
On päev, kus ei pea kiirustama. Liigun bussipeatuse poole, tundes rõõmu sügisvärvidest ning järjekordsest uuest päevast. Keegi on veel bussi ootamas. Tavaliselt tähendab see siin maanurgas ka vestlust, sest mis ikka niisama seista, kui juba ühte kohta ollakse satutud.
Teretame. Naine mu kõrval avab suu, nagu tahaks midagi öelda, kuid ei lausu sõnagi. Teeb paar sammu, vaatab mulle otsa, kuid juttu ei alusta. Õhk muutub selliseks, et raske on vaikides edasi seista. Küsin, kas ...