Giza platoo. Tekst ja foto: Tiiu Hermat Kõrb täis liiva ja kive, päike lõõskamas lagipähe … Oh, oleksid need kivid ometi leib! Oh, oleks see liiv ometi vesi! Oh, oleks selle päikese ees mõni pilveke pakkumas varju! Aga ei ole … Mis kõik annaksin tüki leiva, tilga vee ja raasukese jahutava varju eest! Kas annaksin ära ka iseenda? Mis jääb siis järele? Hetke õndsuse nimel igavene piin? Isa, ära saada mind kiusatusse – ma ei tea, kas suudan vastu panna ...

Jeruusalemm, sa püha taevalinn … Seisin tee veeres ja vaatasin linna. See polnud sama tee, mida mööda läksid Sina, Issand. Ka linn polnud enam sama. Mõtlesin: kas leiangi sealt enam Su jälgi? Ometigi oli see siiski sama linn. See oli täis Sind. Linn, kus Su teekond algas. Linn, kus Su teekond lõppes. Sa olid seal. Ma ei näinud Sind, kuid iga küngas ja müürijupp jutustas Sinust. Sa olid seal. Aga Sa oled ka praegu just seal, kus on need, kes Sind otsivad. Ma tunnen ...

Kabel Vastseliina ordulinnuse juures. Tekst ja foto: Tiiu Hermat Ma otsisin pühadust. Tõusin mägedele, laskusin orgudesse. Hulkusin laantes, purjetasin meredel. Vaatasin uhkeid ausambaid, külastasin kauneid katedraale. Pühadust oli. Aga midagi jäi kriipima hinge. Otsisin edasi. Ühel päeval jäi mu teele pisike kabel. Kahtlesin, kas astudagi sisse. Süda käskis: mine! Ma leidsin. Tänan.

Kuhu oled Sa peitunud? Esimese samba taha? Või järgmise? Oi, seal kaugemal kumab valgus! Oled Sa seal? Ma loodan, et oled. Ma tulen, et leida Sind ja jääda Su juurde. Sinu juures on see hea osa, mille oled mulle tallele pannud. Paljud on tulnud enne mind, sellest annavad tunnistust jäljed teel ... Sinu juures on ruumi, kindlasti mahun ka mina Su jalge ette. Sa ise oled lubanud: kes Sinu juurde tuleb, seda Sa ei lükka välja ... Ma tulen.  

Toeta ei suuda ma sirutuda taeva poole, toeta jääksin vaid maad mööda roomama. Sa nägid seda ja pakkusid mulle, mida vajasin, ilma et oleksin pidanud Sinult seda küsimagi. Andsid mulle võimaluse endale lähemale jõuda, õitseda ja särada. Aita mul meeles pidada, et see on võimalikuks saanud vaid tänu Sinule. Aita hoiduda uhkusest ja ninakusest, aita hoida südames tänu ja kiitust. Vaid Sinuga, Sinu läbi ja Sinus saan ma olla see, kelleks Sa mind luua oled ...

Vali, milline tahad, mille alla oma murekoorem panna ...   Ei ole õiget ega valet risti, on rist kui märk, et Kristus on ka minu eest surnud ja üles tõusnud. Märk, et ka minu nimi on eluraamatus. Luba siis ikka mul risti juurde astuda, luba mul ikka ristimärgiga end ja oma lähedasi õnnistada. Ainult läbi risti tunnen, et oled mu ligi, ainult läbi risti tunnen, et mu elu kuulub Sulle. Juhi ja valitse siis seda, tõsta oma rist mu üle ja luba mul leida rahu Sinus.

Puud tuntakse tema viljast ... Hea puu kannab head vilja, halb puu halba vilja. Kuid selleks, et vilja kandma hakata, tuleb enne kasvada, ammutada pinnasest vajalikke toitaineid, koguda jõudu ja visadust. Palun anna siis mulle tarkust, et valida juurdumiseks sobiv pinnas, kust saaksin just seda, mida mul tarvis on. Samuti anna jõudu vastu seista tuultele ja tormidele, visadust kasvada ja sirutuda valguse poole, et kui kord viljakandmise aeg kätte jõuab, oleksid viljad ...

3. juulil tähistas 70. sünnipäeva Tallinna Püha Vaimu koguduse Sakariase osakoguduse asutajaliige ja kauaaegne juhatuse esimees Leida Aitaja (pildil). 1944. aasta ilusal juulialguse päeval nägid Raplamaal Kehtna vallas Nõlva külas Jantsonite peres ilmavalgust kaksikud tüdrukud, kellest 10 minutit noorem sai ristimisel nimeks Leida. Tüdrukud kasvasid nagu ikka tollased maalapsed – varakult tuli hakata pere töödes ja tegemistes kaasa lööma. Kaheaastaselt haigestus Leida ...

Tuhanded päikesekillud laiali. Soe, valge ... Mida rohkemat võiksingi soovida? Ma olen hoitud ja armastatud, kaitstud ja juhatatud. Paluda võin vaid seda, et mul ikka jätkuks tänulikku meelt, et ka kõige pisemates asjades näeksin sind.   

Tee on udus. Kuhu see viib, ma ei tea ... Kas julgengi seda mööda minna? Kõhklus poeb hinge – äkki seal polegi midagi head? Äkki on see kuldne kutse vaid pettus? Veel võiks tagasi pöörduda sinna, kus kõik on selge ja tuttav. Võiks jääda oma igapäevasesse mulli ... Aga kui ma hiljem kahetsen seda? Issand, tule ja võta mul käest, saada mind ka tundmatul teel. Sinuga koos ma ei karda, sest tean – sa viid mu läbi kõigest, viid sinna, kuhu jõudma pean ...

Päike tõuseb taas, pimedus kaob. Elu jätkub, ees ootab kaunis päev. Oleks nii lihtne kaotada pimedus ka hingest! Julgust, kindlust, elurõõmu sinna lisada omal jõul ei suuda ... Palun sind, Issand, valgusta minugi südant, hoia mind teadmises, et oled surma võitnud ja üles tõusnud ka minu eest. Ole mu ligi ka siis, kui ma sind ei näe ...

Ilu tagant kumab valu, rõõmu tagant mure ... Võidupalmidest saab okaskroon. Kas jätta siis rõõmustamata? Kas hirm selle ees, mis peab tulema, peaks keelama rõõmu tundmast tänasest päevast? Kuhu jääb siis lootus? Täna tuleb minu Issand ja minu Jumal. Täna ma rõõmustan südamest. Mis hiljem tulema peab, seda ma muuta ei saa. Aga ma tean, et ka siis on tema minuga, kui ma vaid usaldan teda ja hoian kinni tema käest. Kadugu siis hirm! Ainus, mis loeb, on Kristus ja tema ...

Sinu ja minu eest surma antud ... Meie eest surma antud. Sinu ja minu eest ära valatud ... Meie eest ära valatud. Sinule ja minule antud elu ... Meile antud elu. Kingitus, millel polegi hinda. Väärtus mõõtmatu. Meie aga pillame seda, kuidas juhtub, voolab nagu liiv sõrmede vahelt ... Millal küll tuleb mõistmine? Kui palju peab Issand meie pärast pisaraid valama? Sina ja mina, meie – me tuleme taas sinu ette. Sina annad elu, sina annad armu – ikka uuesti ja uuesti ...

Kas kõrgemalt kuuleb sõnumit paremini? Või ehk jõuavad me palved kiiremini kohale? Üks vana rahvajutt räägib: Paradiisis oli kaks inglit. Üks lendas vahetpidamata taeva ja maa vahet, teine lebas pilvekesel ja puhkas suurema osa ajast. Lõpuks küsis puhkav ingel teiselt: «Miks sa kogu aeg edasi-tagasi lendad?» Teine vastas: «Ma pean viima Jumalale sõnumeid, mis algavad sõnadega «Aita mind, Issand!». Aga miks sina kogu aeg puhkad?» «Mina pean viima sõnumeid, mis algavad ...

Kas vabadus on olemas? Igal pool on ju piirid, millest üle astuda ei tohi. Igal pool on käsulauad – sa pead tegema nii, sa ei tohi teha seda ... Kõige kitsamad piirid seame endile siiski ise. Kõige rangemad käsud ja keelud on meie endi sees. Me ei usalda ennast, me ei julge endale vabadust anda ning süüdistame siis kogu maailma enda piiramises ja ahistamises. On vaid üks tõeline piir: Jumala tahe. On vaid üks käsk: armasta Jumalat üle kõige. On vaid üks ...