EELK XXXI Kirikukogu hakkab valima uusi piiskoppe
22.11.2023 | ek | Rubriik: Elu ja Inimesed28. novembril toimub EELK XXXI Kirikukogu 5. istungjärk, mille üheks päevakorrapunktiks on uute piiskoppide valimine. Eesti Kirik pöördus peapiiskopi poolt kirikukogule esitatud piiskopikandidaatide poole, et avada lugejatele nende vaateid.
Küsimused piiskopikandidaadile
1. Mida piiskopiks saades ette võtate, et ordineeritaks teist nooremaid?
2. Milline on EELK 10 aasta pärast?
3. Millal EELKs võiks saabuda aeg, mil piiskopiks saab naine?
4. Mis on teie jaoks luterlikus maailmavaates kõige tähendusrikkam?
5. Kuidas kommenteerite mõtet, et liikmeskonna poolest kahaneval kirikul peaks kolme uue piiskopi asemel olema üks peapiiskopi abilisest piiskop?
6. Mis on elu mõte?
Anti Toplaan. Toomas Nigola
Anti Toplaan, praost, assessor:
1. Selleks, et ordineerida tänasest keskmisest EELK vaimuliku vanusest nooremaid, tuleks vastata veel paarile küsimusele. Kirikus on juba tänaseks ordineeritud ligikaudu 240 vaimulikku, aga kui mõnes koguduses peaks vabanema õpetaja ametikoht, näiteks varasema vaimuliku pensionile mineku tõttu, on sinna erinevatel põhjustel väga keeruline uut hingekarjast leida. Esmalt tuleks püüda kasutada olemasolevaid vaimulikke ja kõrvaldada need takistused, mis ei võimalda täna kogudustel ja vaimulikel teineteist leida.
Vaimulikuks saamine eeldab nii Jumala kui koguduse (kiriku) kutset. Nende eelduste täitmine varasemas eas tundub täna olevat pigem erand kui reegel. Võib-olla sõltub see ka nooremate inimeste kõrgematest ootustest. Samas peab küsima, milliste andide ja kutsumusega vaimulikke meie kogudused vajavad. Piltlikult väljendudes: kuidas leida vaimulikku, kes suudab oma kutsumuse raames taastada lagunevaid kirikuid ja pastoraate ja samal ajal ehitada inimestest koosnevat kogudust? Siin tuleks lähtuda esmalt Jumala kutsest ehk vaimulikust alusest ja sel juhul ei ole niivõrd oluline, millises vanuses keegi vaimuliku ameti kutsumuse enda puhul ära tunneb.
2. Vähemalt 30aastane inimene teab, et kui ta mõtleb, ennast ette 40aastasena, tundub see kauge tulevikuna, kuid selle teetähiseni jõudmisel ei saa ta aru, kuhu see aeg nii kiiresti kadus. Kiriku ülesanne on igal ajal kuulutada Jumala sõna ja jagada sakramente ning sellest lähtuvalt edendada usust ja armastusest lähtuvat tööd. Kuigi kogudusel ei ole majanduslikult kerge aeg, oleme näiteks Kuressaares teadlikult panustanud nii laste- kui noortetöösse nii, et mõlemas valdkonnas oleks oma eestvedaja. Kui me tõdeme, et meil ei ole noori, tuleb alustada vanematest lastest ja 10 aasta pärast on meil noored täiskasvanud, kes on kasvanud koguduse osaduses ning omandanud eluks olulised väärtused ja põhimõtted. Isiklikult loodan, et meil on 10 aasta pärast rohkem usalduslikke suhteid nii inimeste kui kolleegidena.
3. Ettepaneku piiskopi- (abipiiskopi-) kandidaadi esitamiseks teeb kirikukogule peapiiskop, kellele Issand on andnud annid ja oskused kiriku juhtimiseks, millest lähtuvalt teeb tema oma ettepanekud, arvestades nii varasemat koostöökogemust kui kiriku juhtimise kollegiaalset aspekti. Kirikukogu kui EELK kõrgeim seadusandlik ja korraldav organ peegeldab konkreetsel ajahetkel oma valikutes kirikus valitsevaid suundumusi ja vajadusi.
Püha Pauluse kohaselt ei ole Kristuses Jeesuses Jumala lastena „meest ega naist, sest te kõik olete üks“ (Gl 3:26–28). Kiriku teenimisametites ei ole küsimus niivõrd inimese soos, kuivõrd talle antud loomu- ja armuandides, mis võiksid olla eelduseks ühe või teise ülesande täitmiseks. Kuigi piiskopi kui ülevaataja amet tundub midagi, mille poole püüelda, ei sõltu see üksnes inimese enda tahtest. Kui kirikukogu peaks otsustama praegu esitatud kandidaadid ametisse valida, saabub järgmine kandidaadi esitamise ja valiku langetamise aeg, kui Jumal seda lubab, hiljemalt aastal 2040.
4. Olemuslikult on kõige tähendusrikkam, et inimene mõistetakse õigeks ainult armust ja ainult usust, ilma käsu tegudeta, ja et pühakiri on õpetuse olulisem allikas ja juhtnöör. Sellele võiks lisada ka Kristuse-kesksuse. Kuigi me peame tundma oma konfessiooni eripära, tuleb vaadata ka laiemat pilti. Augsburgi usutunnistuses öeldakse: „Kogu aeg peab olemas olema üks püha kristlik kirik, mis on kõigi usklike kogu, kus evangeeliumi puhtalt kuulutatakse ja pühi sakramente evangeeliumi kohaselt toimetatakse.“ Luterliku kiriku tundemärkideks on Jumala sõna, ristimine, armulaud, võtmete meelevald, kuulutusamet, palve ja risti kandmine.
5. Selles küsimuses on peapiiskop öelnud, et liikmete arv kogudustes ei ole vahetult seotud abipiiskoppide arvuga. Piiskopi tuge vajavad ennekõike meie vaimulikud, keda on varasemast palju rohkem. Praostil oma piirkonna vaimulike ülema ja piiskopliku nõukogu liikmena ei ole alati kerge täita oma vaimulike juures hingehoidlikke ülesandeid ja samas on praostidel aeg-ajalt vajadus konsulteerida piiskopi või peapiiskopiga. Rohkem kui üks piiskop aitab seda vajadust ja koormat kanda. Oma koguduste teenimise ja praostkonna küsimuste lahendamise kõrvalt pean ka ise tunnistama, et ei ole seni leidnud praostina sobivat aega visitatsioonide korraldamiseks, mis võiks olla üheks piiskopi ülesandeks.
Peapiiskop, keda kogudused ja vaimulikud sooviksid sagedamini oma piirkonnas näha, on koormatud väga paljude muude ülesannetega, mis võib pikemas plaanis mõjuda kurnavalt ka tugevaima inimese tervisele.
6. Inimesele, kes ei pea end usklikuks, võiks olla selleks oma huvide ja hariduse kasutamine rahuldust pakkuvaks tööks ja isiklikuks eluks. Väga oluline on ka bioloogilise elu jätkumine tema lastes ja lastelastes ning rahulolu, mis tuleneb oma teadmise ja oskuste edasiandmisest.
Kristlase jaoks saab elu mõtte teadvustamine alguse Jumala kutsest ja astumisest uude ellu, teele, mis viib Jumala juurde. Uus elu Kristuses paneb inimest ümber hindama oma seniseid väärtusi, tunnistama oma eksimusi ning lepituse kaudu Jumalaga kasutama talle antud ande ligimeste ja ühiskonna hüvanguks. Kristuses Jeesuses kujunevad ümber inimese mõtlemine, tahe ja teod. Vastutus- ja kaastunne inimese ja loodu vastu kutsub teda konfliktides rahutegijaks ja varemetes hoonete taastajaks.
Marko Tiitus. Urmas Roos
Marko Tiitus, praost, assessor:
1. Nooremate põlvkondade (lapsed, noored ja noored täiskasvanud) kõnetamine ja kaasamine on kindlasti üks meie kiriku ees seisvaid võtmeülesandeid. Ma ei usu, et kellelgi oleks olemas võluvits selle küsimuse lahendamiseks, kuid peaksime selleks koondama ühised jõud ja palved. Praegu on nii, et koos liikmeskonna vananemisega vananeb ka vaimulikkond.
Selleks, et vaimulikuks ordineeritaks nooremaid mehi ja naisi, on tarvis, et teoloogiaüliõpilaste hulgas ja pastoraalseminari pürgijate seas oleks nooremaid. Kuidas neid leida ja motiveerida? See on üks neid küsimusi, millele peaks hakkama vastuseid otsima möödunud kuul kinnitatud vaimuliku ameti komisjoni koosseis. Piiskopina võtaksin eesmärgiks visitatsioonide käigus võimaluse korral külastada koole ning kõneleda muu hulgas teoloogia õppimise ja vaimulikuna teenimise võimalustest.
2. Pean tunnistama, et mida vanemaks ma saan ja mida kauem olen vaimulikuna teeninud, seda vähem olulistena tunduvad mulle kiriku kui organisatsiooni liikmeskonna, tõhususe ja kuvandiga seonduvad küsimused. Kirik pole ju eesmärk omaette, vaid armuvahend või tööriist Jumala käes – eesmärk on kogu loodu lunastus ja uuenemine Kristuses ehk Jumala Kuningriik. Kuna kiriku eesmärk on väljaspool aegruumi ehk praegust maailmakorda, siis on üsna problemaatiline püüda teda disainida mingitele konkreetsest ajastust pärit ootustele vastavaks.
Kuna me aga inimestena ei pääse tuleviku kujutlemisest, siis nimetan kolme omadust, millega EELKd kümne aasta pärast võiks kirjeldada. Esiteks nooruslikkus, mis ei tähenda ainult ja ennekõike vanuselt nooremate inimeste suuremat kõnetamist ja kaasamist, vaid ka ärksust ja erksust, teotahet ja riskivalmidust Jumala Kuningriigi saabumisest tunnistamisel. Teiseks sünergia ja osaduslikkus – tahaksin meie kirikus vähem näha koondumist üksikute liidrite ja teoloogiliste voolude ümber, samuti mitte isepäisust ja individualismi, seevastu aga rohkem koostööd, külalislahkust, teineteisemõistmist, lepitust ja armu. Kolmanda märksõnana nimetan vaimulikku süvenemist ja sügavust. Usun ja loodan, et meie kirikus väärtustatakse kümne aasta pärast enam palveelu, vaimulikke praktikaid ja juhendamist, sisekaemust ja vaikust, hingamispäeva pühitsemist, Jumala sõna ja sakramente – kõike seda, mis seostub mitte niivõrd meie tegevusvaldkondade ja saavutustega, vaid meie olemise või seisundiga Jumalas.
3. Põhimõtteliselt on juba praegu kõik tingimused olemas selleks, et piiskopi- või peapiiskopikandidaadiks võiks esitada ja ka valida naisvaimuliku. Millal täpselt see sündima saab, on minul võimatu ennustada, aga ma arvan, et mitte väga kauges tulevikus.
4. Üheksa aastat tagasi küsis veebiajakirja Kirik ja Teoloogia toimetus toonastelt peapiiskopikandidaatidelt sarnase küsimuse. Vastasin siis ja vastaksin ka täna: „Mind on luterluses alati köitnud vabaduse printsiip: luterlik teoloogia seab kristluse keskmesse õigeksmõistmise, mis Ulrich Körtneri sõnadega pole midagi muud kui vabadusõpetus. Usk on teadmine uuesti kättevõidetud vabadusest, milleks usklikud Kristuse läbi vabastatud on (Gl 5:1). Minu põlvkond on suhteliselt lühikese aja jooksul kogenud erinevate orjastavate ideoloogiate toimet ning luterlikus kirikus olen leidnud Kristuse – tõe, mis teeb vabaks. Kristus ei ole tulnud inimkonnale pakkuma uut ja paremat eetost või kultust, vaid lunastust sellest, mis inimest orjastab ja tema jumalanäolisust degradeerib. Teiseks on mulle luterluse puhul oluline, et ta mõistab end liturgilise osaduskonna või kirikuna, mille keskmes on Kristuse evangeelium ja pühad sakramendid, olles seega kriitiline tarbijakeskse individualistliku religioossuse mistahes ilmingute suhtes.“
5. Peapiiskop Urmas Viilma on oma pöördumises kirikukogule ja eelmises Eesti Kirikus avaldatud artiklis seda piisava põhjalikkusega kommenteerinud. Hoolimata sellest, kas omavalitsuse territooriumil elavate inimeste arv on suur või väike, tuleb sellel omavalitsusel täita kõiki talle seadusega pandud kohustusi ja osutada inimestele vajalikke teenuseid. Hoolimata kooli õpilaste arvust tuleb selles koolis õpetada kõiki vajalikke õppeaineid ja täita riiklikku õppekava. Hoolimata sellest, kas jumalateenistusel osaleb 5 või 50 inimest, on selle ettevalmistamiseks kuluv aeg ühesugune.
Loomulikult on võimalik kirikut juhtida nii ühe kui ka kolme või nelja abipiiskopiga, aga mina usaldan valiku tegemisel eeskätt peapiiskopi ettepanekuid lähtuvalt tema kogemusest, tulevikuvisioonist ja kavandatud tööjaotusest piiskoppide vahel. Isiklikult arvan, et episkopé ehk ülevaatajaameti kollegiaalne jagamine erinevate inimeste vahel aitab vältida kõigi kompetentside koondumist ühe-kahe inimese kätte ning on kirikule lõppkokkuvõttes tervislikum.
6. Elu mõte on elada tänulikult, vastutustundlikult ja hoolivalt selles ajas ja ruumis, millesse Jumal meid on asetanud, tunda ära Jumala kutse ja kutsumus oma elus ning järgida Kristust oma mõtete, sõnade ja tegudega. Maine elu on ettevalmistus Jumalaga ühinemiseks igavikus.
Ove Sander. Toomas Nigola
Ove Sander, assessor, õp dr:
1. Eks kõigepealt tuleb piiskopiks saada ning alles siis saab hakata midagi ette võtma. Samas, ega siin piiskoppidel väga palju teha ei ole – loomulikult saame palvetada, et Issand saadaks töötegijaid oma lõikusele, nagu ta selleks meid pühakirjas üles kutsunud on (Lk 10:2) –, siin on tegemise koht ikkagi koguduse õpetajatel. Just kogudused on eelkõige need paigad, kust tulevad meie homsed vaimulikud. Võib-olla oleks tarvis isegi täiendada ametivannet, nagu see on mõnes teises kirikus, et vaimulike ametiülesannete juurde kuulub hea seismine selle eest, et Jumal võiks kutsuda uusi vendi ja õdesid oma teenistusse ordineeritud ametis. Küsimus on suuresti selles, millistena me ise vaimulikena paistame ning kas suudame teenida viisil, et nii mõnigi jääks mõtlema, et sellist toredat ja imelist ametit tahaksin ka ise pidada. Iseendast võiks ju hästi mõjuda seegi, kui piiskopid käiksid kogudustes jumalateenistusi pidamas, eriti konfirmeerimas, ning kohtuksid koguduste nooremate liikmetega. Just isiklikul kontaktil võiks selles osas tähendust olla.
2. Väga raske öelda. Kogemus on, et üsna tihti ei ole mistahes arengud lineaarsed, ratsionaalselt sisustatavad ja ette prognoositavad. Kes oleks nt suutnud ette näha seda, mida Issand kinkis Eesti rahvale ja kirikule 30 aastat tagasi? Inimlik vaade kipub olema muidugi pessimistlik, et kui vaatame tänast EELK statistikat, siis peaks meie kirik 10 aasta pärast olema veelgi pisem ning Tema teenimine piiratum. See on aga inimlik vaade. Meie Jumal on imede ja ootamatute sekkumiste Jumal. Loomulikult oma armu, tahte ja kairos’e järgi. Minu arvates ei peaks me pidevalt muretsema oma kahanevate numbrite pärast, vaid hoopis olema valmis uuteks võimalusteks, arenguteks ja ärkamisteks, mida Issand annab. Mis on samuti oluline, et me ei mõtleks ainult arvudes, vaid näeksime Issanda õnnistust ja ligiolu ka praegustes oludes ja kahanevate numbrite keskel. Kristus on jätnud meile oma ligiolu tõotuse isegi siis, kui oleme vaid kahe- või kolmekesi koos tema nimel (Mt 18:20).
3. Raske öelda. Kuivõrd meie kirikus on juba pikalt ordineeritud naisi nii preestriteks kui diakoniteks, ei pea me seda mõeldamatuna nägema, et ühel päeval on meil naispiiskop. Kui vaatame kirikuid nii Euroopas kui Ameerikas, siis naispiiskopid pole enam tulevik, vaid tänane reaalsus. Naised, nende pühendumine, armastus ja eneseohverdus on kuulunud kiriku juurde juba aegadest, mil üks Jeesuse jalgade ees istuv naine oli valinud selle hea osa, mida temalt ära ei võeta (Lk 10:42). Oleks hea, ja seda võimaldab hästi eesti keel, et me saaksime vähemasti kirikus üle mees versus naine mõtlemisest ning rõhutaksime pigem Kristuse ihu terviklikkust ja uut loodut (2Kr 5:17). Siinkohal tasub meenutada peapiiskop Jaan Kiivit noorema seisukohta, mille kohasel ordinatsiooni sobivust ei määra sugu, vaid Jumala kutse ja isiksuseomadused. Lisaksin omalt poolt veel teoloogilise hariduse ja praktilise ettevalmistuse tähtsuse.
4. Sellele küsimusele olen paljudel kordadel vastanud ning vastus on suuresti sama ka täna. Luterlikus vaates on minu jaoks kõige tähtsam arm, st Kristus ja Kristuse-kesksus. Kristus on, kelle pärast saame oma patud andeks. Kristus on, kes loob meie südame ja elu uueks. Kristus on see, kes on ainuke käidav tee taevasse. Kuigi see kõik peaks meile luterlastena olema enam kui selge, on just siin see evangeeliumi skandalon, sest me üldjuhul tahame ju ise teha, ise olla ja ise saavutada. Ent Kristus tahab, et võtaksime tema vastu, et kõik oleks temast, tema läbi ja temasse (Rm 11:36), s.o meie elu ja teenimine oleks kui tänulik vastus kogu selle armu eest. Just Kristus ning tema tingimusteta armastus, st arm on minu jaoks kõige olulisem luterlikus mõtlemises. Kõik on arm.
5. Eks ju mõelda võib igasuguseid mõtteid, kuid alati on küsimus, et kas mõttel on mõte sees ning kas ühel või teisel viisil mõtlemine on põhjendatud ja korrektne. Ma arvan, et selline mõtlemine lähtub eelkõige ilmaliku või ärimõtlemise loogikast, kus piiratud ressursside puhul kärbitakse kulusid ning sellega paratamatult tegevusi. See on midagi, mida teeb nt tänane vabariigi valitsus. Ent kirikus peaksid asjad tuginema vaimulikul loogikal ja kogemusel. Nimelt, kui meil on täna arvudes kahanev kirik, siis ei tähenda see automaatselt seda, et peaksime hakkama vaimulikke lahti laskma ja vähendama piiskoppide arvu. Kui seda peaks tehtama, siis on üsna tõenäoline, et see vaid süvendab langustendentsi. Tarvis on uut jõudu, uusi ideid, uusi inimesi, uut sünergiat. Seepärast ei saa pidada kiriklikult vastutustundlikuks ja teoloogiliselt põhjendatuks arvamust, mille kohasel tuleks abipiiskoppide arvu dramaatiliselt vähendada ning piirduda ainult ühega. Silmas tuleb pidada sedagi, et piiskoppide esmane vastutus ei ole kogudused, vaid vaimulikud, kelle arv on täna EELK ajaloo suurim. Ja lõpuks tuleb usaldada peapiiskopi nägemust, sest tema teadmine ja kogemus selles küsimuses on kõige vahetum ja põhjendatum.
6. Suuremal üldistuse tasemel on see meil kõigil ju ühine – käia koos Kristusega igavese elu teed ning jõuda kord tema rahva osaduses Jumala laste lauda taevas. Väiksemaga pole põhjust leppida ning suuremat ei saa ette kujutada. Muidugi isiklikul pinnal võib ja peabki see eesmärk olema natukene täpsemalt sõnastatud ning ilmselt ka teostatud. Käesoleva valvamisnädala evangeelium (Mk 13:33–37) mõistab Kristuse tulemiseks valmistumist sellisena, et meile igaühele on antud just oma töö. Siin on meile kõigile alatine küsimus, mille vastused varieeruvadki ajas, et mis on täna see minu töö, mida Issand tahab, et ma teeksin ja mille üle võiksid kord kõlada sõnad „Sa hea ja ustav sulane, sa oled olnud ustav pisku üle, ma panen sind palju üle. Mine oma isanda rõõmupeole!“ (Mt 25:21). Sellisena ei saa elumõte ja -eesmärk kitsamalt võetuna kuidagi olla seotud sellega, mida mina tahan, mis mulle meeldib või mida ma arvan endale sobivat. See saab olla ikka see, mida Issand tahab just mulle anda minu ainukordse elu teostamiseks, et võiksin kasvõi pisikese märkamatu kivina olla laotud tema igavesse hoonesse.