Mt 25:14–30 Tänane evangeelium räägib meile sellest, mida teha oma eluga. Võib-olla on see kõige tähtsam küsimus üleüldse. Võib-olla sellest tähtsam on veel ainult küsimus, miks on kurjus maailmas olemas. Kuid kõigepealt tasub asuda ehk jõukohasemate asjade juurde. Suurte küsimustega maadlemiseks meil väga palju aega ei ole, kuid inimene noorena seda ei tea või siis ei usu. Aga midagi on meile kõigile teemoonaks kaasa pakitud ja midagi on jälle enese teha. Kuidas siin ...

Ja need lähevad igavesse karistusse, õiged aga igavesse ellu.                                                                    Mt 25:46 Pole õige arvata, et me ei tea suurt midagi selle maailma lõpulejõudmisest. Teame piisavalt. Pilt suurest aruandmisest viimsel päeval võib aga hirmutada küll. ...

Jeesus ütleb: „Valvake siis, sest te ei tea seda päeva ega tundi!“                                   Mt 25:13 Kogutud aare taevas, õli lampide jaoks tagavaraks – taevariik on miski, mida on vaja kildhaaval koguda varuks. Põllusse peidetud varandus, sinepiseeme, leivajuuretis – taevariik on midagi, mis väga tillukese algusega, kuid millest kasvab midagi väga suurt. Pulmakutse, ...

Ja tema uskus, samuti kogu ta pere.  Jh 4:53 Usk peaks aja jooksul kasvama, süvenema. Vahel võib meile tunduda, et nii see ei ole ja et me usk vangub või on hoopis kadunud. Aga mida me sel juhul ootame usult? Kas imesid ja tunnustähti? Jah, evangeeliumid on täis näiteid selle kohta, kuidas inimesed hakkasid Jeesusesse uskuma pärast seda, kui nad nägid oma silmaga mõnd Jeesuse imet. Aga siin on näide otse vastupidisest. „Te usute mind ainult siis, kui näete ...

„Sõber, kuidas sina oled tulnud siia ilma pulmarõivata?“ Aga see ei saanud sõnagi suust.            Mt 22:12 Kui kõrge Kuningas teeb pulmapeo, siis see tähendab: nüüd liituvad inimlik ja jumalik – viimaks ometi! – tervikuks. Ooteaeg on läbi, enam ei saa poolt valida, maailm viiakse lõpule. Kihluspidu, pulma või abielu kasutatakse võrdpildina Jumala ja inimese, Jumala ja tema rahva suhte kohta. See on suur rõõmupidu, kui Isa ja ta lapsed on ...

Ja kui Jeesus tuli mõni päev hiljem taas Kapernauma, saadi kuulda, et ta on kodus.  Mk 2:1 Meenub see vana lugu, kuidas üks väike tüdruk nentis, seistes koos emaga suletud kiriku ees: „Jumalat ei ole kodus!“ Loodan, et suureks kasvades mõistis temagi, et Jumal on alati kodus. Küsimus on vaid selles, kas ka inimene on Jumala kodus? Kui rahvas oli kuulda saanud, et Jeesus on Kapernaumas peatumas, siis voolas tema juurde kokku selline hulk rahvast, et ühed pidid oma ...

See ongi suurim ja esimene käsk. Teine on selle sarnane. Mt 22:38–39 „Armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma mõistusega! Armasta oma ligimest nagu iseennast!“ See siin on parim elujuhis, mis meil on. Siia pole enam midagi lisada ega tohi siit ka midagi ära võtta. See armastuse kaksikkäsk on kuidagi nii absoluutne justkui loodusseadused universumis. Paremat elujuhist meile ei anta ja pole ka vaja. Jumalale meeldida püüda pole ...

Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev! Nagu iga õige palve, on meieisapalve usalduse väljendus. Juba selle palve alguses pannakse paika „filtrid“ selleks, et me ei paluks valesid asju. Kui kohe alguses palume Jumala nime pühitsemise pärast, tema riigi tuleku pärast ja ta tahtmise sündimise pärast, siis pole meie tahtmisele seal enam kohta. Aga öeldud on: teie taevane Isa teab, mida te tahate temalt paluda. Miks siis üldse paluda? Palvega me kinnitame oma usaldust ...

Ja ta astus ligi ja puudutas surnuraami, mispeale kandjad jäid seisma.                     Lk 7:14 Vanasti oli Eestis igal külal oma surnuraam ja hoidku selle eest, kui matusel kogemata valet raami kasutati. Siiani on neid mõnes kirikus mitu alles. Ei tea, kas Naini linnas kasutati ka uhket, tuttidega ehitud surnuraami või oli see pigem hästi lihtne ilma mingite kaunistusteta. Üks on selge – kui Naini linna noormehe ...

Aga otsige esmalt Jumala riiki ja tema õigust, siis seda kõike antakse teile pealegi!                      Mt 6:33 Me pole inimestena ei kiskjad ega ka mitte inglid, vaid midagi vahepealset. Kiskja võtab kõhklemata ette kõike, millest võiks tõusta kasu talle ja tema järglastele. Ingel elab lakkamatult Jumala ligi ega vaja muud. Inimene on seal kuskil vahepeal. Ta on ikka pisut isekas, pisut ennast täis, aga samas on ...

Ja ta ütles talle: „Tõuse üles ja mine, sinu usk on su päästnud!“                                           Lk 17:19 Tänulikkus annab elujõudu. Tänumeel paneb näo särama. Tänulik inimene ei saa olla ülbe ja ennasttäis. Tänulik inimene on hea. Tänu tahab saada jagatud. Tänulikkus on haletsuse ja nurisemise vastand. Tänuga on rõõmus ja kerge olla. Tänulikkus peaks ...

Õpetaja, mis ma pean tegema, et pärida igavest elu?                                                  Lk 10:25 Selles loos ei küsita millegi vähema järele, kui vaid inimsoo igavese unistuse järele. Igavese elu järele. Seda küsib inimene, ainus olend planeedil, kes teab, et ta on surelik. Ja see teadmine ei paku rõõmu, vaid paneb edasi otsima ja ...

Ja Jeesuse juurde toodi kurt ja kidakeelne ning paluti teda, et ta paneks oma käe ta peale. Mk 7:32 Jeesuse elu kohta loeme, et ta tegi terveks väga palju haigeid ja vigaseid. Neid lugusid on evangeeliumid täis. Mõnikord jutustatakse ühest juhtumist üksikasjalikult, teinekord mainitakse tervendamist justkui möödaminnes. Aga mingist haigusest tervekssaamine oli ju tolle inimese jaoks suur ime, on ka praegu! Siit tuleb huvitav küsimus: kas Jeesuse nimi tervendab ka ...

Oh Jumal, ole mulle patusele armuline!                             Lk 18:13 Vahel kuulen mõne usukauge inimese suust umbes midagi sellist: „Mis teil seal kirikus viga, palute oma patud andeks ja siis võite aga teha, mis süda lustib, kuni järgmise korrani!“ Ma küll ei tea kedagi, kes sihukest jaburat janti endale etendaks. Võib-olla isegi saab mõnda aega seda teha, kuid teisi ja ennast pikalt lollitada ...

Kui ka sina sel päeval ära tunneksid, mis sinu rahuks on vaja!                                                Lk 19:42 Aastal 1955 valmis Jeruusalemma lähedal väike kirik, mis sai nimeks Dominus flevit (Issand nuttis), selle mälestuseks, kui ükskord Jeesus seal seisatas, vaatas linna ja tundis suurt kurbust tema pärast. Ta ju teadis, mis tulemas on, kui ...