Tunamullune nelipühaelamus Vormsi metsas. Seni olin ainult kuulnud kirjeldusi kaunist kuldkingast, imekaunist orhideest, mida võib kevadel kohata, kui õigesse kohta minna. Kord lugesin, et Vormsi saare kirdeosas asub üks selline koht. Jah, tõepoolest, nelipüha eelõhtu rattasõidul nägin männimetsa servas põlvekõrguste varte otsas kullakarva kingi tumepunaste paeltega nii palju, et ei jõudnud üle lugeda ... Jumal, vahel tundub, et ka Sina oled varjatud, ...

Vaatan kevade rohelust kiriku altaris. Sina oled viinapuu, meie oksad. Iga pung kannab läbi talve elu tõotust, paisub ja pakatab, kuni viinapuu vägi ei mahu enam raamidesse, vaid saab avalikuks. Rohelist jõudu jätkub vaid ühenduses tüvega. Jumal, täida meid oma Vaimuga, anna julgust kasvada, muutuda nähtavaks! Luba meil olla ühendatud Sinuga igal päeval, olla iga rakuga Sinu Vaimu edasikandjad seal, kuhu Sina meid kasvama panid!

Jumal, tänan Sind ema eest, kelle kaudu kinkisid mulle elu. Saada oma Lohutaja Vaim minu ema ja kõigi maailma emade juurde! Kosuta hinge nagu soe vihm, vabasta sooritamisest, võrdlemisest, muretsemisest ja alahindamisest. Sina oled meie rõõmu ja armastuse allikas!

Masenduse raske kuub surub mind vastu maad nagu lumevaip sügisel närtsinud sõnajalad. Ent salaja, ootamatult midagi minus tärkab, ärkan Sinu armu soojuses ja märkan – lumi on läinud! Nüüd hingan taas ja lasen Sul end lahti rullida, mu Päästja! Tahan kasvada sügavamale ja kõrgemale Sinusse, ühineda laane ülistuskooriga, tantsida tuules Sinu auks ja teenida rohelise ulualusena neid, kes varju vajavad!