Teoloogi sõna: Eesti usk
Andres Põder Eestist rääkides ei saa usust üle ega ümber, olgu selleks kas või ebausk või uskmatus. Ehk on rahva keeletaju sidunud sõnasse „usk“ erinevad tähendused just seetõttu, et neid pole võimalik lahutada? Kas saab olla „kindlat sisemist arusaama“, kui puudub veendumus milleski, „mis ei vaja põhjendamist“? Kas on midagi enesestmõistetavamat kui jumaliku väe tunnistamine? Kas on lootust, kui see usk puudub? Liisa Tagel märgib artiklis „Mida eestlased usuvad“ ...