Sada aastat vaimuvalgust – Eesti Kirik 100
05.12.2023 | Priit Rohtmets | Rubriik: Eesti Kirik 100, Järjejutt2.
Eesti Kiriku toimetus
Eesti Kiriku esimese toimetuse moodustasid piiskop Jakob Kukk, Tartu Ülikooli süstemaatilise usuteaduse professor Hugo Bernhard Rahamägi, Tallinna Kaarli koguduse õpetaja Artur Sommer (Soomre) ja konsistooriumi sekretär Oskar Villa. Ajalehe peatoimetajaks oli Hugo Bernhard Rahamägi, vastutavaks toimetajaks Artur Sommer ja asjaajajaks Oskar Villa.
Ajalehe esimene vastutav toimetaja õpetaja Artur Sommer (Soomre). FOTO: Konsistooriumi arhiiv
1924. aastast olid toimetusega seotud veel Vastseliina ja Petseri koguduse õpetaja Nathan Aunverdt ja riigikogu liige Leopold Raudkepp. 1924. aasta septembris valiti kiriku- ja päevapoliitilisi kolumne toimetama Jüri koguduse õpetaja Jakob Aunver, kellest sai Sommeri ja Rahamäe kõrval toimetuse liige. Rahamägi, Aunver ja Sommer moodustasidki Eesti omariikluse perioodil ajalehe väljaandjate tuumiku, ehkki aastate jooksul oli Eesti Kiriku toimetusega seotud ka üksjagu palju teisi vaimulikke.
Jakob Aunveri lisandumise järel jäi õpetaja Sommer esialgu edasi ajalehe vastutavaks toimetajaks, kuid 1924. aasta detsembris avaldas ta soovi jääda ajalehe toimetajaks ja anda vastutava toimetaja roll üle Aunverile. Nii ka läks. Peatoimetajana jätkas Hugo Bernhard Rahamägi.
Jakob Aunveri ülesandeks oli alates 1925. aastast tegeleda ajalehe sisulise toimetamisega. Lisaks artiklite redigeerimisele pidi ta iga nädal käima trükikojas üle vaatamas ajalehe ladumist, et artiklid oleksid avaldatud ajalehes õiges järjekorras. Aunver tegi seda tööd oma vaimulikuameti kõrvalt, saades ühe numbri pealt esimestel aastatel 500 marka lisatasu.
Toimetuse asukohaks oli 1920.–1930. aastatel maja Toompeal Kiriku tänav 8. Ajalehe väljaandjaks oli päismikus märgitud EELK Konsistoorium.
Toimetuse maja Tallinnas Toompeal Kiriku tänav 8. FOTO: Konsistooriumi arhiiv
Õpetaja Nathan Aunverdti surma järel 1927. aastal soovis toimetus oma ridadesse kaasata uut jõudu, et Eesti eri piirkondades asuvate vaimulike abil suurendada kaastööliste arvu. Toimetus pani ette kaasata Vigala koguduse õpetaja Ferdinand Jürgenson, Laiuse koguduse õpetaja Jaan Järve, Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja August Grünberg (Arumäe) ja Valga Peetri koguduse õpetaja Arnold Tammik.
1928. aasta kirikupäev kinnitas toimetuse siiski mõnevõrra teises koosseisus: ameti poolest kuulus sinna piiskop Jakob Kukk, peatoimetajaks oli jätkuvalt Hugo Bernhard Rahamägi, tema asetäitjaks õpetaja Artur Sommer, ajalehe vastutav ja tegevtoimetaja oli Jakob Aunver. Neile lisaks arvati toimetusse õpetaja Jaan Järve ja köster August Siiak. Asjaajana jätkas konsistooriumi sekretär Oskar Villa.
Toimetuse reorganiseerimine oli seotud 1928. aasta kirikupäeval vastu võetud Eesti Kiriku kodukorraga, mille kohaselt pidi toimetus koosnema neljast inimesest ja ameti poolest piiskopist. Tegelikult oli ajalehe väljaandmisega seotud isikute ring siiski veidi suurem ja toimetussegi kuulus rohkem liikmeid.
Alates 1923. aastast kuni 1931. aastani oli Eesti Kiriku peatoimetaja Hugo Bernhard Rahamägi. Seoses sellega, et Rahamägi lahkus kirikuvalitsuse koosseisust, pani ta 1931. aasta suvel maha ka kirikulehe peatoimetaja ameti. Uue peatoimetajana asus tööle Jõhvi koguduse õpetaja Jaak Varik. Esialgu jätkas vastutava ja tegevtoimetajana Jakob Aunver, kelle kõrval lisandus toimetuse koosseisu Tallinna Jaani koguduse õpetaja Bruno Hasselblatt. Temast sai peatoimetaja asetäitja. Toimetuse liikmetena jätkasid sekretärina Oskar Villa ja köster August Siiak.
Et Jakob Aunver otsustas 1931. aasta sügisel oma ameti maha panna, jagati ametid ümber ja tegevtoimetajana võeti tööle õpetaja Aleksander Sternfeldt, kes oli varem olnud seotud noortetöö organiseerimisega kirikus ja sel põhjusel osalenud Eesti Kiriku lisalehe Laste Sõber väljaandmises. Tema kõrval sai tegevtoimetajaks ka senine peatoimetaja asetäitja Bruno Hasselblatt. Jaak Varikust sai ajalehe peatoimetaja ja vastutav toimetaja.
Uus toimetus otsustas luua kontakti kiriku alalhoidliku suuna juhi praost Harald Põlluga, kes oli varem toimetanud ajalehte Meie Kirik. 1928. aastal oli luhtunud Põllu kava luua kirikus usuliselt alalhoidlikke kogudusi koondav praostkond ja selle tagajärjel oli kiriku alalhoidlik tiib lagunenud. Sellele järgnes 1931. aastal ajalehe Meie Kirik pankrot.
Uus Eesti Kiriku toimetus lõi Põlluga kontakti ja otsustas edaspidi ka tema kaastöid vastu võtta. Samal ajal kinnitas toimetus, et Eesti Kiriku suund jääb samaks: käsitletakse suurema tähtsusega kiriku- ja riigielu küsimusi ning vahendatakse uudiseid koguduste elust Eesti eri paigus. Ka välisuudistel ja hingehoidlikel tekstidel oli kirikulehes jätkuvalt oma koht.
1934. aastal sai Eesti Kiriku peatoimetajaks Jakob Aunver. Ta oli kõige pikaaegsem toimetaja ja peatoimetaja. FOTO: Konsistooriumi arhiiv
Järjekordse muutuse ajalehe väljaandmisel tõi 1934. aasta, mil endine Eesti Kiriku peatoimetaja Hugo Bernhard Rahamägi valiti kirikujuhiks. Sellega seoses naasis kirikulehe tüüri juurde Jakob Aunver, kellest sai väljaande peatoimetaja. 1934. aasta kirikupäev valis toimetusse viis liiget ja selle koosseisuga järgmistel aastatel ka jätkati.
Peatoimetaja Jakob Aunver jagas ametid: peatoimetaja ja vastutav toimetaja oli ta ise, peatoimetaja asetäitjaks sai õpetaja Artur Sommer, piiskop Rahamägi kuulus toimkonda ameti poolest. Lisaks neile kuulusid toimetusse veel õpetaja Arnold Tammik ja vandeadvokaat Rudolf Kuuskmaa. Endisest toimetuse koosseisust jätkas õpetaja Bruno Hasselblatt.
1936. aastal võttis kirikukogu vastu uue Eesti Kiriku kodukorra ja selle alusel sai ajaleht 1937. aastast uue toimetuse koosseisu. Peatoimetajana jätkas õpetaja Jakob Aunver ja peatoimetaja asetäitjana Artur Sommer.
Lisaks piiskop Rahamäele kuulusid nüüd toimetusse ka ametisse saanud Eesti eri piirkondade piiskoplikud vikaarid: Lääne vikaarkonna piiskoplik vikaar Ferdinand Jürgenson, Põhja vikaarkonna piiskoplik vikaar Hans Kubu ja Lõuna vikaarkonna piiskoplik vikaar Johannes Oskar Lauri. Toimetusse kuulusid veel koolidirektor ja usuõpetuse õpetaja Leopold Raudkepp ning ajalehe sekretäriks sai H. Jänes. Ajalehe ilmaliku osa eest vastutas vaimulikust koolidirektor Leopold Raudkepp.
Selles koosseisus sai toimetus töötada siiski vaid mõne aasta, sest Eesti Kiriku puhul oli saanud tavaks, et kiriku juhtkonna vahetus tõi endaga kaasa ka muutuse kirikulehe toimetuse koosseisus. Nii jõudis 1930. aastate lõpus Eesti Kiriku eesotsas olla veel kaks uut peatoimetajat.
1939. aastal puhkes kirikupoliitilistel põhjustel kirikus suur kriis, mille ajendiks oli piiskop Hugo Bernhard Rahamäe soov lahutada oma abielu. 1939. aasta septembris, kui Rahamägi tagandati ametist ja kiriku ajutise hooldajana sai ametisse õpetaja Jaak Varik, vahetati kohe välja ka kirikulehe peatoimetaja. Sellesse ametisse asus senine sisemisjoni sekretär õpetaja Albert Soosaar.
Seegi ei jäänud enne 1940. aastat viimaseks muutuseks, sest 1939. aasta detsembris valiti kirikujuhiks Johan Kõpp ja 1940. aasta veebruaris asus Soosaare asemel kirikulehe peatoimetajaks Nõmme koguduse õpetaja Anton Eilart. Ta sai peatoimetaja ametit pidada kuni ajalehe sulgemiseni Nõukogude okupatsioonivõimude poolt 1940. aasta augustis.
Nõmme Rahu koguduse õpetaja Anton Eilat oli viimane peatoimetaja enne lehe sulgemist 1940. aastal nõukogude võimu poolt. FOTO: Konsistooriumi arhiiv
Priit Rohtmets
(Järgneb.)