Lk 3:15–18,21–22 Olid ajad, mil vool kirikutesse oli päris suur. Ristiti ja leeritati, laulatati ja maeti. Tollal torkas kõrva, kui paljud ütlesid: tahame oma lapsed ära ristida. Vanemad tahtsid ennast ka ära ristida, ära leeritada ja vist ära laulatadagi. Öeldi veel: käime kirikust läbi. Paistab, et paljude puhul oligi just sõna „ära“ see õige. Pärast pidulikku tseremooniat oligi sama tühjus kui enne. Ei olnud aega nende asjadega tegelda. Pidu oli ju peetud ja elu ...

Või «Giv mig ej glans, ej guld, ej prakt». Nende sõnadega algab jõululaul, mis Soomes kuulub kõige armastatumate hulka. Tegemist on Zachris Topeliuse luuletusega, mis ilmus aastal 1887. Muidugi laste jõululehes. Topelius oli armastatud luuletaja, laulusõnade meister, lastekirjanduse looja Soomemaal. Tema sulest on ilmunud väga palju põnevaid muinasjutte. Muidugi rootsi keeles, aga tõlketööd on tehtud igal ajal. Soome keelel oli tollal võrdlemisi nõrk positsioon. Kes selle ...

Läbi lume, läbi hämarate päevade ja pimedate ööde, läbi tuule ja tormi tuleb meie poole üks laps. Tuleb, et tuua me elule mõte, tuleb, et valgustada meie hämarust, tuleb, et meile kinkida soojust, tuleb, et siduda me haavad, tuleb, et anda meie elule mõte. Arne Kaasik, Jaan Tammsalu, Mårten Andersson. Looja loomingu lummuses. Tallinn 2016

On keegi, kes meid muudab selleks, et võiksime jääda. Tema käes on olnud kõik meie ajad minevikus, olevikus ja tulevikus. Tema jääb ja Temas on meilgi aega – ajatut aega armastuses. Arne Kaasik, Jaan Tammsalu, Mårten Andersson. Looja loomingu lummuses. Tallinn 2016

Kas pole kummaline, et meile, kes me taas ja taas põrkame vastu erinevaid piire ja müüre, on kingitud võimalus vaadata taevast – seda lõputut avarust, seda haaramatut imet? Imeline märk loodusest, mis on kingitud meile. Märk sellest, et võimatu on võimalik ka meile, et lõpp ei olegi lõpp, et piirid ja müürid on vaid unenäos, mis kord lõpeb, ja et ärkvel võib olla juba täna. Arne Kaasik, Jaan Tammsalu, Mårten Andersson. Looja loomingu lummuses. Tallinn 2016

Tuleb õhtu. Elujõgi on minust mööda voolanud. Ta ei saanud mind kaasa kanda, ma ei suutnud kaldast lahti lasta, end vabaltvoolava vee voogudesse usaldada. [---] Juba hämardub. Äkki taipan, et nii jääbki elu elamata. Lasen lahti kaldast, tõusen maast ja taipan, et see on võimalik – ka mulle, isegi nüüd, isegi siis, kui on juba hämar. Kõigeväeline kannab ellu – lõputusse ellu. Arne Kaasik, Jaan Tammsalu, Mårten Andersson. Looja loomingu lummuses. Tallinn 2016

Ellen Niidu surmateate saabudes muutus maailm kohe vaiksemaks ja hallimaks. Nagu ta ise ütles, kui tema abikaasa Jaan Kross suri: kurb on! Praegu saame meie kõik, nii Elleni pere, sõbrad kui ka lugejad samamoodi öelda: kurb on. Elleni sünninimi oli Ellen Hiob. Ta oli tüdruk, kes käis mööda Tõnismäe küngast, vaatas torne, kõrget Toompead, kõike seda imelist, mida kodulinn tähendas. Vaatas ja pani tähele. Sõjast purustatud linnas oli ta nende noorte seas, kes pommitatud ...

Laseme kujutlustiivul kanda end talvisele Eckerö saarele Ahvenamaal (Ålandis). Kõrgete põlispuude vahel asub peaaegu 1000 aastat vana kivikiriku lähedal lumme mähkunud imekaunis 19. saj romantilises juugendstiilis pastoraadihoone. Tulge pastoraadi kööki! Põll ette ja nuga kätte! Hästi terav, muuseas. Seal ei helise jõulukellad ega kõla salmid, seal valmistutakse jõuludeks. Meie arvame, et seda kõike vajatakse hirmsat moodi, sest äkki jõulud ei tulegi, kui meie pole kogu aeg ...

Jeesus ütles juutidele: «Mina olen eluleib. Teie esiisad sõid kõrbes mannat, ja surid. See on leib, mis taevast alla tuleb, et inimene sellest sööks ega sureks. Mina olen taevast alla tulnud elav leib. Kui keegi sööb seda leiba, siis ta elab igavesti; ja leib, mille mina annan, on minu liha; ma annan selle maailma elu eest.» Sellest tõusis juutide keskel suur tüli. Nad küsisid: «Kuidas saab tema anda meile süüa oma liha?» Jeesus ütles neile: «Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, ...