Kas oleks olnud ausam täiendada õigusakte selliselt, et riik kompenseerib kõigile kirikutele kunstiväärtused, mis asuvad mittetagastatavates pühakodades, küsib jurist ja Dominiiklaste ajaloolise kloostrikompleksi sihtasutuse juhatuse liige Erik Salumäe.
Eelmise aasta lõpus, neljandal jõulupühal see siis juhtus. Olgugi et põhiseadus rõhutab selgelt, et «riigikirikut ei ole», on meil riigikirik nüüdsest ometigi olemas – Tallinna Niguliste kirik. Ning kuigi selline õiguslik interpretatsioon on tegelikult meelevaldne, et mitte öelda täiesti ebapädev, väärib niisugusena algselt sotsiaalmeedias humoorikalt esitatud väide tõsist tähelepanu.
Valitsuse ning EELK ja EAÕK tahe püüda lõpuks ometi ära lahendada kirikutelt õigusvastaselt võõrandatud varaga (Niguliste kiriku ja Petseri kloostriga) seotud küsimused väärib põhimõtteliselt ju igati heakskiitu. Iseküsimus on aga, kui õnnestunud, õiglane ja põhjendatud oli õiguslik tee, kuidas seda tehti.Esmalt täiendas valitsus omandireformi reservfondi kasutamise korda punktiga, mille järgi võib reservfondi vahendeid eraldada ka «toetuse andmiseks sõja ja okupatsiooni käigus omandiõiguse rikkumisega tehtud ülekohtu heastamiseks kirikutele».
Selline sõnastus tekkis alles valitsuse istungi käigus, esialgset eelnõu arvamuse avaldamiseks näiteks Eesti Kirikute Nõukogule ei saadetud. Kui «sõda ja okupatsioon» on omandireformi konteksti arvestades üsna üheselt tõlgendatavad, siis «omandiõiguse rikkumisega tehtud ülekohus» jätab juba palju interpreteerimisruumi.
