Vahel maailm kukkuda võib kokku ning kuskil ei leia sa asu. Nutad või valjult lööd lokku – millestki pole vist kasu … Kui ka tundub, et lootus kaob ja keegi su palvele ei vasta, võid leida mõne oksarao, kui maast taeva poole silmad tõstad. Ka surmast tõuseb elu ja kuivanud oks võib kanda vilja. Julgelt siis Isa palu – selleks kunagi pole hilja.

Ei seedrid, ei palmid kasva me maal … Millega siis Kuningale vastu minna? Külluses on meil mände – sitked, tormides ja rajudes räsitud, keerdus ja kõveras nagu me isegi. Kuid küllap Kuningas võtab meid vastu sellistenagi, õgvendab kõverused, silub räsitud haavad, harutab lahti me keermed. Võtkem siis julgus kokku ja asugem teele!

Ainult südamega näed hästi … Mis südamest tuleb, see südamesse läheb. Mis iganes eluteel ette tuleb, südamesse jätab jälje. Olgu siis kannatused, rõõm, lohutus – süda mahutab kõike. Kuid kui südames pole armastust, on kõik muu tühine. Palun siis, Isa, kingi mulle oma armastus, ava mu süda seda vastu võtma. Vaid siis suudan ma vastu võtta ka kõike muud, mis Sul minu jaoks varuks on.

Üksteist peab hoidma tuule ja külma eest. Üksteist peab hoidma ka siis, kui südamed on jääs … Jää sulab kord. Luba siis sel sulaveel voolata sinna, kus näljane ja janune kosutust vajavad, et see jäätumine poleks tühja läinud …

Kurtide kogukonna üritusel 24. veebruaril: Riho Kurg ja Tiiu Hermat. Erakogu 1. märtsil 2007 hakkas kehtima keeleseaduse uus redaktsioon, milles anti eesti viipekeelele riigikeelega võrdne staatus. Kirikusse jõudis viipekeel juba palju varem, ligi 25 aastat tagasi. Rääkisime Eesti Kristliku Nelipühi Kiriku kurtidetöö pastori Riho Kurega möödunust, arutlesime, miks ja kellele me viipekeelset tööd teeme ning mis on selle töö rõõmud ja mured. Oleme mõlemad kasvanud viipekeelses ...

Kui hea on elus kulgeda mööda sirget teed – siht on silme ees, pole midagi, mis kõrvale meelitaks. Kõik on nii lihtne ja selge. Aga äkki – tee kõrval on midagi põnevat! Seda peab ju kindlasti uurima minema! Lähed, peatud, uurid ning siis võid mõtlema hakata: kuhupoole ma siis nüüd teel olingi? Hea, kui on keegi, kes taas õige suuna kätte juhatab. Minul on. Aga sinul?

Härmatise järgi olevat vanarahvas viljasaaki ennustanud. Kui härmatist palju, tuleb saak ilus, kui aga vähe, jääb kesiseks … Kevadel aga läks peremees põllule ja külvas ikka nii palju, kui tal seemet oli, hoolimata härmatise ennustusest. Ta teadis: kui jätta külvamata, ei saa üldse midagi.  Külvamine on vähim, mida saame teha. Vilja kasvu ja saagi aga võime usaldada Isa hooleks – tema teab, palju on just praegu õige ja vajalik.

Arm, kes Sa mind oled loonud,         kas mäletad mind veel?         Kas tead, mida vajan just nüüd? Arm, kes Sa mind oled loonud,         kas võin Sulle loota         ka siis, kui eksind ma teelt? Arm, kes Sa mind oled loonud,         kas kuuled mu palvet         ka siis, kui hääletuks jääb see? Arm, kes Sa mind oled loonud,         ma siiski loodan veel,         et leian Sinu juurde tee. Arm, kes Sa mind oled loonud,         ka Sinu piskust annist         mulle küllalt ...

Oli üks pime nurk. Keegi ei teadnud, mis seal peidus võiks olla. Arvati, et küllap tolmurullid ja ämblikuvõrgud, mida muud pimedast ikka leida … Siis tehti sinna aken. Valgus pääses sisse. Kõik olid üllatunud – nii palju kaunist on jäänud nägemata … Jah, oli ka tolmurulle ja ämblikuvõrke, aga need pühiti kokku ja visati minema. Jäi ainult ilus ja hea. Ka süda vajab akent, et Jumala valgus võiks sinna paista ja peidetud headuse inimeste silme ette tuua.

1992. aasta ÜRO üldassamblee otsuse kohaselt tähistab kogu maailm 3. detsembril rahvusvahelist puuetega inimeste päeva. See on päev, mil tuletatakse meelde, et juba 1948 vastu võetud inimõiguste ülddeklaratsioonis sätestatud õigused kehtivad ka puuetega inimestele, ilma ühegi erandita. Poliitik ja muuseumitegelane Ants Leemets on väljendunud veelgi radikaalsemalt, öeldes, et puue on samasugune inimõigus kui kõik muudki. Võrdsetel alustel Eestis on puudega inimesi ...

Vaikse laupäeva õhtu. Otsin arvutist videot, millega pühade puhul sõpru tervitada. Kõrvalaknas on lahti Facebook. Järsku märkan, et üks mu soomlastest sõpru on jaganud põleva kiriku pilti. Mida??? Loen teksti ja olen nagu puuga pähe saanud – põleb Ylivieska kirik! Ühtäkki tulvavad meelde mälestused 23 aasta tagusest ajast, kui meie eestlastest pühapäevakooliõpetajate grupp veetis kuu aega Raudaskyläs õppimas. Üks esimesi kohti, millega meid tutvuma viidi, oligi ju seesama ...

Nii lihtne kõik ongi? Ma ju uurisin ja puurisin, lugesin siit ja sealt, püüdsin mõista. Asjata … Kõik tundus nii lootusetu. Siis tulid Sina, puudutasid mind, avasid mu südame silmad ning kõik asetuski oma kohale. Kas viga oligi vaid minu suletud südames? Küllap vist jah. Kuid ma pole ju ainuke selline. Palun Sind, puuduta kõiki, kelle süda on siiani suletud. Palun ava nende silmad ja mõistus, et nad leiaksid, mida otsivad. Neid on küll palju, aga ma tean – Sinule pole ...

Ah, milline imeline hommik! Valgus tõuseb, pimedus taganeb. Elu surmale ulatab käe, ütleb: «Mine, sinu aeg on läbi! Mina valitsen nüüd!» Surm tahaks vastu vaielda, kuid ei suuda ... Lontsides läheb ta ... Soojust ja valgust sai maailm täis. Palun Sind, Issand, hoia mind oma valguses. Sina oled elu, ainus, mis mul on. Tekst ja foto: Tiiu Hermat

Tead, Kuningas tuleb, võta midagi kaasa ja lähme teda tervitama! Mida on mul kaasa võtta? Pole mul uhkeid palmioksi, millega lehvitada, pole mul punast vaipa, mida tema teele laotada … Pole ma isegi ju tähtsal kohal, pole mul vara ega kuulsat nime … Ei-ei, see polegi ju tavaline kuningas, kes vaid tähtsate ja rikaste juurde läheb. Tema on hoopis teistsugune, suur on tema jaoks väike ja väike on suur. Tõesti? Ja ta ei pahandagi, kui ma tulen ta juurde nii, nagu ...

Mu karikas on üleni täis, headus ja heldus saadavad mind. Kust see kõik tuleb? Sina täidad mu karika oma lakkamatust heldusest, Sina lased voolata oma headust üle minu. Ma võin uskuda ja loota, et see ei lõpe. Võin uskuda ja loota, et võin seda kõike Sinu eeskujul jagada. Võin uskuda ja loota, et igaüks meist võib seda edasi jagada, sest Sinu varud on piiritud. Miks pole siis maailm veel headust ja heldust täis? Kas olen mina või kas on keegi teine olnud liiga kitsi ...