Eesti evangeelse luterliku kiriku peapiiskop Urmas Viilma, te lendate jõuludeks Austraaliasse. Mis teid sinna viib?

Üle maailma on laiali umbes 30 eesti kogudust, mis on meie kirikuga ühendatud. Enamiku neist on pärast Teist maailmasõda asutanud põgenikud. Minu reis ei ole puhkus, vaid eesti koguduste teenimine: Sydneys on keskpäeval jõulujumalateenistus, aga õhtul peetakse rannal piknikku, mis pidavat olema sealne tava jõule tähistada. Adelaide’is toimuvad Eesti päevad, kus ma pean samuti jumalateenistuse, ja 1. jaanuaril on teine jumalateenistus Sydneys.

Kuidas teile tundub, kas jõulud on tänapäeval keskendunud kinkidele ja muutunud tarbimispühaks?

Kinkimine on jõuludega kaasas käiv tava, aga küsimus on, milleks me kingitusi teeme. Mulle tundub küll, et keskendutakse tarbimisele. Eestis on veel üks huvitav tava: me peame pühadelaupäevi – jaanilaupäeva, mardilaupäeva ja jõululaupäeva. Eestis on jõululaupäev riigipüha, aga teistes riikides alustatakse jõulusid esimese jõulupühaga, kui kokkuleppeliselt Jeesuse sünnipäeva peetakse.

Pühadelaupäeva pidamisega on oht, et kui pühad on käes, on nad justkui juba läbi. Advendi pidamine on Eesti kontekstis kõigest 20-aastane traditsioon, aga saanud tavaks, mis on väga laialt omaks võetud. Kuigi tegu on kristliku sõnumiga, on see jõudnud koolidesse, laste­aedadesse, asutustesse ja avalikku ruumi. Advendiaja algus justkui tähendaks, et nüüd võime hakata jõuluturgu pidama, ja sel aastal avati see Raekoja platsil isegi veel varem. Kui jõuluõhtu on käes, käiakse kirikus või jagatakse kingitusi, ja esimesel jõulupühal saabub tõeline rahu, mis on küll väga tore, aga tekitab tunde, et pühad on läbi. Ma ei arva, et midagi peaks kunstlikult reguleerima, aga peaksime rohkem mõtestama, miks me midagi teeme. Nii ei saaks ka kingituste tegemisest lihtsalt tava.
Edasi loe Eesti Päevalehest.