jäta süda vaiki, või viivuks, kui võid kuule vaikust ja Vaimu mäletad ristivett ja rahu, mis hinges, kui vesi ristimisvaagnal sillerdas sinna tagasi, et minna edasi

Sain kaduvust tundma väikese lapsena. Mu vanaema rääkis mõnikord lugu oma isast, mu vanavanaisast Hugost. Et kui ta ema surnud, käinud Papa keldri taga liivamäel vaatamas oma ema paljaste jalgade jäetud jälgi, „muudku kai neid ja õnnõ iksõ“. Siis sadanud vihma ja jäljed kadunud siledasse liiva. Ma ei saanud päris täpselt aru, miks Papa poleks võinud oma jalgadega ema jälgi üle astuda, siis oleksid need ju palju kauem kestnud. „Tuu ei olõ´ ämp tuu“. Jah, see pole enam see. ...

Kui saaks tormise südame tasa, et paluda – Issand, luba armu olla Su rahus, luba valgust näha rada, mis Sinuni toob. Hea Issand, ärata meid, kui unub, et Sina oled olemine, et Sina oled algus ja ots, ja Su Sõna on alati meiega.

Et me mõistaks, Issand, Su sõna! Et me oskaks, oh Issand, tulla Su juurde, mitte pidada võõraks ja vääraks venda, tulla kokku, idast, läänest usalduses, hääduses, rõõmus võõras, tuttav, väikseim, suurim paljudes keeltes ja meeltes, Sinu juurde! Ütle ainult üks sõna … !

Kas me tunneme tõde ja armu, mis Jeesus on toonud, kui joome vett ja aina tingides, nõudes kes teab mis imet, ei märka neist ühtki, ega sedagi, et veest ammu saanud vein. Tee meid tühjaks, Isa, et saaksime täis Su Vaimu, et näeksime tõde ja seda, et kõik me ümber on Sinu loodud arm ja ime.

luba meil tulla Su juurde vesi peseb pimeduse Kristuse valguseks sinisest veest, sinisest taevast siis sünnib uus inime kui sinine lill kelle süda on taevas

Issand, anna armu, et saaksin enesele andestada, minna ära oma ülbuse mäelt ja vabaks anda kõik, keda võlglaseks pean. Siis on süda kerge, lendab kui lind ja laul. Siis tean, et olen Sinult andeks saanud.

Issand, luba armu julgust, tugevust vaadata enese sisse. Issand, anna jõudu sõdida iseenesega, saada aru, et parem on aidata kui tappa. Issand, kinnita usku usaldada Sinu teed.  

Valgeudustel sügishommikutel, kui taeval ja maal ei näe piiri ning läbi vaikse udu hõõguvad punased vahtrad ja hanede hääled lendavad Linnuteed mööda lõunasse, kui süda on tasa ja maast on kasvanud vein ja leib – kuidas tänada Teda, kellele ainsana saab kuuluda kogu tänu?

Tee mind terveks, Issand, siis ma saan terveks; aita mind, siis ma saan abi. Jr 17:14 Esä, lasõ` mul kaia` taivast, nii et ing olõs vaiki, et ma saassi olla` peris tassa su man. A silm om viganõ, ing udun. Tii` minnu terves, Esäkene, sis ma saa terves!  

„Järelikult ei ole te nüüd enam võõrad ja majalised, vaid pühade kaaskodanikud ja Jumala kodakondsed.“ (Ef 2:19) Anna Vaimu käia Sinu teed, lasta enesest lahti suveöös, et näha Issanda loodud maailma, me kodu. Igor Mitoraj „Ristija Johannes“, 2006. Marmor Basilica di Santa Maria degli Angeli e dei Martiri, Rooma

Kandke üksteise koormaid, nõnda te täidate Kristuse seadust. Gl 6:2 Kandkem üksteise koormaid. Oleme lihtsalt hääd iga inimesega me ei tea nende muret, ei näe väsind tiibu. Küsime, kuidas neil läheb. Palume Vaimu tiibade jõuks. Tema teab, mis on hea. Raffaello da Montelupo „Püha Miikael“, 1536. Castel Sant’Angelo, Rooma

Toomkiriku muuseumis kohtasin üht vanadaami koos oma keskealise pojaga. Nad istusid väga vaikselt ja väga kaua Donatello Maarja Magdaleena ees. Daam hakkas minuga millegipärast vestlema, ütles, et on pärit Floridast, tema poeg on tugeva vaimupuudega. Nad püüavad iga paari aasta tagant Firenzesse Magdaleenat vaatama tulla ja nii juba 30 aastat järjest. Miks ainult seda? „Teate, ta on nii kaunis! Vaadake, kui usaldav ta on!“ Magdaleena, kuis mõistsid usaldada? Või teadsid, et ...

Monte Calvo, Gubbio Tekst ja foto: Merille Hommik Minna mäele risti manu, õhtul, kui Isa on võtnud pintsli ja taevast maalind, jõuda ristini, et hingata.