Naljandid ja anekdoodid, milles mainitakse religiooni ja/või kirikutegelasi, on saanud ajastust sõltuvalt kas väga terava või loiu tähelepanu osaliseks. Eesti rahvusliku ärkamise ajaga seotud rahvaluule kogumise aktsiooni kõrgajal tegutsenud M. J. Eisen pidas neid ise pastorina tegutsedes kohatuteks ning ei valinud neid avaldatud naljakogudesse. Alates 1940ndatest tõusis teema vastu huvi seoses ideoloogiliste kaalutlustega: nõukogudeaegsed uurimused tõstsid just esile ...