Tekst ja pilt: Liive Koppel.
Muld moodustab mustreid ja mooduleid, millest sünnivad loendamatud lilled. Mullas peitub elupide, mida me muidu ei märkaks. Kevad korraldab kasvamise kulgu Jumala juhiste järgi.
Issand! Imetlen Su loomingut ja olen tänulik!
Autori illustratsioon.
Akna taga kasvab suur tammepuu, mille ladva naabripere on ära lõiganud, et see liiga kõrgeks ei kasvaks ning edaspidi päikest ei varjutaks. Tamme tugev elujõud on ajanud oksad igasse ilmakaarde laiali ja nüüd ületab selle puu laius tuntavalt tema kõrgust. Kas see annab talle juurde ka tugevust, mida muidu tammedele omistatakse, on küsitav.
Nõnda aknal omaette mõtiskledes märkan, et selle puu ladvas on üks koltunud leht. Lehtede langemise aeg ...
„Tõe ligi“. Akvarell, 2022. Tekst ja foto Liive Koppel.
Tuuled ja tormid ei suuda suurele
puule teda tuuseldades kahju teha,
kui üks habras lilleke hoiab seda
emmates.
Issand! Palun hoia mind ikka Tõe
ligi, et vale ei saaks mind
võrgutada!
“Limiteeritud aeg”. Akvarell, 2022. Tekst ja foto: Liive Koppel.
Limiteeritud ajalik elu – taevalik kingitus. Iga terake liivakellas on loetud, rangelt arvel.
Issand! Kuni veel meie aeg on ajalik, õpeta meid meie päevi arvestama,et me saaksime targa südame, ja juhata meid igaviku ukseni!
„Hoomamatu on Sinu arm“. Akvarell, 2022. Tekst ja foto: Liive Koppel.
Issand! Hoomamatu on Sinu arm, millest minagi pidevalt osa saan. Kui suur peab olema Sinu kannatlikkus, et näeksid kord ka minus valminud usuvilju …
Palun kasta mind, et ma kasvaksin!
Leidsin oma laualt täiskirjutatud paberite seast lehe, millel lause: „Igale inimlapsele on antud võimalus saada päästetud!“. Olin seda ilmselt kelleltki kuulnud või kusagilt lugenud. See lause hakkas mind tõsiselt huvitama, sest kui asi nii on, miks siis nii paljud inimesed seda võimalust ei kasuta? Selleks ju tuli Jeesus, Jumala Poeg, maailma, et keegi ei peaks hukka saama (Jh 3:16).
Mida saaks ette võtta, et inimene taipaks, et see võimalus on ka tema jaoks ...
Küllap oleme kristlastena palju kordi kuulanud jutlusi meile tuttavatel teemadel, mis on meid vaimselt toitnud ja kinnitanud. Tänases eriolukorras, kus me ei saa oma kodukirikutesse, ei jää me ometi sõnast ja osadusest ilma. Meil on suurepärane võimalus kuulata Pereraadio vahendusel ülekandeid ja vaadata videoid nii oma kui ka teistes kirikutes toimuvast sõna jagamisest.
Rõõm on kohtuda ustavate vendadega, kes hoolimata sellest, et kirikupinkides ei ole ainsatki ...
Oleme teelised ja meid on saadetud siia maailma Jumala armastust jagama. Et inimene on oma loomult isekas, siis on üsna keeruline seda teha nii, et au saaks Jumalale, mitte mulle. Tõsi, ka minul on oma osa täita, sest armastus ei piirdu sõnadega, vaid nõuab ka tegusid. Tunnistades tema tegudest mina-vormis, kipub rõhuasetus kalduma minu kasuks. Aga seda ma ometi ei tahaks.
Sõitsin linnaliini bussis. Rahvast oli palju, istekohti nappis. Jäin seisma teismeliste noorukite ...
Hoolimata sellest, kas inimene seda pilti vaatab ja näeb, puudutab see siiski igat inimest, sest Jeesus Kristus on ristil surnud eranditult iga inimese eest. Ta on surma võitnud ja on üles tõusnud. Jeesus elab!
Loen Matteuse evangeeliumi 28. peatükist lõiku, millele on pealkirjaks pandud „Jeesuse ülestõusmine“. Mind kõnetab selles tekstis üks lausekatke, millele ma varem pole tähelepanu pööranud: „ ja suure rõõmuga lahkudes jooksid nad kuulutama …“ Lähen minagi, sest haud ...
Maailmas on mõõtmatult palju valu, kannatusi, katastroofe. Päev päeva järel kuuleme uudiseid kurjuse kätetööst. Neid on alati olnud, kuid viimasel ajal kipuvad nad meile justkui lähemale liikuma. Mida teha siis, kui su lähedane inimene tuleb ühel päeval sinu juurde ja kurdab, kui kohutavalt tema hing valutab, sest teda on ülekohtuselt süüdistatud ja solvatud.
Kuidas käituda? Kas asetame tema solvumise maailma suurte kannatuste kõrvale, mis selles valguses lausa olematuks ...
Üks lugu räägib, et keegi muldvana memm küsinud juhatust, et kuhu see tee viib. Talle vastati, et ei viigi kuhugi, ikka ise tuleb minna. Memm oli mõelnud pisut ja lausunud: «Kuigi noorus on kaugele maha jäänud, aga Jumal käib ikka minuga», ja läinud edasi. Osvald Tärk on kirjutanud: «Tulevik on meie päralt, aga tee on Jumala käes ja mis Temalt tuleb, on parim. Tema ei nõua ka, et peaksime kandma kukil tulevaste aegade varustust, tema ise kannab seda meie eest ja annab ...