga palju, koos muude kiriklike kõnedega kokku umbes 800. See võttis aega, sest katsetati erinevaid valiku tegemise viise ja kogumiku kontseptsioone. Aastate jooksul on paljud inimesed kaasa rääkinud, kaasa elanud, kaasa teinud, mõned jõudnud vahepeal juba ka isakoju ära minna – sinna, kus jutlusi pole ilmselt enam vajagi.

Meie aga veel vajame neid ja – olles nüüd neid jutlusi kõvasti lugenud – saan öelda, et need jutlused kuluvad meile just nüüd väga ära. Vahepealsetel aastatel olen põdenud, et kogumik ikka veel valmis pole saanud, aga nüüd ma leian, et Marju Lepajõel oli õigus, kui ütles, et ei tohi kiirustada. Asi peab küpsema, aeglaselt. Mulle endale tundub, et see kogumik on just nüüd väga õigesse aega kukkunud.

Esiteks sellepärast, et kinnitada, et seesama vaim, mis kandis Urmast ja millega ta selle alles tekkinud koguduse läbi immutas, on endiselt siin Jaani kirikus, on endiselt meie keskel ka nüüd. Ma lugesin viimasel küljendatud raamatu üle kontrollimise ringil mulle jagatud 100 lehekülge ja sain suure plahvatusega aru, et olin alles nüüdsama hiljuti jõudnud mingite asjadeni, millest Urmas oli kogu aeg rääkinud. Tohutu rõõm oli avastada, et ma olin kasvanud usus samas suunas, jõudnud välja samasse kohta. Asjad ei toimu maailmas juhuslikult ja see pidi nii minema, et nüüd on koguduse vaimulikuks Triin Käpp, kes alustas praktikandina Urmase kõrval, ja endiselt Naatan Haamer, kes on olnud siin koguduse juures selle algusest peale.

Siin on sama vaim. Seda väljendit – sama vaim – kasutas Eenok Haamer, kellega ma sel suvel pikalt vestlesin. Ma läksin ühel üritusel temaga rääkima, et öelda talle, et me anname Urmase jutlused välja. Tahtsin seda öelda, sest teadsin, et Urmas pidas temast lugu. Urmas ütles kuidagi nii, et meie temaga oleme mõlemad ühed dissidendid. Ja Eenok Haamer ütles mulle nüüd kuidagi nii, et jah, meil oli sama vaim. Selle juures on eriti tore see, et neil olid minu teada paljudest asjadest ikka väga erinevad arusaamad. Ma mõtlesin siit edasi, et see just ongi oluline – et meil on meie omad arusaamised ja taipamised, igaühel omal ajal ja kohati käivad üksteisele risti vastu, aga Jeesuse Kristuse vaim ühendab meid koos kõigi nende erinevustega.

Ja see on nüüd seotud selle teise põhjusega, miks Urmase jutluste kogumik nii õigel ajal ilmub. Sest tundub, et kogu meie ühiskond ja kirik on üha rohkem hakanud jagunema kitsalt vaid kahte leeri ning igaühe ette asetatakse need kaks leeri nagu ainsad valikud elus. Sa oled kas see või teine, sinine või roheline. Jeesuse aeg oli samasugune, tema käest küsiti ka kogu aeg, kas see või teine. Kumba sina toetad? Ja Jeesus vastas alati midagi täiesti muud, osutas hoopis mujale, ei olnud ei sinine ega roheline, vaid kuulutas taevariiki, mis juba on inimeste keskel. Mis on sinepiiva sarnane ja aarde sarnane ja haputaina sarnane ja kaupmehe sarnane, kes ostis ilusaid pärle, ja nooda sarnane, mis heideti merre ja vedas kokku igasuguseid kalu, ja majaisanda sarnane, kes läks varahommikul välja palkama töötegijaid oma viinamäele, ja kümne neitsi sarnane, kes võtsid oma lambid ja läksid peigmehele vastu.

Urmase jutlusest võib lugeda: „Vahel jääb mulje, et Jeesuse peamine püüd oligi segadust ja kahtlust tekitada, mitte kindlust ja veendumust. Mina olen selles lausa kindel ja veendunud, nagu vast olete aru saanud. Olen ju varemgi öelnud, et usk on ennekõike mitte uskumine, kõige selle mitte uskumine, mida meile antakse uskuda kui kindlat, tõestatut või tõsiteaduslikku, ning samas kahtlemine igas vandenõuteoorias. Usk peab meid tegema mitte tarkuse-, vaid armastuseolendeiks. Kohut võib mõista üksnes see, kes armastab rohkem, alles armastuse läbi paljastub tõde ja tegelikkus. Kui armastada ei suuda, ole vait. Jeesusele ei saa meist keegi aga ligilähedalegi. See teeb ta meile raskesti mõistetavaks.“(Lk 181–182)

Urmas tundis suurt lähedust Martin Lutheriga, kelle pärandit ta Eestis ilmselt ka kõige paremini tundis. Lutheri sõnad kristlase vabadusest peaksid meid meie tänases päevas väga kõnetama. Jeesus teeb vabaks selle maailma sunnitud valikutest üksnes sinise ja rohelise vahel. Mulle tundub, et me vajame Jeesust tänases maailmas, just nüüd ja praegu, erakordselt tungivalt, võiks öelda, et mitte kunagi pole me teda vajanud nii väga kui just praegu, tänases maailmas, tänases päevas. Meil on teda hädasti vaja kogu aeg meelde tuletama: ärge muganduge, kahelge …, vaid „rõõmustage alati, palvetage lakkamatult, tänage kõige eest (—) Ärge kustutage Vaimu, ärge põlastage prohvetiandi, katsuge läbi kõik, pidage kinni heast, hoiduge igasuguse kurja eest!“ (1Ts 5:16–18a,19–22)

TÜ usuteaduskonna Vana Testamendi professori Urmas Nõmmiku kõne

Head inimesed, kes te Urmast mäletate ja temast lugu peate! Head inimesed siin Jaani kirikus, mille laealune on täis Urmase sõnade kaja!

Tervitan teid Tartu ülikooli usuteaduskonna nimel, ülikooli selle instituudi nimel, mille tubades kajavad ikka veel Urmase mõtted.

Urmas Petti kuulub usuteaduskonna suurde kolmikusse koos Pille Valgu ja Marju Lepajõega. Neid kolme ühendab palju, sellest võiks koostada pika nimekirja. Paraku kuulub sellesse ka tõsiasi, et nad kõik jätsid meid maha, siia ilma, mõneaastase vahega. Aga tähtis ei ole mitte see, vaid nimekirja muud komponendid, need, millega on nad teinud usuteaduskonnast usuteaduskonna.

Siia kuulub näiteks tõsine, süvenenud töö, selline, mis Marju sõnade järgi võib tähendada kuu aega järjest samas ruumis töötavatele inimestele vaid tere ja head aega ütlemist, aga mis kannab. See töö kannab välja allikate raskuse, tõlgendamise keerdkäigud ja publiku vastuvõtuvõime. Uurimisel, õpetamisel, kirjutamisel, uuritavast ühiskonnale rääkimisel. Kui see meil siin ilmas ka alati nii ei õnnestu, siis on see meie töö ideaal.

Suure kolmiku kujundatu hulka usuteaduskonnas kuulub ka Martin Lutheri ja reformatsiooni mõtte püsimine. Urmas Petti oli parim Martin Lutheri pärandi tundja Eestis, nagu Marju Urmasele peetud hüvastijätukõnes kokku võttis. Seda tühja kohta ei ole tõesti keegi suutnud senimaani täita. Seda puudust tunneme usuteaduskonnas väga. Aga kiriku uuenemise ja vabanemise idee ning usk sellesse ei ole küll kuhugi kadunud. Kogen seda usuteaduskonnas piisavalt tihti, et mitte liiga suurde muresse uppuda.

Ühes jutluses Pühast Vaimust on Urmas ütelnud, et „[ü]ksnes Püha Vaimu toel pole me kuulutus saanud muuseumieksponaadiks“. Elava kuulutuse tunneb ära, „õige Vaim vabastab, mitte ei orjasta“. Ja tsiteerin veel: „Kirikule usaldatud võtmete meelevald seisneb eelkõige pattude andeksannis, mitte ristiinimeste allutamises mingitele välistele seadustele.“ Pigem vabadus kui dogmaatika.

Õige Vaim vabastab. Õige tõsine töö vabastab. Õige reformatsiooni idee vabastab. Seda oleme Urmaselt õppinud ja meeles pidanud. Kolleegi õige suhtumine vabastab. Nii nagu Urmas seda tegi. Ta andis kolleegile vabaduse, ta ei kohustanud otsesõnu. Aga ta lõi oma mineviku ja oleviku tõlgendamisega ning eruditsiooniga sundimatult sundiva õhkkonna. Omal rahulikul viisil. Sümfoonias Pille ja Marjuga.

Seega on usuteaduskonna liikmetel hea meel, et saime nüüd kuidagi panustada Urmase jutluste kogumikku. Tunnistagu see kogumik mänglevat elu, mis Urmase sõnades peidus. Tunnistagu see ka usuteaduskonna ja Ülikooli-Jaani koguduse jätkuvat tihedat sidet.

Vaata ka videouudist!