Kas see puu on surnud või elav? Mitte ühtegi rohelist lehte – järelikult surnud, ütlevad paljud. Aga ta on ju kaetud rohelusega, tema õõnsuses sibavad sipelgad – järelikult on ta elav, ütlevad teised. Inimene – kas tema on elav või surnud? Ta ju tegutseb, hingab, liigub – järelikult ta elab, ütlevad paljud. Aga temas pole usku, lootust ega armastust – järelikult on ta surnud, ütlevad teised. Kristus – kas ta on surnud või elav? Ta löödi risti – järelikult on ta ...

Mure ripub mu küljes, seob mind ahelatega. Ei saa liikuda, ei saa rõõmu tunda. Mida ma küll tegema peaksin? Palun Sind, Isa, võta see enda kanda, anna mulle tagasi mu rõõmus meel. Sina oled ju lubanud mu eest hoolt kanda, aga ikka ma kipun seda unustama ning koorman end asjadega, millega ise toime ei tule. Mu usaldus Sinu vastu kõigub, kuigi ei tohiks ... Anna mulle usku, lootust ja jõudu, ära lase mul unustada oma lubadusi.

Kes see on? Naelajäljed kätel ja jalgadel, lahked silmad, kutsub – tulge minu juurde kõik, kes te vaevatud ja koormatud. Kuidas on see võimalik? Kõik ju teavad, et ta löödi risti! Surmavallast ei tulda tagasi ... Aga siiski! See on minu Issand ja minu Jumal. Ta kutsub mind, ütleb: Mina olen ülestõusmine ja elu! Ta on tõesti üles tõusnud!

Kuningas tuleb. Mul pole midagi, millega talle vastu minna ... Võtaks ühe palmioksa? Kui lehvitan sellega, ehk märkab ta mind? Ehk pöörab oma palge minu poole ja naeratab? Aga need oksad on ju nii ilusad ... Kui murran, närbuvad nad varsti. Ah tühja, võtan ikka! Oksad ja lehed kasvavad uued, õied on järgmisel aastal jälle. Aga Kuningat ei kohta ometi iga päev ... Enam pole aega kõhelda – minu Kuningas tuleb! Hosianna Taaveti Pojale!

Kaunis rüü, uhke välimus püüab pilku. Nii tahaks haarata, pihkudesse peita, kõigile uhkelt näidata – näete, mida leidsin! Kas pole ta tore? Ei, ei tohi! Kauni rüü all peidus kurjus, häving ... Enda meelest õigusega – selleks ta ju loodud on ... Kes küll annaks tarkust ära tunda, mis tõeline, mis võlts? Jah, Sina, mu Isa, Sina tead. Mina alati ei tea ... Hoia mind mu teadmatusest tehtud valede valikute eest.

Vahel on tunne, et ripun kuristiku kohal ning iga hetkega libisen vaid sügavamale. Üritan end kinni hoida viimse jõuga, kuid järjest katkevad kõik niidid ... Jääb vaid üks, viimane. Kui katkeb ka see, olen kadunud ... Kuid see niidike ei katke. Sina hoiad mind ning ei lase kukkuda. Mina vaid olen see, kes seda unustama kipub ning ainult iseenda jõule tahab loota. Anna mulle usku ja teadmist, et ka kõige suuremas kitsikuses ei jäta Sa mind maha, hoiad ja kannad ...

Tallinna Püha Vaimu kirikusse tasub aasta lõpuni kindlasti kaamera kaasa võtta, sest kogudus kuulutas 14. oktoobril välja fotokonkursi. Teemaks on meie kirik ja kogudus, eesmärgiks innustada osalejaid märkama ja jäädvustama põnevaid nüansse. Idee sündis, kui arutasime koguduse vabatahtliku Ülle Reimanniga, mida panna järgmise aasta taskukalendri pildiks. Siis leidiski Ülle, et meil on palju fotohuvilisi ja miks mitte nende pilte kasutada. Koguduse juhatusele idee meeldis ...

Meie kiriku kõrgkool usuteaduse instituut alustas 66. õppeaastat traditsioonilise jumalateenistusega Tallinna Püha Vaimu kirikus. Teenisid rektor Ove Sander, dekaan Randar Tasmuth ja õppejõud Marko Tiitus. Esimest korda kooli ajaloos aga mindi jumalateenistuselt aktusele ühises protsessioonis. Avakõnes tõdes rektor, et kui veel aasta tagasi olid suured kahtlused, kas kooli on ikka vaja, kas on neid, kes tahaksid tulla õppima, siis seekordne sisseastujate arv ületas kõik ...

Ei me ette tea, mis elu meil tuua võib... Nii laulis kunagi Heli Lääts. Tõepoolest, me ei tea seda ja kas peakski? Aga kindlalt teame, et alati on meie ümber inimesi, kes lahkuvad, kui meil ei lähe kõige paremini. Kuid teame ka, et on neid, kes jäävad, kes on valmis koos meiega tundmatule tulevikule vastu minema isegi siis, kui nad peaksid maha jätma kõik selle, mis on neile endile armas ja kodune. Veel teame, et just siis, kui oleme kõige suuremates raskustes, leidub ...

Armas Taevaisa, õpeta meid nägema oma suurust just neis, kes meie endi meelest on väetid, sest Sina hoiad ja juhid meist igaüht. Kui Sa võtad meilt ühe võime, annad juurde teisale. Aita meid mõista, et igaüks on väärtuslik Sinu silmis ja me vajame üksteist selles maailmas, et koos muuta seda üha enam Sinule meelepäraseks.

Me näeme ilu ja Sinu hoidmist suurtes asjades ning ei pane sageli tähele kõige väiksemaid. Aga just nende läbi avaneb Sinu tõeline suurus... Anna meile siis märkamist, sest ka väike võib olla suur Sinu silmis...  

Kui Sa tahad, lased Sa oma valgust paista kõikidele ning me tunneme end hoituna ja armastatuna. Kui Sa aga vihastad, peidad Sa oma palge ning meil on külm ja kõle. Pimedus ja süngus hirmutavad, me ei oska leida teed tagasi Sinu juurde... Kasvata siis meis enese tundmist, et võiksime tunda endid Sinu omana, olla Sinu soojuses ja valguses.