Elu viimane vaatus maa ja taeva piiril. Kaubeldes, hirmus ja lootuses

2016. aastal suri Eestis 15 392 inimest, aasta varem 15 243. 2014. aastal lahkus siitilmast 15 484 inimest. See arv on stabiilne, ent rahvastiku vananedes hakkab ilmselt järk-järgult suurenema.

Kuidas minna? Kes peaksid surivoodi kõrval olema ja inimese juures enne seda, lõppvaatuse ajal? Perekonnaseaduse 96. paragrahv ütleb: ülalpidamist on kohustatud andma täisealised esimese ja teise astme ülenejad ja alanejad sugulased. See tähendab, et riik nõuab seda lastelt või kui surija on noor, siis vanematelt. See pole riigi ega ühiskonna asi. Lastest või lapsest saab kohustuslikus korras hooldaja. Perekonnaseaduse 96. paragrahv kohustab ka hooldama ja põetama, mineja viimase hingetõmbeni välja.

Eesti on ainuke Euroopa Liidu riik, kus hospiitsiteenus – teenus, mis on mõeldud neile, kelle haigusele ei ole enam tervendavat ravi ja kelle elupäevad on loetud – pole riiklikult eraldi teenusena rahastatud ega sellele eraldi mõeldud. See nagu polekski oluline. Justkui eelistaksime seda jonniga eirata, sest kui sellele ei mõtle, pole seda olemas.

Võimalust humaanselt surra pakuvad Norra raha abiga rajatud Tallinna diakooniahaigla seitsme palati ja 12 voodikohaga hospiits ning veel üksikud paigad.

See ei ole piisav.

***

Diakooniahaigla palatis lebas rinnavähiga surija, eakas naine. Tema kõrval oli noorem naine, kel oli äärmiselt raske rinnavähk. Haigla töötajad polnud sellise lagunemisastmega rinnavähki varem näinud.

Surmahetkel olid naise juures tema poeg ja tütar.

Kõik neli olid usklikud. Ööl, kui raskelt haige naine suri, oli vanem naine neile toeks. Ta rääkis, kuidas lapsed saavad emaga kord jälle kokku, laulis, rahustas, lohutas – kuni hommikuni, kui too ema suri.

Haiglasse ema surmatõendile järele minnes ütlesid lapsed haigla töötajatele, et tol ööl tundus, nagu nende kõrval olnuks vanaema. See vanem naine oli neile nagu vanaema.

Järgmisel hommikul istus too naine voodis üsna õnnelikuna. Ta oli justkui mõistnud, et nende laste pärast oligi teda sinna haiglasse vaja.

„See oli ilus,” ütleb haigla juht Jelena Leibur.

Too naine suri kuu aega hiljem.

Edasi loe Eesti Päevalehest.