Betti Alveri ja Mart Lepiku viimast kodu Tähtveres Koidula ja Vikerkaare tänava nurgal lahutas Uku Masingu ning Leo Anveldi kodudest Toomemäe poole vaevalt üks kilomeeter. Mistahes teoloogilise küsimuse puhul oleksid nad võinud kohtuda enam-vähem kohe. Tegelikkuses oli nende jaoks märksa enesestmõistetavam arutada neid küsimusi endamisi isegi siis, kui need tekkisid töö käigus, näiteks tõlkimisel.
Nii me ei leiagi kolmelt arbujate põlvkonna loovalt liikmelt ühist, ...
Gustav Suitsu luuletuse «Kerkokell» (kirjutatud suvel 1912, võibolla jaanipäeva ja jaagupipäeva vahel) mõistmiseks tuleb tunda luuletaja kirja 24. maist 1902 (vkj) Kolga-Jaani pastorile Villem Reimanile. Luuletus on lähtekohalt tõsieluline: koos abikaasaga jõudis Suits Helsingist Võndu ajal, mil tema ema Liis (snd Kerge) oli 1. jaanuaril 1912 asetatud juba puusärki.
Kirikukella lõi tõepoolest Suitsu isa vend Jaan (1853–1927), kes töötas Võnnu külakoolmeistrina 1874–1892, ...
Rohkem kui veerand sajandit tagasi kirjutasin ma ajalehele TRÜ ligemale paarkümmend artiklit maailmakultuurist kui õhtumaa vaimsest ühisosast. Sealt jäi paljugi välja põhjusel, et mul puudusid siis sellekohased teadmised. Ma ei käsitlenud reformatsiooni ja protestantismi ajaloolist sisu ega keskaja teise poole juurat, vaid keskendusin renessansile kui ühiskondlikule pöördumisele minevikus sündinud loomingu ülevuse poole.
Ainus teoloogiline aspekt, mida võinuksin välja tuua, ...
Liidukantsler Konrad Adenauer (1876–1967) oli katoliiklane, kelle suhtes on korduvalt küsitud, kuivõrd ta seda tegelikult oli ehk kas ta oli oma usus range. Praktilise juristi ja hilisema munitsipaalpoliitiku ning riigimehena oli ta ennekõike pragmaatik, kes polnud teoloogiat õppinud rohkem, kui seda nägi ette tollane keskharidus.
Ta sai hariduse Kölni poistekoolis ja katoliiklikus gümnaasiumis (meie ütleksime «humanitaargümnaasiumi klassikalises harus»), mis andis ...
Aasta tagasi sain Hämeenlinnast ootamatu palve. Soomlasest pereisa, kes on aktiivne estofiil ja abielus pagulusest pärit saarlannaga, küsis, kas ma ei kirjutaks neile, kuidas okupeeritud Eestis tähistati jõulusid. Ta lubas mu läkituse kohalikele Eesti-sõpradele jõulupeol lausa ette lugeda.
Ei jõudnud ma tookord palvet täita, ent jäin mõtlema. Kuidas kirjutada jõuludest kui kodusest kristlikust kombest ühiskonnas, kus kõik fundamentaalsed põhimõtted, kannatus ja rõõm kaasa ...
Põhjusi, miks ma seni olen kirjeldanud konservatiivsust II maailmasõja järgse Saksamaa näiteil ehk Adenaueri ajastu kaudu, on mitu. Siinkohal on nendest ehk tähtsaim sõja lõpetamine Saksamaal endas – protsess, mis pole lõppenud olevikuski, sest Saksa Liiduvabariigi territooriumil asuvad veel Briti väed ja Ameerika tuumarelvad. Kuna konservatiivsuse üheks nurgakiviks on usk Jumalasse, aga samas olid just saksa konservatiivid väga aktiivsed Euroopa ühiskodu rajajad, siis ei ...
Juba pikemat aega on mul südamel küsimus, kuidas mõtleb kooliõpetaja nendel teemadel, mis jäävad tema ainest üldse välja või mida ei õpetatagi – ja mis sellegipoolest üldist hariduspilti ning inimsuhteid kujundavad. Sotsiaaldemokraatia ei ole õppeaine, aga ometi kuulub ta meie ellu ka sel juhul, kui me teda ei poolda.
Minnes veelgi konkreetsemaks: kui Hugo Treffneri gümnaasiumi religiooniõpetaja, sotsiaaldemokraat Toomas Jürgenstein läheb tundi, kuidas ta siis hakkab ...
Konservatiivsuse sisu võib koondada viide punkti: inimese suhe endasse; tema suhe teise olendisse; tema suhe varasse või omandisse; tema suhe ajalukku ja tema suhe sellesse, mis saab edasi.
Samamoodi, kuid ka teistsuguste sõnadega saab kirjeldada muidki poliitilise mõtlemise viise, niisiis ei ole loetletud punktid konservatiivsusele ainuomased. Ainuomane on nende punktide vektor ehk suunatus.
Konservatiivsus rajaneb aukartusel (mõnikord pieteedil, teinekord respektil, ...
Horatius soovitas «Ars poeticas» (värss 388) hoida valminud teost enese käes kümmekond aastat ja avaldada alles seejärel. Äksi pastor ja Tartumaa praost Otto Wilhelm Masing tundis Horatiuse loomingut. Tema soovitus Pärnu ametivennale Johann Heinrich Rosenplänterile on midagi muud: «Ebamäärase, niinimetatud raamatukaupmeheretsensiooni asemel tuleks iga eesti keeles ilmunud teost põhjalikult ja ...
Isegi väga vana mehena oli akadeemik Paul Ariste endiselt uudishimulik. Kui ta oma küsimustele väljaspool lingvistikat mujalt vastuseid ei leidnud, mõtles ta need ise välja. Nii oli tema meelest siiski parem kui jääda täielikku teadmatusse.Uudishimu pole aga produktiivne, kui teda ei täienda veel kaks omadust, nimelt tähelepanuvõime ja oskus võrrelda. Uudishimu vist ei ole arendatav. ...
Ristimise tagajärg ehk kuulumine kristlusesse ei tohiks jääda peidetuks – nagu ei tohiks seda olla ka kuulumine mis tahes teistsugusesse konfessiooni või põhimõtteline ilmalikkus. Muidugi on see vaieldav, ent oma veendumuste varjamine on minu arvates alati tõendiks inimese nõrkusest.Kirjandus võib ses suhtes olla vägagi ambivalentne. Aastal 1962 kirjutas Ain Kaalep (1926) luuletuse «Ristsed». See on justkui autobiograafiline, lüürilise mina vallatu pihtimus ajast rohkem kui ...
Variser on alati silmakirjateener. Petlik. Salgaja. Ei maksa aga salata, et inimese elus on 90 aastat ammugi raugaiga. Kreutzwald nimetas ennast vanaraugaks juba 72selt. Riigi ajaloo kohta ei ütle 90 aastat õieti midagi. Riik peab olema iseseisev võimalikult kaua juba loomu poolest, numbrite ümarusest küsimata. Kuid riik ei tohi olla rauk. Need kirikuõpetajad, keda mina olen isiklikumalt tundnud, olid meie tutvuse või ...