Tekst ja pilt: Kristina Viin. Vaata, ma koputan Su uksele, ma olen päike. Ära mata ennast muremüüri, mu armas väike.

Tekst ja pilt: Kristina Viin. Vanaema Endla, Sa istud kuldkroonlehtedega ääristatud aiapingil vana rehetare ees. Ja Marju, kus istud Sina, kas kohtume veel?  Vahest Pariisi kohvikus  piimjal suvepäeval,  soe tuuleiil ümmardamas Sind? Või Andrus – Austraalia  rannateil? Kas kohtume, kas näete ja kuulete meid? Kõnnin oma eluteel. Mulle on palju andeks antud.  Olen lõpu poole teel, mõned  on ...

Tekst ja pilt: Kristina Viin Jumal, palun anna, et mu meel oleks selge, samm kerge ja süda puhas. Siis võin minna teele hingerahus helges, sirgeselgselt tõusta tuhast. Et iga hetk oleks kui õnnistatud viimane.

Tekst ja pilt: Kristina Viin. Oleksin vaeslaps, kui ehitaks Sust vaenlast. Pimeduses pimestaks mind vihkamise leek. Süda nagu vana ahi sisse kukuks vast. Andestades vabastan end vaenamise vanglast. Andestan, sest Sa ei teadnud, mis Su tegu teeb. Eluvõimaluse annan Sulle, annan endale. Lepituse pärleist lükin armastusekeed.

Septembrikullane soe ilm on nagu vikaarkristlus. Ilus on, kuigi ujuma enam ei lähe. Ilus on, kuigi varsti läheb külmaks. Ilus on, ja pisut nukraks teeb see ka. Ilus on. Ja hea on, et on –  kuldsed lehed-juuksed pehmes tuules, sitked kuplid taamal panoraami pääl. Ei, ma ei usu. Aga kui kord abiellun, siis tahan laulatust. Sest ilus on. Ja ehk nõnda püsib armastus meil kauem? Ei, ma ei usu. Aga matustele tahan kirikuõpetajat, siis on ...

Noor inimene seisab oma olemise sügavikus ja vaatab sealt tõsiste silmadega väljale, mis peegeldub ta silmis, ja arutleb: „Mis on kogu eksistentsi mõte? Kas elul üldse on mõtet? Kust me oleme tulnud ja miks on praegu maailm selline, nagu ta on? Kas on elu pärast surma? Kuidas me saame kõnelda armastavast Jumalast, kui maailm on ebatäiuslik ja kuri? Kas Jumal on olemas? Kuidas erinevad kultuurid neid küsimusi seletavad? Kust need müstilised kogemused tulevad? Mis see ...