Diakon Rutt Süvari: Vaimuliku amet on mehe amet

“Naine olgu koguduses vait,” tsiteerib Rutt Süvari Uut Testamenti. Ometi pole ta vait, vaid astub Järva-Madise kirikus ning ka Harku naistevanglas rahva ette ja kõneleb.

Lugupeetud proua diakon. Sessinatses luteri maailmas on naisvaimulikul vist üsna raske hakkama saada?

Jätaksin Lutheri rahule ja ütleksin, et naisvaimulikul on üldse raskem hakkama saada. Öeldakse ju piibliski, et karjase amet on mehe amet.

Seda väidavad meespastorid ka.

Seda väidan mina ka.

Ometi peate end kutsutud ja seatud olevaks just sellesse ametisse. On see saatuse sõrm?

Ju siis. Mu enda elu lugu tõukas mind selle poole.

Kui valmis te enne toda tõuget selleks olite?

Peenramaa oli valmis, tuli lihtsalt külvi oodata. Ühel hetkel tundsin, et elu on mind üsna karmilt kohelnud.
Olin äkki kaotanud kõik, mis mulle lähedane. Jäi üle kuhugi klammerduda, minu puhul Jumala külge.

Kas lähen liiga isiklikuks, kui küsin, millise lähedase kaotusega tegemist oli?

Eks minu ringkondades teatakse seda niigi. Mu abikaasa, samuti kirikuõpetaja, otsustas uuesti abielluda, aasta enne oma surma, nagu tagantjärele selgus.
Olime selleks ajaks olnud 33 aastat abielus.
Aga küllap on siin mingi reegel, et kui sa kaotad kõik, siis leiad ka midagi olulist. Kriis on alati mingi uue algus.

Teie ameti nn legitiimsuse juurde tagasi tulles – ega piibel ju otsesõnu seda ala naistele keela?

Keelab ikka küll. Nagu Uues Testamendis öeldakse – naine olgu koguduses vait.

Astusite justkui pühakirja vastu?

Mõnes mõttes küll, aga arvan, et apostel Paulus, kes nõndamoodi kirjutas, lähtus oma aja kontekstist ja tollastest arusaamadest. Muide, kas te teate õpetussõnu Bileami eeslist?

Olen sellenimelisest kuulnud…

Bileam ei näinud ega kuulnud inglit, kes ta teel seisis, kuni lõpuks eesel pidi seda talle ütlema.

Otsin seost ega leia.

Kui Jumalal ei ole võtta enam mehi, siis võtab ta naisi, kui pole võtta naisigi, võtab ta poisikesi, kui neidki enam pole, siis võtab ta…

Eesli?

Kas või. Jumalik sõnum ei jää inimkonnale niikuinii edasi andmata.

Kui minu isiku juurde tagasi tulla, siis on mul õpetajarüüd alati raske kanda ja raske on ka seda kandmata. Aga kui ma panen selle selga, siis sel hetkel saan ma selge sõnumi, igaks teenistuseks iga kord. Alati.

Kuidas see sõnum tuleb?

Ma küsin seda ja siis see tuleb.

Iga kord?

Iga kord. Tuleb mingi kindla teadmisega. Seetõttu ma arvangi, et olen selleks kutsutud ja seatud. Mingil muul moel ma seda rahvale teatada ei saa.

Kogu intervjuud  loe Maalehest.