Evangeelium – kiriku ja usu elav alus
02.01.2008 | ek | Rubriik: Vaimulike konverents2008. aasta EELK vaimulike konverents on erakordselt tähtis ülesande tõttu kiita heaks või lükata tagasi kirikukäsiraamatu (KK) eelnõu. Kumb otsus on kiriklikult vastutustundlik?
Karja kiriku raidreljeef. Foto: Thomas-Andreas Põder
Objektivistlik ja subjektivistlik äärmus ning luterlik kesktee
Meie kiriku tänast olukorda aitab selgitada see, kui vaatleme kirikliku enesemõistmise võimalusi teljel, mille ühes otsas on objektivism ehk objektiveeriv fundamentalism ning teises otsas subjektivism ehk subjektiveeriv fundamentalism.
Objektivism võib võtta nii traditsionalistliku, institutsionalistliku, konfessionalistliku kui piblitsistliku kuju. Lähtepunktiks ja tähelepanu keskmeks on mingi väline antus – kiriku traditsioon üldisemalt või õpetustraditsioon kitsamalt, kiriku institutsioon ja vaimulik amet, pühakiri. Sellega toimub usu aluse ja objekti – Jumala – objektiveerimine. Kaasnevaks nähteks on usu moondumine armutuks põhimõttekindluseks, jäigaks ja sallimatuks tõe valdamiseks. Eriline huvi ja aktiivsus on seotud kiriku institutsiooniga.
Subjektivism võib võtta ratsionalistliku, müstitsistliku või aktsionistliku kuju. Nii või teisiti on lähtepunktiks ja tähelepanu keskmeks vahetu ja isiklik jumalasuhe. Et igasuguses objektiveerimises nähakse võõrdumist, ollakse tõe suhtes relativist. Jumal subjektiveeritakse. Usk moondub iseenda mõttes, tundes, teos teostuvaks jumalasuhteks, mis on tõe suhtes salliv ükskõiksuse tähenduses. Väliste antuste, k.a kiriku institutsiooni suhtes huvi puudub.
Luterlik, s.t ehedalt evangeelne ja katoolne, on protestantlik positsioon. See kritiseerib äärmuste probleemseid momente, andes tunnistust tervest tõest: kiriku ja usu kese, sisu ja alus on evangeelium, mis jääb verbum externum’iks. Evangeelium on Sõna, mis tuleb inimese juurde, ent ei ole subjektiveeritav (ehkki saab lähimaks) ega ka objektiveeritav (ehkki jääb erinevaks). Luterlik positsioon leiab oma lätte ja mõõdupuu radikaalselt ja konsekventselt Jumala lapseks olemises armust. Meie identiteet üksikuna ja ühiselt on seega kingitus, mis ei ole vallatav ei välistes instantsides ega isiklikus siseelus. Seda saab elavas usalduses rõõmu ja tänuga vaid üha ja üha vastu võtta.
Millisele positsioonile peaks vastama kirikukäsiraamat, mis on mõeldud olema kogu kiriku käsiraamat?
Kirikukäsiraamatu eelnõu kaldumine objektivismi
KK eelnõu peamine probleem seisneb kõiki peatükke läbivas kallutatuses objektivistliku äärmuse poole. Käesolevates raamides on võimalik põgusalt peatuda vaid mõnel näitel.
Objektivistlik tendents väljendub nii jumalateenistuste kuhjumises kui asjaolus, et kristlikku ja kiriklikku elu iseloomustatakse korduvalt kohuse mõiste abil. Jumalateenistus, kirikupalve, armulaud, kristlik elu on meie kohuseks.
Ehkki jutluse staatust on eelnõu viimases redaktsioonis asjakohastatud, ei ole see ikkagi piisav. Nüüd kõneldakse sellest, et «jutlusel on tähtis koht jumalateenistuse tervikus». Mida see tähendab? Kas jumalateenistusel on midagi, mis on tähtsusetu? Selge peaks olema, et sõnaliturgia kese ja kulminatsioon ei ole mitte evangeeliumitekst kui selline – mida austada, millega teha protsessiooni, mille lugemise eel ja järel laulda –, vaid ikkagi Jumala Sõna kuulutamine siin ja praegu, s.t jutlus.
Jumalateenistuse patutunnistuse osas on asendatud ülimalt asjakohane vaimuliku ameti olemuse määratlus – «kutsutud ja seatud Jumala Sõna sulane» – «Kristuse Kiriku sulasega». Kui seni on üteldud otsesõnu, millise meelevallaga ja millise tõotuse peale toimub pattude andeksandmine – nimelt «meie Issanda Jeesuse Kristuse käsu peale» –, siis nüüd piirdutakse vormeliga «annan Sulle patud andeks». See on KK eelnõule iseloomulik kiriku ja vaimuliku rõhutamine Kristuse arvelt.
Iseäranis tugevalt väljendub objektivistlik tendents armulaualiturgia rahusoovi sissejuhatavas palves, kus palutakse: «Ära vaata meie pattudele, vaid Kiriku usule». Siin ei ole tegemist n-ö juhusliku tööõnnetusega, vaid kohaga, kus KK eelnõu vaim – radikaalne kaugenemine luterlikust keskmest – tuleb erilise selgusega nähtavale. Surnuaiapüha jumalateenistusel kutsutakse meid leidma lohutust mitte Kristusest, vaid asjaolust, et «kirik ulatub siit maa pealt taevasse»!
Sellest annab tunnistust ka tõsiasi, et Suure Reede jumalateenistuse tavakorras ollakse loobutud senisest armulauaga jumalateenistusest ning selle asemel soovitatakse risti austamist! Suure Reede jumalateenistuse tavakord tervikuna on ekstreemne näide eemaldumisest meie kiriku igati asjakohasest Suure Reede jumalateenistuse traditsioonist.
Selge tunnus kaldumisest objektivistlikku äärmusse on nn eelpühitsetud armulaua-andide liturgia sissetoomine. Meie kirik, nagu enamik luterlikke kirikuid, on sellest ammu loobunud. Viimastel sajanditel ega ka tänapäeval ei pea seda praktikat põhjendatuks ükski Eesti luterlik dogmaatik. Samuti on tunnuslik see, et vaimulik jagab endale armulauda esimesena. Ülejäänud koguduse kohalolu ei ole tähtis. Vaimulik võib Kolgata risti all seismise kohust ju ka üksinda täita!
Objektiveerimine väljendub ka mõiste «pühad» kasutamises eriliste eeskujudega seoses. Luterliku arusaama kohaselt oleme me kõik pühad. Pühade osadus on nende osadus, kes usuvad, s.t keda pühitseb Püha Vaim.
Mingil määral saab KK eelnõu kallutatud kirikukesksus mõistetavaks selle põhjal, mida osatakse või ei osata teha kolmainupühaga. Selle teemana nimetatakse «Jumala varjatust»! Ent kolmainupühal ei pühitseta varjatud ja mõistetamatut Jumalat, vaid Jumalat, kes on avanud ennast sellena, kes ta on. Jumal kui kolmainus – see on evangeeliumi summa! Kristlik elu on elu Jumala ees ja koos Jumalaga, kes kingib ennast meile Looja, Lepitaja ja Pühitsejana. Meie elul ja tegelikkusel on armu iseloom!
Seevastu KK eelnõu jaoks on nn kirikupoolaastal kristlikku elu kirjeldades peamiseks kohuse mõiste. Paljude pühapäevade teemade kirjeldused ei kannata kriitikat ei dogmaatilisest ega eetilisest perspektiivist. Kristliku elu mõistmisele kohuse täitmisena vastab Jeesuse rolli taandamine eeskujule. Et kristlik elu on esmajoones elu tänus ja rõõmus, jääb täiesti tagaplaanile.
Liturgiakomisjoni tööd on mõned selle liikmed esitanud kui mitteõpetuslikku tööd. Võib-olla on just selline hoiak andnud õpetuslikult nii tugevalt kallutatud tulemuse.
Õpetuskomisjoni tasalülitamine
KK eelnõu menetlemise ajakava oli koostatud selliselt, et õpetuskomisjonile jäi KK jumalateenistuste osale õpetuslikust vaatenurgast hinnangu andmiseks kolm kuud. Töötamiseks üle 600-leheküljelise tekstiga muude ülesannete kõrvalt oli aega seega väga napilt.
Ajanappuse ja ülesande suuruse tõttu tehti pingelisel koosolekul piiskoplikule nõukogule soovitus, mille mõte oli järgmine: KK eelnõu kirikukogule viimisest loobumisega võtta aeg maha ja anda luba kasutada nii vana agendat kui uut käsiraamatut. Ajutise õiguslikult võrdse staatuse säilitamine tähendanuks võimalust astuda samme KK eelnõu sellise kuju suunas, millele on vastutustundlik anda kiriku ametliku käsiraamatu staatus. Esimesed reaktsioonid näitasid, et komisjoni soovitust nõnda ka mõisteti.
Veidi hiljem avaldati suure hulga inimeste «Pöördumine agenda kaitseks» (vt EK nr 23, 06.06.2007), mille sõnastus andis võimaluse tõlgendada seda toetusavaldusena KK eelnõule. Tõsisest murest ajendatud pöördumist kasutatigi ära KK eelnõu kehtestamisele kaasaaitamiseks.
Sellel taustal leidus peagi neid, kes hakkasid samal viisil tõlgendama ka õpetuskomisjoni soovitust: tingimusel, et lubatakse jätkata vana agenda kasutamist, on KK eelnõu õpetuslikult asjakohane ja sellega võib teha ükskõik mida. Õpetuskomisjon tasalülitati sellega, et tema soovitusele anti «vorst vorsti vastu» iseloom. Niisuguse tõlgendusega nõustumisel kaotab õpetuskomisjon tõsiseltvõetavuse.
Agenda ja kirikukäsiraamatu ebavõrdse staatuse saatuslikkus
Piiskopliku nõukogu otsus esitada KK eelnõu heakskiitmiseks vaimulike konverentsile ja vastuvõtmiseks kirikukogule oli kahjuks ka otsus, et õpetuskomisjon on lehmakaupleja.
Õpetuskomisjoni liikmed (vähemalt enamik neist) olid koosolekul seevastu seisukohal, et EELK tulevik saab olla seotud ainult ühe raamatuga ning see tähendas, et vaeva tuleb näha KK eelnõu kallal. Kahe raamatu kasutamine ei ole tegelikult lahendus. Selle tulemuseks on kirikus süvenev üksteisest lahku kasvamine – nii spirituaalselt kui teoloogiliselt. Õpetuskomisjoni soovitus anda raamatutele võrdne staatus oli sisuliselt aja mahavõtmise soovitus, et jõuda viimaks ikkagi ühe ühise käsiraamatuni.
Kevadine murepöördumine väljendas rahulolematust KK eelnõuga, soovides jätkata vana agenda kasutamist. Selle sõnastus ärgitab küsima, kui solidaarne ja kiriklik on mõttekäik: kui meie võime oma koguduses jätkuvalt kasutada agendat, mida peame põhijoontes asjakohaseks, siis toimugu teistes kogudustes mis tahes. Kas on õige loobuda vaevanägemisest selle nimel, et kõik meie kiriku kogudused saaksid võimalikult asjakohase käsiraamatu? Kas ei ole nii, et KK eelnõu saame vastutustundlikult kiita heaks ikkagi üksnes siis, kui oleme ka ise valmis seda kasutama?
KK eelnõu praegusel kujul heakskiitmine vaimulike konverentsil ja vastuvõtmine kirikukogul tähendab hinnangut: KK eelnõu on põhijoontes asjakohane. Vana agendat tohiks kasutada edasi, ent see oleks ebanormaalne juhtum, sest normaalne oleks ju kasutada kirikukogu poolt vastu võetud käsiraamatut. KK eelnõu heakskiitmisega vaimulike konverentsil eitataks ühtlasi vana agenda teoloogilise põhiiseloomu asjakohasust.
Viimaste kuude sündmused kirikus on teinud selgeks, et kahe raamatu ebavõrdse staatusega ei tohiks tegelikult nõustuda ei need, kes kirjutasid kevadel alla pöördumisele, ega ka need, kelle eesmärgiks on kogu kiriku käsiraamat.
Sest mida tähendaks praeguse KK eelnõu heakskiitmine? EELKs omandaks normatiivse staatuse objektivistlik äärmus. Vana, põhijoontes ehedalt evangeelse, luterlikku keskteed esindava agenda kasutamine muutuks veidrike eraharrastuseks, mis on määratud iseeneslikule hääbumisele.
Millisest raamatust juhindub õppetegevus usuteaduskondades ja pastoraalseminaris? Loomulikult EELK ametlikust käsiraamatust. Millise raamatu järgi toimuvad EELK pidulikud ühisjumalateenistused jne? Muidugi kirikukogul vastuvõetud raamatu, mitte mingi veel sallitud raamatu järgi. Lisaks sellele, et pealekasvav vaimulike põlvkond ilmselt ei alusta oma teed ja tööd kirikus vastandumisega ametlikule KKle, on selge, et vaidlustes on viimane sõna ikkagi mitte lubatud, vaid kõrgeimal tasemel heaks kiidetud ja vastu võetud raamatul.
Kui kahe raamatu esialgne võrdses staatuses kasutamine ajendaks jätkama vaevanägemist ühise kirikukäsiraamatu nimel, siis ebavõrdne kehtivus on tasalülitav. Ehkki osa kogudustest juhinduks esialgu veel vanast agendast ja pingeid võib tekkida vaimulike vahetumisel, on olukorra lahenemine ametliku KK kasuks vaid aja küsimus.
Meie ülesanne: tasakaalustatud käsiraamat kogu kirikule
KK eelnõu tuleks töödelda nõnda, et see oleks selgemalt olemasoleva agenda edasiarendamine. Miks oleks vajalik selgem side Eestis kujunenud luterliku traditsiooniga, mis väljendub ka vanas agendaraamatus? Selle üks tugevus on nimelt see, et oma põhilaadilt ei esinda see ei objektivistlikku ega subjektivistlikku äärmust, vaid luterlikku keskteed. Selle traditsiooni vahendusel oleme kujunenud selleks, kes me täna kirikuna oleme.
EELK identiteet, meie olemise ning enesemõistmise alus ja kese on evangeeliumis. Ühe äärmuse domineerimine kiriku avalikus kujus muudab kiriku ühise ruumi raskesti talutavaks. Keskmest lähtudes suudetaks aga ühises ruumis leida koht kõikidele individuaalsetele kirikliku enesemõistmise kujudele ning ühendada äärmusedki.
Seepärast ongi meie ülesandeks anda käsiraamatu eelnõule selline kuju, mis väljendab elavat tasakaalu – kuju, mille nimel igaüks meist suhestab usus ja armastuses oma isiklikud eelistused kiriku elava keskme ja alusega. Meie aluseks ei ole «meie» ega «mina», vaid Jeesus Kristus – algus ja ots, esimene ja viimane.
See, kes «meid» kokku liidab ning «minu» ja «sinu» loob, on Jeesus Kristus, kelles meil on osasaamine kolmainu Jumalast. Mitte meie tegutsemine, vaid tema tegutsemine loob meist ühe pere, kes Püha Vaimu kaudu meie pattude eest ristilöödud ja ülestõusnud Issandas ja tema tõttu on ühe laua ääres ühe Isa lapsed.
Seda veendumust peaks proovile panema ja tõestama ka praeguses olukorras. Üksnes käsiraamat, mis selgelt lähtub evangeeliumist ja keskendub sellele, suudab ületada ja ühendada äärmusi. KK eelnõu praegune kallutatus soodustab lahkukasvamist – luterlikust keskmest, meie kiriku traditsioonist ja üksteisest.
KK eelnõu on saanud 15aastase töö tulemusel valmis. Milleks kiirustada? Kirikukäsiraamat kujundab väga olulisel määral kogu meie kirikut, see peab aitama meil elada ja väljendada meie ühist usku. Kas me ei peaks võtma rohkem aega sedavõrd tähtsa dokumendi eelnõu sisuliseks analüüsiks ja selle kui terviku hindamiseks? Me vajame käsiraamatut, mille abil kasvada usus evangeeliumi poole, lugupidamises oma kiriku traditsiooni poole ja armastuses üksteise poole.
Thomas-Andreas Põder,
õpetaja, dogmaatik,
EELK õpetuskomisjoni sekretär {mxc}
Kirik on Kristuse ihu,kogudus on Kristuse ihu.Vahe on ainult Hieronymose ja Lutheri tõlkel.
Asi läheb veelgi segasemaks ,kui sünagoogi ka koguduseks nimetatakse.
Autor kirjutab: “Sellest annab tunnistust ka tõsiasi, et Suure Reede jumalateenistuse tavakorras ollakse loobutud senisest armulauaga jumalateenistusest ning selle asemel soovitatakse risti austamist! Suure Reede jumalateenistuse tavakord tervikuna on ekstreemne näide eemaldumisest meie kiriku igati asjakohasest Suure Reede jumalateenistuse traditsioonist.”
Võtame nüüd Agenda ja vaatame seda “igati asjakohast Suure Reede jumalateenistuse traditsiooni”:
Lk 183-198 – JA EI MINGIT ARMULAUDA! Vaata aga vaata, tuleb välja, et vana Agenda ise ka ei ole nii evangeelne kui ta käesoleva artikli autori arvates peaks olema …
Üks asi autorile teadmiseks: kirik on Kristuse Ihu. Piibel ütleb nii.
et inimesel on komme endasse rohkem informatsiooni imeda, kui ta suudab seda töödelda. Selle artikli autori veduri aur kulub suuremalt osalt ikka vile peale, et jube jama, kui nohu ravida siis kestab 7 päeva, aga kui ei ravi siis terve nädala.
Nii keerulise sõnastuse juures kõneldes nii lihtsatest asjadest jääb lugejale praktiliselt iga lause puhul kahtlus, kas ta sai sellest õigesti aru. Suure harituse rõhutamiseks tarvitatud võõrsõnad ja keerulised lausekontstruktsioonid viivad selleni, et edastatud sõnumit saab üsna mitmeti tõlgendada. Mis on siis objektiivne, kas see kui mina olen näinud Jumalat, kuid ei saa teda paraku teistele näidata, või on objektiivne ainult see, mida ma teistele näidata saan? Tegelikult on mõlemas tõlgenduses oma osa objektiivset.
Suur tänu Thomas-Andreasele selge jutu eest. Lõpuks ometi EK-s ka midagi haritumale inimesele. Kirikulehe kirjust lugejaskonnast igaüks ei peagi kõigest 100% aru saama. Õpetaja Laur leppis kah poole rehkendusega, kui kogu ülesanne üle jõu oli. Eriti artikli teine pool oli selgelt ja täpselt postuleeritud, kus rumalgi pidi aru saama, millest jutt. Noist sisulisist väidetest ei taha keegi kinni võtta ja oponeerida. Muide, ega T-A Põder pole püüdnudki väita, et senine Agenda veatu oleks, seega üht libastumist ei saa põhjendada teisega. Sümpaatne on artikli suunatus kiriku ühtsusele, mis ju üks kõrgemaid väärtusi (meenutagem Jeesuse ülempreesterlikku palvet Johannese evangeeliumist).
… kes tuled autorile Piiblit õpetama: võta oma Raamat lahti ja loe, et ikka kogudus on Kristuse ihu… ;)
Väga hea, targalt ja vaimukalt kirjutatud artikkel! Jätkake samas vaimus!
Sa vaata veel collecta’t lk. 101!
Sa tarkpea ei ole ühtegi kogudust teeninud ega taipa midagi sellest, missugused on koguduste vajadused, mida inimesed tegelikult usuvad ja vajavad. Tuled Saksamaalt koju, paned jalad lauale ja kukud õpetama.
Eks see lk 101 üks erandjuhtum ole …
Loomulikult ma tean, et Suur Reede on vana traditsiooni järgi suur armulauapüha – aga kindlasti ei saa seda pimedas vaimustused “igati asjakohase vana Agenda” arvele kirjutada. Olen üsna veendunud, et Suurel Reedel käidi armulaual ka enne 1902. aasta Agenda kasutuselevõttu. Ja käiakse praegugi – ning neis kogudustes, mis on liturgilise uuendusega kaasa läinud, ehk enamgi kui mõnes teises.
Kas nüüd hakkame selle üle vaidlema, mida “ekklesia” tähendab? See, et see sõna on sektantide kartuses eestikeelses piiblitõlkes tõlgitud “koguduseks”, ei tähenda veel, et tegemist oleks absoluutse tõega.
Ja see, kas tegemist on koguduse või kirikuga, ei oma antud kontekstis tähtsust, kui Te just ei kuulu nende hulka, kes kirikut ja kogudust teineteisele vastandavad.
Thoomas Andreeas igal juhul näikse nii kirikut kui kogudust vastandavat Kristusele.
“Thoomas Andreeas igal juhul näikse nii kirikut kui kogudust vastandavat Kristusele.”
Minu meelest on see laimujutt. TAP on tark mees ja tunneb kiriku õpetust kindlasti paremini kui sina.
et kõik need kes tahavad vana agendat säiliada mingu p…
Karja kiriku raidreljeef. ülal paremas nurgas Thomas-Andreas Põder
Hämmastav, kust loed sa välja autori vastandumist kogudusele/kirikule? Vastupidi, ta püüab lepitada äärmusi ja otsib lahendust, mis suunatud EELK ühtsuse säilitamisele pikemas perspektiivis. Rutakas ja vaid ühte kiriku tiiba rahuldava uusliturgia kehtestamine lõhestaks lõplikult me luterliku kiriku. Hoidku Jumal diabolose vaimu eest!
“See on KK eelnõule iseloomulik kiriku ja vaimuliku rõhutamine Kristuse arvelt.”
“Iseäranis tugevalt väljendub objektivistlik tendents armulaualiturgia rahusoovi sissejuhatavas palves, kus palutakse: «Ära vaata meie pattudele, vaid Kiriku usule». Siin ei ole tegemist n-ö juhusliku tööõnnetusega, vaid kohaga, kus KK eelnõu vaim – radikaalne kaugenemine luterlikust keskmest – tuleb erilise selgusega nähtavale.”
“Surnuaiapüha jumalateenistusel kutsutakse meid leidma lohutust mitte Kristusest, vaid asjaolust, et «kirik ulatub siit maa pealt taevasse»!”
“Mingil määral saab KK eelnõu kallutatud kirikukesksus mõistetavaks selle põhjal, mida osatakse või ei osata teha kolmainupühaga.”
Siit tulebki välja krüptokatoliikluse ebaevangeelne olemus. Tegemist on sama vaimsusega, mille vastu astusid reformaatorid – mõtteviisiga, mis seab kiriku Jumala ja Kristuse asemele. Reformaatorid mõistsid sellise mõtteviisi hukka kui kõige räigema ebajumalateenistuse, aga Eesti luterliku kiriku liikmed peavad selle heaks kiitma, sest uue jumalateenistuste käsiraamatu kallal on nii kaua vaeva nähtud.
Siis on ka Kristus ja kogu Evangeelium ise “räigelt ebaevangeelne”. Vt nt seda, mida Kristus kõneleb oma jüngritele Jh 14-17 ja mujalgi.
Calvin ja teised krüptokalvinistid, keda liberaalsed teoloogiateaduskonnad muudkui juurde toodavad, ei saa aru, et kirikut ei seata Jumala ega Kristuse asemele, vaid kirik on Kristuse Ihu ja Kristuses on nii Jumal kui Tema lunastatud ja kirikusse kogutud uus inimkond üheks saanud.
Aga millal kalvinistid enne Piiblist ja Evangeeliumist aru on saanud?
Ah et kui krüptokatoliiklaste kirikukäsitlus ja nende paavstlasi matkiv jumalateenistuse kord on ebaevangeelne, siis on Kristus ka…No kuulge, kelleks te end peate?! Kas te tõesti samastate ennast Kristusega?!
Kordan: kirik on Kristuse Ihu, nii õpetab Piibel. Kalvinistidel ei ole vist küll midagi ühist ei Kristuse ega kirikuga …
Ei ole. See, mida krüptokatoliiklased kiriku all mõistavad, ei ole Kristuse ihu. See on vaid nende võimuinstrument, ei muud.
Loomulikult teavad kalvinistid seda, mida teised mõtlevad, paremini kui need teised ise.
Tüüpiline fanaatik …
Krüptokatoliiklased seevastu mängivad, et nad on süütud ohvrid, keda ei mõisteta. Ei – nende võimuambitsioonid on läbinähtavad. Aga vastupanu on alanud.
Olen veel enam hämmingus. Loo autor suhtub teatava reservatsiooniga kirikusse vaid ühel juhul: kui see asetseb kõrvuti Kristusega, kiriku rajajaga ja hoidjaga. Selles positsioonis ehk kõrvutuses on loomulik vakatuda ehk öelda Ristija Johannese kombel: Tema peab kasvama ja mina kahanema. Taolist loomulikku tagasihoidlikku vagadust saab kirikuvastasuseks pidada vaid isik, kes taipab/usub pigem kirikut, ent kelle Kristuse-kogemus on pigem teooria. Viimast nimetaksin maiseks usuks ehk titausuks. Mis sellisenagi vajalik arenguaste ja -eeldus. Kuid selliselt tasemelt rünnata või halvustada artikli autorit tähendab pigem enda naeruvääristamist. Hea, et veel kuskil kommentaariumi nurgataguses ja mitte n-ö. naturaalselt.
Õige luteri missa peaks käima ikka Einböcki õlle ja Bockwurstiga, muidu on liiga katoliiklik
Head inimesed. Arusaadavalt puudutas Thomas-Andreas Põder oma looga meie hingekeeli. Muidugi on see oluline, lausa põletav teema. Sellegipoolest palun teid asjalikuks jääda. Kuidagi kurb on tõdeda, et me ise (aimata on, et lausa jumalasulased) muudame EK kommentaariumi Delfi-taoliseks peldikuseinaks. Ise! Sellega lõikame endile ja teistelegi väärikamatele mitmekordselt sisse. Esiteks anname avalikult kõigile selle paiga külastajatele teada oma taseme madalusest puhtisiklikul pinnal. Teiseks heidab see varju kogu kiriku tõsiseltvõetavusele, ja seda väga pikaks ajaks ette. Rikutud mainet saab väga vaevaliselt ja pikaldaselt mitte parandada, vaid leevendada. Mis kiriku aulisusest ja Kristusepärasusest me räägime ametlikult, kui sama suu teise poolega toome esile seda mõrusust, mida südame allikas tegelikult täis. Jätaks ehk nimede väänamise, mütsi või aliase naermise ja põlastavate siltide kleepimise. Austusest kui mitte oponendi, siis vähemasti iseenda vastu võiks ometi seda püüda. Rääkimata respektist teiste vaimulike ja ilmikute ees, kel pole aimugi siinsetest madalustest. Toimetusele on aga ettepanek taastada endine tava näidata iga kommentaari sabas tillukesena IP numbrit. Ehk see aitab veidigi jahutada neid, kel au ja häbi kipub nappima. Jõud kuulub demokraatia juurde, nagu täna Delfist lugeda on. – Mis jõud, pigem vaid nõder kaudne vihje neile, kel meeldib alandada ja haiget teha. :roll
Isikuid ei tohiks tõesti arvustada, olen sellega nõus. Aga nende ideid võib arvustada ja sellist arvustamist võiks meil olla rohkem – “Eesti Kirikus” ja ka Eesti kirikus. Kiriku maine ei saa rajaneda pettusel, illusioonil, et kirikus pole eriarvamusi ja nendevahelist väitlust. Mu meelest kahjustavad kiriku mainet kõige rohkem sellised klantspildimaalijad.
Lennart Meri on olnud kultuuri- ja ühiskonnategelane, kes on tuntud mingil määral kogu Põhjalas. Euroopa põhiliste kultuurkeelte sorav kõnelemine ja laialdane humanitaarharidus on lahutamatu tema minevikupärandi hindamisest.
Kuigi rootsi juurtega, võttis ta presidendiksoleku ajal tihti sõna meie emakeele kaitseks, kritiseerides nii naljaga kui otsesõnu selle solkimist vene ja inglise “lisanditega”.
Tema lähenemisviis oli TÕELISEL MOEL hermeneutiline- olles põhjalikult süvenenud humanitaarteaduste “keelde” ja tekstidesse, mõistis ta neid sügavuti. Samal ajal tahtis ta ka seda, et kui ta olulistest asjadest kõneleb, oleks tema jutt arusaadav ka tädi Maalile.
Sõbramehelikke jutuajamisi “tädi Maalidega”, keda ta Eestis ringi käies kohtas, märgivad imestusega ära ka mitmed temaga kaasas olnud kõrgeltharitud inimesed.
Meie aja poolharitlasi iseloomustab aga vilets hermeneutika. Jääb mulje, et alati ei taheta rääkida nii, et ka tavainimene kirikupingis teda mõistaks.
Kuidas tõlkida tarka juttu maakeelde?
“Luterlik positsioon leiab oma lätte ja mõõdupuu radikaalselt ja KONSEKVENTSELT Jumala lapseks olemises armust.”
“Luterlase jaoks on kõige tähtsam olla Jumala laps armu läbi.”
“Arm on luterlase jaoks ülim.”
Kas kõlaks paremini, mis te arvate?
Mõtlen et millist sõna oleks meie Lennart kasutanud võõra sõna “konsekventselt” asemel?
arvustajatele
Siiani ei uskunud eriti juttu meie kirikus pesitsevatest “krüptokatoliiklastest”. Siiski näen Teie sõnavõtus palju sellist, millest hea tahte lambanahast kumab läbi tsensor-inkvisiitor.
Kas sellist kirikut me siis tahame?
mida Sa õieti öelda tahtsid? Et krüptokatoliiklased on need, kes taunivad solvavat nimeväänamist? Või et sellele tähelepanu juhtimine on inkvisitsioon? Veidi segaseks jäi. Meie kirik on väga avar. Seal on kohta ka ka igasugustele imestajatele ja arvajatele. Selles ongi meie kiriku võlu. Ja valu.
Tavainimene kirikupingis on nii karastunud, et isegi siinsete kommentaaride tase ei üllata ega pane imestama. Kui millegi üle imestada, siis võibolla selle, et teenistusi meil üldse veel maakeeles peetakse, mitte mõnes “kõrgeaulisemas”, kuigi ehk võiks ju… nagu oleks võinud 90 aasta jooksul ka tõeline Eesti Kirik sündida ja kasvada….
Väga hea ja nagu selgus, õigel ajal üllitet artikkel! Tänu sulle, Thomas-Andreas, EELK päästmise eest! Võitle head usuvõitlust edasi!
Nagu selgus, on enamus EELK vaimulikest siiski mõistlikud inimesed, kes hääletasid uue kirikukäsiraamatu poolt. Kahju muidugi, et endiselt jätkub neid, kes oma võimuambitsioonide nimel on valmis teiste tööd maha tegema.
“Nagu selgus, on enamus EELK vaimulikest siiski mõistlikud inimesed […] Kahju muidugi, et endiselt jätkub neid, kes oma võimuambitsioonide nimel on valmis teiste tööd maha tegema.”
Kulla mees, kas sa usud, et need hääletanud olid üldse KK läbi lugenud või vähemalt seda süvitsi tuhteerinud? Tutkit!
Küsimus pole võimus, vaid evangeelses tões. Kui mõni arvab, et Vaticanum II paroodiaga päästab EELK, on ta lihtsalt loll. AU seltsi rahvas just loll pole, aga väga suurte võimuambitsioonidega, promodes demagoogiliselt meile olemusvõõrast spiritualiteeti, kirikukäsitlust jmt. Üldiselt: see on EELK-d õõnestav tegevus ja eriti see Rooma missakorda kasutav sutaanis tüüp tuleks rangelt vastutusele võtta kiriku süstemaatilise uuristamise ja lõhkumise pärast. (Mida ta kord on tõotanud “nagu oma vaimulikku ema austada ja armastada”.)
“see on EELK-d õõnestav tegevus ja eriti see Rooma missakorda kasutav sutaanis tüüp tuleks rangelt vastutusele võtta kiriku süstemaatilise uuristamise ja lõhkumise pärast”
Jah, õigus on neil, kes hoiatavad autoritaarse mõtteviisi ohtliku levimise eest EELK-s. Milline katastroof oleks, kui Teie taolised võimalule pääseksid.
Siiski: Jumal võib ka Teid päästa. Soovitan Teil lugeda näiteks Matteuse ev. 5. ning Efesose kirja 4 peatükki ja nende üle sügavas palves mõtiskleda ja Jumalalt meeleparanduse armu paluda.